AIVAR JOHANSON

Kindralmajor Ants Laaneots on põhimõtetega mees. Sestap ei anna ta enne 5. detsembrit - päev, mil kaitseväe uus juhataja ametisse määratakse - intervjuusid. Viimaste nädalate jooksul on Laaneots juba ära öelnud 14 usutlust ning see näib käivat aina lihtsamalt. Hääl telefonitorus urahtab hüvastijätuks, luues mulje karusest, vastuvaidlemist mittesallivast ja samas pisut umbusklikust isikust. See hääl võiks kuuluda tõsisele talumehele, keda linnavurled kännujuurimise või muu tähtsa maatöö juures seganud.

Või siis inimesele, kellel on olnud raskemat sorti saatus.

Eesti kaitseväe kõrgeimaid sõjaväelasi Ants Laaneots sobib mõlemasse profiili. Sündinud Kilingi-Nõmmel, Pärnumaa paksude metsade vahel, oli ta 1948. aasta väljalaskena just sobivas eas, et 1949. aasta märtsiküüditamise ajal ema süles Siberisse minna - peapõhjus asjaolu, et metsavendadeks oli suguvõsas läinud enam-vähem kogu meespool, teiste hulgas ka Laaneotsa isa, Sannuna tuntud Aleksander. Siberis surid nii ema kui ka vangi mõistetud isa ning Eestisse saabus Krasnojarski kraist tagasi vaid Ants - silmatorkavalt tõsine, varaküps, peaaegu vanainimeselik nooruk.

Draamateatri näitleja Kersti Kreismann õppis Kilingi-Nõmme keskkoolis Ants Laaneotsast aasta eespool. Sellegipoolest lõpetasid nad üheskoos. Laaneots võttis ühe aastaga läbi kaks klassi ning, nagu meenutab Kreismann, oli selline "täiskasvanulik otsustusvõime" väikses provintsis "sensatsioon, tõeline tase". Laaneots ei tahtnud aga mingit sensatsiooni. Ta ihkas lihtsalt võimalikult ruttu ohvitseriks õppima minna ning 1966. aastaks oligi tulevane kindral Eestist läinud, et alustada õpinguid Kaardiväe Kõrgemas Tankivägede Koolis Harkovis.

Sugulased polnud vaimustatud. Valus minevik kummitab küüditamise läbi kannatanud Kilingi-Nõmme rahvast siiamaani. Siiski "valitseb suguvõsas tema suhtes suur respekt", lausub Laaneotsa täditütre tütar moekunstnik Anu Lensment, andes samas mõista, et väga tihedat perekondlikku lävimist ei toimu: "Kuna suguvõsa pidudega eriti ei hiilga, kohtume enamasti matustel." 

Oma pere lõi Laaneots Ukrainasse. Tütar elab ka tänasel päeval Kiievis ja seoses tütretütre sünniga viibib alates kevadest seal ka kindralmajori proua.

Ametlik elulugu sellistel pehmetel väärtustel pikemalt ei peatu. Laaneotsa CVs korduvad tankid, tankid, tankid. Tankirühma ülema positsioonilt tõuseb noor ohvitser juhtima tankipataljoni, -kompaniid ja -polku, et saada 80ndate keskel ülendatud 78. tankidiviisi staabiülemaks. Ta käib Afganistanis ja näeb seal tükkideks lõigatud vene sõdureid, nõustab Nõukogude Liidule sõbralikku jalaväediviisi Etioopias ning saab miinipildujatule alla sattudes kõvasti põrutada (peavalud piinavad Laaneotsa tänini). Ta valab ka ise verd - küllalt selleks, et väljendada 2003. aastal Postimehele oma vastumeelsust Kuveiti saatmise vastu: "Milleks? Et veel rohkem inimesi tappa? Ma olen seda juba piisavalt näinud ja teinud."

Sellisel kogemustepagasil on tagajärjed, nii head kui ka halvad. Vanemad leheusutlused ei tee saladust asjaolust, et sõjaõudused kummitasid Laaneotsa öösiti kaua pärast lahingute l&o tilde;ppu, kuid positiivsema poolelt on Punatähe ordeni kavaler Laaneots Venemaa vanema põlve kindralite hulgas lugupeetud mehi. Tema teenistuskaaslane 78. tankidiviisi päevilt Anatoli Kvašnin juhtis Venemaa kindralstaapi veel mõne aasta eest. 

Ent Eestis oleks säärane minevik Laaneotsale äärepealt saatuslikuks saanud. Tegelikult saigi.

1994. aasta. Laaneots on olnud Kaitsejõudude Peastaabi ülema kohal kolm aastat ning kuigi isegi Eesti kaitseväge nõustav Soome erukolonel Matti Lukkari on seisukohal, et ta on tolle töö peale parim mees - "...otsustav, tarmukas ohvitser, kes teeb vahet suurtel ja väikestel asjadel... Tunnen kõiki Eesti ohvitsere ja Laaneots is number one" - otsustab Ismaaliit hüüdlause "plats puhtaks" all "endistest" vabaneda. Laaneots sobib minevikupattude sümboliks hästi - last but not least oli ta ju aastatel 1989-1991 olnud Tartu sõjakomissar.

