Tanel Ruben ja tema üheksa(teist) ametit

Mele Pesti nautis Tanel Rubeni ahjusooja plaati ja sai teada, mis on muusiku jaoks kõige tähtsam: “Et ikka keegi tahaks minuga bändi teha!”

Lähipäevil plahvatab musapoodides üks kohalik jatsupomm. Plaat, mida teadjad on oodanud. Kolmas üleni Tanel Rubeni tehtud ja ise välja antud kauamängiv, mis on ägedam kui eelmised. “Kogutud rikkus” on ambitsioonikat pealkirja väärt küll.

Trummar-bändijuht-helilooja-produtsent – ega meil sihukesi palju polegi. “Unikaalne mees: ampluaa servade siruulatus on selline, millele Eestis keegi eriti järele ei jõua,” kui kitarrist Mart Soo sõnadega öelda.

Töötust ei paista

Ameteid saab Tanelil ilma naljata kokku rohkem kui Hunt Kriimsilmal.

Raamatupidamiskokkuvõte: õppejõud EMAs ja Viljandi Kultuuriakadeemias, NO teatri jatsklubi programmijuht, muusikakoolide ainekavade koostaja, annab plaate välja, helilooja, teatrietenduste muusikakujundaja ja last not least: trummar ja bändijuht – seda päris mitmes projektis korraga. Viimasel paaril aastal annab ta üle saja kontserdi aastas. Et siis iga kolmas õhtu mäng, vahele põhitöö ehk õpetamine kahes linnas ja kõik muu sinna otsa.

“Palju sul neid aktiivseid või ootel projekte hetkel kokku on?” küsin Tanelilt Tsink Plekk Panges tunnike enne tema järjekordset lavalesööstu. Trummar limpsib sõrmed hiina toidust puhtaks ja proovib neid tarvitada bändide kokku lugemiseks. Siis pahvatab naerma. “Tõesti ei tea!” Uskuge või mitte, aga Eesti üks edukaim džässtrummar kinnitab, et tema mängib pulmas ka, kui vaja. “Kui tellija teab, mis muusikat ma teen, ja seda tahabki, siis miks mitte.”

Kodulehelt loen bände kokku neliteist. Aga seal ei ole näiteks Rubeni juhitud Rütmiallikat, millega ta äsja Viljandi pärimusmuusika keskust avada aitas – ja eks neid paari- korra- bände on veel ja veel.

“Mis asja sa niimoodi rabeled? Kui ühe bändiga rikkaks saaks, siis istuksid vahel kodus kah?”

“Ma ei kujuta ette, et mul oleks jube palju raha ja siis passiksin niisama. Keegi ei tahaks ju minuga niimoodi bändi teha! Vaata kas või edukaid ärimehi, ega keegi ei pikuta patjadel ja lase tüdrukutel endale tantsida, ikka ärkavad poole öö ajal ja kihutavad tööle iga päev. Mina kihutaks ka!”

Pole mingi rütmimasin

Rubeni endine õpilane Kultuuriakadeemias Andres Vago kiidab, et õpetajana ei sõida ta oma ideede ega maitsega üle, annab ruumi mõelda. “Ta laseb rahus tegutseda ja see viib kiiresti tulemusteni.” Praegune õpilane ­Kalle ­Kindel lisab: “Eestis popi ja džässi ja eriti veel eksperimentaalsema osaga tegelemine on ikka täiesti fanaatikute ja üksikute huntide rida.

Eks neid hunte ikka on ka, aga seda tehakse muu kõrvalt. Põhiteema on see siiski vähestel, temal on.”

Rubeni bändide stiili-ampluaa on tõesti lai: klubijatsust bluusini. “Hakkasin siin bändi Willane Bluus tegema, sõbrad ironiseerisid. Mina küsin: “Ise oled mõne bluusi teind elus?” Kõvad mehed on küll, aga ühtegi bluusi pole teind.”

Varem on Ruben maininud, et kasvas üles 80ndate alguse futupopi peal, nüüd ei ole enam nõus eeskujusid nimetama. “Olen sest ammu loobunud, maailm muutub iga päev. Istume ju kõik netis iga päev, otsime uut. Mina usun netimaailma, tegin endale isegi MySpace’i konto ära.”

Jatsumeestest kirjutamise traditsioon näeb ette pikka joru, kui ägedate tüüpidega keegi koos on mänginud. Kuna Ruben haarab igast võimalusest ja mängib sajas stii lis (Tunnetusüksusest Raimonds Paulsi saatebändini), siis läheks see list mõttetult pikaks. Ja kellegi eraldi välja toomisest keeldub Tanel kategooriliselt: “Nad ju solvuvad, kui mõni nimi välja jääb.”

