Vene lennuväel on suurejooneline komme oma kangelaste
meelespidamiseks.

Tu-160, hellitusnimega “Valge luik”, on maailma suurim ülehelikiirusega
raskepommitaja. Tuumapommid pardal, võib ta külvata surma mis tahes
maakera punktis, liikudes üüratu kiirusega kuni 2200 kilomeetrit
tunnis.

Rahapuuduses siplevate Venemaa õhujõudude relvastuses on vaid
viisteist Tu-160. Iga lennuki küljele on kirjutatud punaselt tema nimi,
nagu näiteks Ilja Muromets Vene bõliinadest tuntud vägilase
järgi.

Kolm “luike” kannavad kuulsate Vene lendurite Aleksandr Golovanovi,
Aleksandr Molodtši ja Vassili Rešetnikovi nimesid. 1944. aasta
märtsis osalesid need mehed pommirünnakutes, mis tegid maatasa Narva
ja hävitasid suure osa Tallinnast. 

* * * 


On raske uskuda, et erukindralpolkovnik Vassili Rešetnikov on
84aastane. Käbe vanamees ei kanna keppi ega prille ja kuuleb
selgesti. Hallid juuksed on kammitud hoolikalt üle pea. Tumedal pintsakul
helgib rinna kohal kuldne viisnurk. 

Rešetnikov on väikest kasvu, millest oli ahtas lendurikabiinis
istumisel omajagu abi. Ehk just kehaliste eelduste pärast suunas komsomol
ta 1936. aastal pärast keskkooli lõpetamist Vorošilovgradi
sõjaväelendurite kooli.

Ajaloo irooniana leiab meie kohtumine aset Vantaa lennundusmuuseumis.
Rešetnikov on aukülaline näitusel, mis räägib Soome
õhukaitse võidust Helsingit pommitanud venelaste üle.

Kindral vaatab mulle otse silma ja ma tajun, et 60 aasta tagused
sündmused pole tema jaoks kuhugi kadunud.

Märtsis 1944 on 24aastane Vassili Rešetnikov polguülema
asetäitja. Kahemootorilise pommituslennuki Il-4 piloot on tõeline
Stalini kotkas, nagu temasuguseid kutsutakse. Ta on pommitanud Berliini ja
teisi Saksa linnu.

Erinevalt paljudest lenduritest ei ole Rešetnikov ebausklik ega kanna kaasas
talismani. Kui teised keelduvad lendamast lennukiga nr 13, siis tema lendab
külma kõhuga. Õnne on tal roppu moodi.

Saksa Messerschmidti allatulistamisega
lõppenud õhulahingus saab surmavalt haavata tema navigaator
ja lastakse sodiks lennuki vasak mootor. Siiski suudab ta kõrgust
kaotavat pommitajat õhus lohistada 350 kilomeetrit ja maanduda omade
juures lumisel põllul. Teinekord süttib tema Il-4
õhutõrjemürsu tabamusest põlema, kuid meeskonnal
õnnestub tuli kustutada.

Poliittöötajad on maalinud Rešetnikovi lennukile maagiliselt
kõlava sõna Pobeditel (Võitja). Temale endale
käib see pinda. Noore lenduri päritolu pole tööliste ja
talupoegade Punaarmees mitte kõige tavalisem. Ta on sündinud
Ukrainas Dnepropetrovskis tuntud kunstnike ja ikoonimaalijate suguvõsas.
Lahingute vaheajal kirjutab ta luuletusi lendamisest ja armastusest, mis
ilmuvad ajakirjades.

Kaugtegevuslennuvägi Aviatsija Dalnevo Deistvija (ADD) on
Punaarmee eliitüksus. See allub otse Stavka'le - kõrgema
ülemjuhatuse peakorterile. Seega Jossif Stalinile isiklikult.

Väeüksust juhatab lennuväemarssal Aleksandr Golovanov.
Endisel tsiviillenduril on Kremlis hea maine. 1937.-38. aasta suure
parteipuhastuse ajal vedas Golovanov oma lennukiga VIP-rahvavaenlasi Moskvasse
kohtu alla.

Sõja algul teeb Golovanov Stalinile ettepaneku luua eriväeosa
kaugel vaenlase tagalas asuvate sihtmärkide pommitamiseks. Idee pole
originaalne, vaid laenatud Euroopa sõjatandrilt.