Moraalipuhtuse ja uute väärtuste lakmuspaber on selles kontekstis Ühendriikidest kaitseväe juhiks imporditud kolonel Aleksander Einseln, kellega vana sõjahunt sugugi ei klapi. Kui Einseln, "parketikindral", annab välja käskkirja, mis keelustab Eesti kaitseväes sõimu ja jämeda käitumise, lausub Laaneots (seda küll Einselni hilisemal väitel), et "poisid, kes sõjaväes peksa saavad ja ennast kaitsta ei jõua, on selle ära teeninud memmepojad". Kui Einseln süüdistab Laaneotsa, et viimane olla jäägrikriisi ajal tahtnud laenata Asso Kommeri atentaadiks 500 dollarit, soovitab "Vene polkovnik" minna Ameerika kolonelil psühhiaatri juurde.

Ning eri asjaoludel kaotavad mõlemad. Einseln vabastatakse 1995. aasta lõpus, aasta varem teeb end Kaitsejõudude Peastaabi ülema kohalt lahti Ants Laaneots.

Sõjamehed ei tohiks endale emotsioone lubada, kuid see on šokk. Eesti riigi alguspäevil luure ja vastuluurega tegelnud Kalle Klandorf kirjeldab "Antsu" kui "karmi oleku taga väga normaalselt ja siiski haavatavat inimest" ja tõdeb: "Et ta oli sunnitud teenimatult lahkuma, jättis mingisuguse haava." Igatahes teeb meelekibe Laaneots ootamatu sammu, riputab mundri varna ja suundub direktoriks turvafirma ESS Lõuna osakonda.

Toonane tööandja, ärimees Urmas Sõõrumaa, meenutab Ekspressile, et algul oli rollijaotuses raskusi - oli ju Sõõrumaa veel mõned aastad varem ise alandlikult Laaneotsa kabinetis seisnud ning peastaabi ülemalt kaitseväkke kutsutud sõbrale ajapikendust palunud. "Nüüd tuli mul aeg-ajalt endal kõva häält teha, aga Ants on nii tugev inimene, et tema peale häält tõsta on väga raske."

Üsna varsti saab Laaneots erafirmas töötamise eripärad selgeks, juhib seda "kui tõeline komandör". Sõõrumaa imestab, kui majanduslikult Laaneots suudab mõelda ning millise pragmaatilisusega probleemidega hakkama saab. Kord, kui ühe ESSi turvatud ettevõtte tülli pööranud omanikud B-kaartidega vehkides Laaneotsa ees just oma enamusosalust tõestada üritasid, "lahendas Ants olukorra väga lihtsalt - pani ukse kinni ega lasknud kumbagi ligi: "Minul on siin lepingus kirjas, et ma pean valvama teie vara, aga selle kohta, et ma te id siia sisse peaks laskma, pole siin midagi öeldud.""

Sõõrumaa äri saabki hea hoo sisse just Ants Laaneotsa ajal (poeg Ervin Laaneots töötab Falcki struktuurides siiani), kuid direktorile - erinevalt omanik Sõõrumaast - turvaäri rikkust majja ei too. Hetkel Kaitseväe Ühendatud Õppeasutust juhtiv kindralmajor elab Elvas ja sõidab Volkswagen Passatiga. Eesti sõjaväelises hierarhias ei oma Laaneots isegi kõrgeimat aukraadi - Johannes Kert kui kindralleitnant on kriipsukese võrra ülalpool.

Mis saab, kui aukraadi poolest kõrgemal Johannes Kerdil tekib ametilt ülalpool oleva Laaneotsaga erimeelsusi? Pressikonverentsil, mille kaitseväe juhataja Laaneots pärast 5. detsembrit küllap annab, on ruumi teistelegi huvitavatele teemapüstitustele. Millal saab Eesti esimesed tankid? Pooldab see vana kooli sõjamees pigem palgaarmeed või ajateenistuse säilimist?  

Esimesele pärimisele vastab Kaitsejõudude Peastaabi teavitusosakonna ülem major Peeter Tali tegelikult juba praegu ära. "Kindral Laaneotsa sõnajääks igal juhul peale. Kaitseväe juhatajaga ei ole võimalik vaielda,sellest saab iga sõjaväelane aru. Laaneotsa isiku puhul ei teki hetkekski kahtlust, kes on ruumis ülem."

Laaneotsa ametlik CV 

  • Sündinud 16. jaanuaril 1948
  • Haridus: lisaks Harkovi tankikoolile õppinud ka Malinovski-nimelises Soomustankivägede Akadeemias (1978-1981), NATO Kaitsekolledžis Roomas (1997-1998), Soome Vabariigi Riigikaitsekõrgkooli Eesti riigikaitse kõrgema juhtkonna erikursusel (1999-2000)
  • Aukraadid: leitnant (1970, Nõukogude Armee), vanemleitnant (1973, Nõukogude Armee) kapten (1975, Nõukogude Armee),  major (1979, Nõukogude Armee), alampolkovnik (1982, Nõukogude Armee), polkovnik (1987, Nõukogude Armee), kolonel (1992, Eesti kaitsevägi), kindralmajor (1998, Eesti kaitsevägi)
  • Iseseisvas Eestis saadud autasud: Kotkaristi II klassi teenetemärk, Kaitseväe teenetemärk, Siseministeeriumi teenetemärk, Kaitseliidu teenetemedal, Piirivalve teeneterist, Päästeameti teenetemärk, Mälestusmedal "10 aastat taastatud kaitseväge"
  • Kuulub Rotary klubisse, kõneleb inglise ja vene keelt

Allikas: Eesti Kaitsevägi