Mis seal ikka, kiidusõnad ja kriitika ta enda kohta siis kah anonüümselt.

Niisiis: 1. “Ruben eristub mängustiililt vähemalt Eestis paljudest, teda jääd tõesti kuulama, nii soolosid kui gruuve. Tema projekte tasub alati kuulata, sest koosseisud on huvitavad – alati saja peale minek. Õudselt hästi suudab ennast väljendada, ta ei ole lihtsalt mingi rütmimasin.”

2. “Uus plaat mulle sellepärast ka meeldib, et eelmised kaks olid veidi libedad ja paistsid natuke olevat tehtud nii, et müüks.”

“Eelmised kaks” plaati olid tantsulised Tanel Rubeni ja Victoria “Sentimental Call” (2003) ja Hinkus feat. Maarja “Look Around” (2005). Tantsumusa ja nu-jazz’i-huviliste reaktsioonid ulatusid vaimustusest jaheda õlakehituseni. Kokkuvõte: moodne värk, tore ju, kui keegi kodumaal ka viitsib hetkel ilmas poppe kõlasid taga ajada.

Esimene plaat koos Victoriaga oli põnevate põhjadega ja otsivam (“Ideaalpop deluxe,” hindas Berk Vaher). Teine taandus tuntud artistiga mahedamaks mõnutooteks. (“Napib positiivset muusikuegode võitlust ja stiilide ja esteetikate haralikippumist,” arvas nüüd Berk Vaher.)

Ruben ise tunnistab, et jättis enda jaoks väga olulise projekti Victoriaga katki, sest nad olid mõlemad tollal nii tundmatud tegelased, et ega tööd väga ei pakutud. Samuti mõtiskles ta plaatide ilmumise ajal meedias, et kurb on küll ainult ingliskeelseid lugusid teha, aga mis parata – Eesti turust ju ei piisa. Panused said õigesti pandud: ­Maarja-Hinkuse plaate ostetakse USA veebipoodides praeguseni päris hästi. Ja raha on oluline asi.

“Annan ise oma plaate välja, sest tore on asja kontrollida – siis saan vanaduseks veidi toetust sealt, või saavad lapsed.”

“Kogutud rikkus”

Ei tea nüüd, kas veidi kommertslikumate projektide pealt kogutud rikkus või lihtsalt suurem enesekindlus lubas Rubenil uuel plaadil ennast julgemalt lahti lasta. Isegi eestikeelne vokaal on siin – ja kõlab väga hästi! Kohati veidi olav-ehalalikult. Solist Kadri Voorandi hääl ja selle kasutus on väga mõnus ja tema kirjutatud tekstid ilusad ja nutikad – juba ainult see vääriks kiitust.

Aga mu suurimad lemmikud selt plaadilt on hoopis mõned instrumentaallood. Näiteks esimene “So Long”, mis võimsalt ja kiirelt heale lainele viib, või siis eelviimane, susisev ja plärtsuv “Snake Song”. Detaile on siin tonnide viisi ja laseks neid nädalavahetusel poodi jõudva “Kogutud rikkuse” pealt igaühel ise otsida. Klubimusa see ei ole, hea saundiga, rahulikult ja päris mitu korda nautimiseks, alumiste kihtide väljakuulamiseks ja mõjutajate otsimiseks (on Wesseltofti seal viimases loos?) sobib aga ideaalselt. Olen täiesti kindel, et see on Rubeni seni parim plaat.

Ebaühtlane on ta küll, aga Tanel ise ütleb, et see oligi taotlus. “Mulle endale ei meeldi enam kuulata ühesuguse stiili ja kõlapildiga plaate.Tihti on üheülbalisuse põhjus kulude kokkuhoid stuudios ja kiirus komponeerimisel. Seda olen välitinud, seetõttu väikene stiililine ja saundiline ebaühtlus.”

Kultuuriakadeemia tudengid suutsid mälust välja kaevata õpetaja Rubeni sellised õpetussõnad: “Kui sa ajad oma rida piisavalt kaua ja piisavalt jäärapäiselt, siis varem või hiljem hakkab see sinu kasuks tööle.” Nõus.

Joosep Sang, muusikakriitik

“Et Eestis on häid džässtrummareid vähem kui teiste pillide mängijaid, leiab Tanel kodukamaral vägagi ohtrat rakendust. Ta on ka varmas ise projekte algatama, ning see peegeldab tema mitmekülgseid huvisid. Siiski meenub tema juures eelkõige teatud innovatsioonijanu, soov džässilikku keelt tänapäeva sõnavaraga rikastada. Eestis pole nu jazz’i ja üleüldse 21. sajandi eklektika vallas selliseid saavutusi nagu Soomes või Norras. Paistab, et Tanel tahab siin midagi korda saata.”