1944 kuulub teist aastat tegutseva ADD lennuparki tuhatkond
õhusõidukit. Golovanovi mehed veavad varustust partisanidele. Nad
viskavad alla langevarjureid-spioone, sealhulgas Eesti kohal. Otsekui
tuletõrje lendsalk pommitavad nad vaenlast kõige tähtsamate
lahingute piirkonnas Stalingradist Kurski kaareni.

Suure osa ajast ootavad ADD lendurid sobivat ilma. Kaotuste
vältimiseks eelistavad nad lennata kuuvalgetel öödel.
Langenute väikese arvu tõttu kutsuvad lendurid oma üksust
"kindlustusfirmaks".

9. märtsil avastavad ADD luurelennukid, et läänes on selge
ilm. Moskvas Peetri palees on seda sõnumit juba mõnda aega
oodatud. Vene kauglennuväe staap tegutseb samade seinte vahel, kus asus
1812. aastal Napoleoni armee peakorter.

Algab ebatavaliselt suur operatsioon, mida juhib Golovanov isiklikult.
Leningradi ja Moskva ümbruse lennuväljadelt tõuseb õhku
sadu lennukeid, mis peavad heitma öö jooksul alla kaks pommikoormat.
Igaüht Tallinna kohale ei lasta. Algajate asi on pommitada ohutumaid
sihtmärke nagu Paide.

Enamik lennukeid on kodumaised Il-4, kuid ADD kõige
löögivõimelisemad üksused lendavad ameeriklastelt saadud
pommitajatega B-25.

Moskva lähedasel aerodroomil jagab käsklusi eestlasest
polgukomandör Endel Puusepp. Ta saadab Tallinna poole teele
neljamootorilise Pe-8. Poolenisti lahtiste luukide vahelt ripub
välja hiiglaslik 5000kilone pomm. See jääb viimaseks
suureks pommiks, mida venelased sõjas kasutavad.

ADD polgud ja eskadrillid liiguvad Tallinna poole kindlas lahingukorras.
Kümne pommitaja kohta tuleb üks lennuk, mille koorem koosneb ainult
valgustuspommidest. Nende allaviskamine on usaldatud parimatele lenduritele.

Nõukogude õhujõudude jaoks on tegemist uue taktikaga.
Esimest korda katsetati seda vaid kuu aja eest, kui Stalin andis Golovanovile
ülesande Soome põlvili suruda. Kolme õhurünnaku
käigus pommitas Helsingit rohkem kui 2000 lennukit. Stavka peab
seda suureks õnnestumiseks, nimetab rohkem kui 30 lendurit
Nõukogude Liidu kangelasteks ja ootab soomlaste kiiret alistumist.

* * *

Mul on kaasas koopia kevadel 1944 Soome luure koostatud kaardist ADD
asukohtadega. Kas Rešetnikov mäletab veel, kustkaudu ta Tallinna lendas?

Kindral paneb prillid ette ja süveneb kaardi kohale.

“Meie polk asus siis Andreapolis. Peipsi järv oli hea orientiir. Sealt
lendasime mereni ja siis mööda rannikut edasi. Lennuaeg oli kaks ja
pool tundi. Kui me Tallinna jõudsime, siis keegi juba pommitas.
Tulekahju paistis 300 kilomeetri kaugusele.”

Lendurid teadsid pommirünnakutest võimalikult vähe. Neid
võidi alla tulistada, nad võisid vangi langeda ja Saksa
ülekuulajatele saladusi lobiseda. Või veel hullem, poolt vahetada.
Vlassovi armee lennuväes võitles näiteks kaks Nõukogude
Liidu kangelast.

Aga Rešetnikovi hilisemat karjääri arvestades peaks kindral olema
väga informeeritud. Kas ta oskab öelda, miks oli vaja Tallinna
rünnata?

“Tallinn oli sakslaste jaoks relvastuse ümberlaadimise keskus. Tallinna
sadama kaudu varustati relvadega Soomet. Nii suureks operatsiooniks sai anda
käsu ainult Stavka: Stalin või kindralstaabi ülem.
Golovanov täitis käsku ja ADD tegi, mis tema võimuses.”

Räägin kindralile, et Tallinna pommitamise kohta liigub juba
aastakümneid mitu legendi. Ühe kohaselt pommitasid Tallinna
naislendurid.

“Ei ole tõsi!" teatab kindral. "ADDs oli ainult üks naislendur.
Naisi oli küll palju, aga nad täitsid maapealseid ülesandeid.”

On veel üks legend. Tallinna pommitamist olevat juhtinud Inglise
instruktorid.

