See on kaua küpsenud otsus. Mõne aasta pikkune.

Ega midagi kurba polegi öelda. Pigem on hea mõelda, et sai 15 aastat tehtud A-kategooria asja. Rõõmu on rohkem olnud kui muresid. Aga olen ratta peal, millelt tahaks maha saada. Progressi enam ei toimu. Ise aga tunnen, et tahaks progresseeruda.

Mitu aastat lausa?

Meil oli vahepeal ka päris korralik mõõnaperiood. Viis aastat, kus albumit ei tulnudki.

Tunne oli, et käega ka ei taha lüüa, küllap tuleb veel, ja õnneks tuligi – „Ma näen sind“-album oli üli­edukas. Plaadi lugudest on viis-kuus sellised, milleta üldse kontserti teha ei saa, inimesed nõuavad neid ja sõnad on peas.