“Kindlasti mitte!” hüüatab kindral kategooriliselt, ehk isegi
solvunult. “Meil olid oma instruktorid. Ma ise olin instruktor. Mul oli isegi
vastav tunnistus: lendur-instruktor.”

Kas kindral mäletab veel, mida ta Tallinnas pommitama pidi? Vana mehe
suu venib ootamatult muigele. “Helsingis oli sihtmärk
laevaehitustehas. Me eile juba naersime selle üle. Mind on pandud elama
hotelli, mille aknast see tehas paistab!"

"Tallinna sihtmärki ma ei mäleta. Raudteesõlmed olid alati
sihtmärgid. Ja sadamad. Aga linn tervikuna mitte. Meile ei antud kunagi
sellist ülesannet.”

Ma olen sellist vastust oodanud, aga ikkagi kõlab see
üllatav. Märtsipommitamisel hukkus ligi 600 tsiviilisikut. Vene
sõjavange sai surma rohkem kui sada. Wehrmachti
sõjaväelasi langes ainult 50. Peavarjuta jäi 20 000 elanikku.
Täielikult hävis 1400 elumaja, kannatada sai üle kolme tuhande.

Kui see polnud eesmärk, siis miks nii juhtus?


Võtan kotist märtsipommitamist käsitleva raamatu "Tallinn

tules" ja avan selle keskelt. Esimesel fotol on põlev Niguliste kirik.

Järgmine foto on tehtud 10. märtsi hommikul Raekoja platsil. Raekojal

pole enam tornikiivrit ega Vana Toomast. Järgmisel fotol on Harju

tänava varemed. Mida kindral nüüd ütleb?

Rešetnikov paneb hoolikalt prillid ette, uurib fotosid ja esitab

läbinisti professionaalse küsimuse: "Kui kaugel need hooned raudteest

või sadamast on?"

Kui kaugel on Balti jaam Harju tänavast? Pakun, et võibolla

kilomeeter-poolteist.

"See võis olla," annab kindral eksperthinnangu, pilk fotodele

kinnistatud. "Mis teha. Mis teha. Mis teha. Selles raadiuses võis see

olla. Sõda on õudne.”

Kindrali sõnad on pragmaatilised, kuid tema häälest aimub

paratamatuse tunnetust.

Ma pole näinud Tallinna, küll aga Helsingi sihtmärkide

kaarti. ADD ajaloo uurijad Aleksandr Medved

ja Dmitri Hazanov avaldasid selle Helsingi

pommitamist käsitleva uurimuse juures.

Kaardile olid kantud tõepoolest üksnes sõjalise

tähtsusega objektid, sealhulgas riigiasutused. Kuid need asusid keset

elurajoone. Ning 60 aasta tagused pommid ei kukkunud kaugeltki nii

täpselt nagu USA õhurünnakutel Belgradile 1999.

Ja kui paljusid lendureid see huvitas? Medved ja Hazanov kirjutavad:

"Kogenematute meeskondade seas levis kahetsusväärne harjumus visata

pommid "tulekahju leekidesse". Pärast Tallinna pommitust tegid

polguülemad peapesu noortele lenduritele, kes olid visanud oma pommid,

"kuhu juhtus".

* * *

9. märtsiga ei olnud Eesti pealinna saatus veel otsustatud. Soome

uurija Carl-Fredrik Geust leidis ADD arhiivist paberi, et

vähemalt üks lennupolk pidi pommitama Tallinna järgmisel

päeval uuesti. Kuid halvenenud ilma tõttu jääb

ülesanne täitmata. Stalin saadab oma kotkad sinna, kus toimuvad

olulisemad lahingud - Krimmi ja Valgevenesse.

Sügisel 1944 sõlmib Soome Moskvaga vaherahu. Helsingisse

saabunud Andrei Ždanovi delegatsioon otsib asjatult

suurpommitamise jälgi. Ootamatult selgub venelastele, et neid on ninapidi

veetud. Helsingi õhutõrjetule survel viskas suur osa lennukitest

oma pommid hoopis merre. Linnas hukkus vaid 150 inimest.

Sellepärast siis soomlased ei andnudki pärast pommitamist alla,

vaid jätkasid sõdimist! Ždanov ei jäta seda Stalinile edasi

rääkimata.

ADD kaotab oma eristaatuse ja alandatakse tavaliseks rindelennuväeks.

Vahepeal lennuväe peamarssali auastmega pärjatud Golovanovist ei

saa kunagi Nõukogude Liidu kangelast.

* * *

Pärast 300 lahingulendu keelatakse Vassili Rešetnikovil

sõjategevusest osavõtt. Noort meest tahetakse hoida uute

ülesannete jaoks. Tema kaupleb siiski välja õiguse seitsmele

viimasele lennule.

Hasart võidelda maksaks talle peaaegu elu. Pommirünnakul

Königsbergi satub Rešetnikovi lennuk äikesepilve ja hakkab koost

lagunema. Mehed hüppavad langevarjudega alla, maanduvad Saksa tagalas

ja hiilivad üle rindejoone.

Sõjajärgsetel aastakümnetel saab Rešetnikovist

Nõukogude kauglennuväe juhataja ja lõpuks

õhujõudude ülemjuhataja asetäitja. Kõrgemale

pole enam kuhugi tõusta. Pärast poole sajandi pikkust teenistust

läheb ta 1986. aastal pensionile. Ta kirjutab mälestused "Mis

oli, see oli", kus pühendab Narva ja Tallinna pommitamisele kuusteist

rida.  

Intervjuuks lubatud 45 minutit on möödunud linnutiivul. Kas

kindral on Eestis käinud?

“Tallinnas käisin ma pärast sõda. Väga ilus,

omapärane linn. Narvat pommitasin, aga sinna ei sattunud."

"Tartus olin sage külaline. Seal oli minu kauglennuväe diviis,

mida juhtis seesama Džohhar Dudajev. Hahahaa!” purskab vanamees naerma.

“Võite olla uhked, et ta teil teenis. Dudajev oli hea komandör.”

Kindrali silmanurka ilmub lõbus kuradike. “Ma ei tea, kui palju te

seda teate, aga Tartus oli suur tuumalõhkepeade ladu. Alati, kui ma

tulin, läksin kõigepealt ladu vaatama, et seal kõik korras

oleks.”

"Endel Karlovitš" Puusepp, kellega kindral kirjavahetuses oli, suri 1996

Tallinnas. Kui palju Tallinna pommitajaid veel elus on?

“Lendureid ja navigaatoreid võib ühe käe sõrmedel

lugeda.”

Kas te ohvritele kunagi mõtlesite?

“Teate, ei mõelnud. Me pommitasime sihtmärke kui abstraktseid

objekte. Ma usun, et see oli nii ka teiste riikide lennuvägedes.”

Kas te pommitades hirmu tundsite?

“Ühelt kuulsalt dresseerijalt küsiti, kas ta kardab. Tema vastas:

"Karta ei tohi!" Me olime profid. See oli meie töö.”


Katke Nõukogude kauglennuväe 6. kaardiväediviisi päevikust 11. märtsil 1944

Kuuvalgel ööl pilvitu ilmaga hea nähtavusega, jälgides lineaarseid orientiire - maanteed, raudteed -, orienteerudes veekogude järgi - Ülemiste järv ja Tallinna lahe kaldapealne.

Kõik ekipaažid jõudsid täpselt eesmärgile ja võttes orienteerumispunktiks vana sadama, teostasid täppispommitamise linna kvartalite ja tänavate hea nähtavuse tingimustes, täheldades oma pommide lõhkemist kesklinna rajoonis ja Balti jaamas.

Pommitamise tulemusena tekitati 25 tulekahjukollet, toimus üheksa suure jõuga plahvatust. Lennukimeeskondade ja pommitamist kontrollinud kaardiväemajorite Kljati, Sergejevi ja Markovi ettekande kohaselt viidi sihtmärgi pommitamine läbi eriti edukalt, tekitades vaenlasele suurt kahju.

Pommitamise tihedus ulatus kuue kuni kaheksa lennukini minutis. Kolm neljandikku linna põhja- ja kirdeosa pindalast on täielikult haaratud ühest katkematust tulekahjukoldest, mille suits katab kogu piirkonna.

Pärast korduspommitamist tugevnesid tulekahjud veelgi, haarates linna lõunaosa kuni järveni välja. Täheldati otsetabamusi hoonetele, linnaehitistele ja raudteejaamale. Lennukimeeskonnad jälgisid hoonete kokkuvarisemist plahvatuste tagajärjel.

Allkiri: Operatiivstaabi ülem kaardiväekapten Alistratov

Artikkel ilmus esmakordselt 2004. aasta 1.septembrilPortreelugu “Stalini kotkas” pälvis Saksamaal ajakirjandusvõistlusel(2005) teise koha.