Hooman Sharifi performance “As if your death was your longest sneeze ever” (“Otsekui oleks sinu surm sinu pikim unesuigatus”) oli minu jaoks etendus, mis keeras augustifestile mitu vinti peale. Sharifi teravdas kõiki vaataja meeli algusest peale, andes publikule kord piitsa, kord porgandit. Vaatajate keskele paisatud higi ja hingeldused kandsid siin õieti teisejärgulist tähendust. Mänguga vaataja emotsionaalsel intelligentsil küsis Sharifi sinu valmiduse järele mängida kaasa etenduse käigus, mõtestas ümber lava- ja publikuruumi piirid ning seadis lavaliste hammasrataste vahele tantsu poliitilised funktsioonid.

Sooloetendustest oli kõige enam sära Katrin Essensoni ja prantsuse tantsija Alain Buffardi tükkides. Mõlemad mängisid konseptuaalsusel, ent Essensoni sundimatu atmosfäär oli nii erinev Buffardi loodud terav-jahedast ruumimõjust, milles hingatagi oli raske. Tema drag-queenilikud eneseimetlusest tulvil käigud olid tabavalt naljakad ning köitsid laitmatu tehnilise teostusega, kuid selles tehnilises perfektsuses ning lavalises küpsuses on samal ajal midagi igavat. Essensoni etendust “jusque’ici ca va bien” olen näinud paaril korral varem, võrreldes eelnevaga, tundus see otsekui jätk või teine vaatus. Kuid keha erutab, kinnitasid mõlemad, selles ei ole kahtlust.

Vene “legendmeest” Pjotr Mamonovit tutvustati mulle kui mässajat. Marmonov ironiseeris kõigi ja kõige üle, keerates muu hulgas naljaks ka iseenda etteasted. Tema bändist “Zvuki Mu” ei ole ma midagi kuulnud, vaatasin niisiis lihtsalt etendust; tema kontsert-performance “Šokolaadi Puškin” ei ületanud tegelikult mingeid piire. Midagi sarnast on kõigis vene ühemehe-etendustes: paari head tükki on Jevgeni Griškovetz esitanud Rakvere Baltoscandalil. Ja selles on venelased ületamatud, kuid ainus revolutsioon seisnes Mamonovi esitamises tantsufestivali kontekstis. Ka viimasel päeval esitatud John Jaspersi “just two dancers” nimi ütles mulle rohkem, kui etendus ise. Olles üdini aus, oli see kõige halvem kaasaegse tantsu etendus, mida ma kunagi näinud olen. Ja õnnelikud olgu need, kes seda ei näinud. 

Kõik augusti tantsufestivali etendustest, mida minul õnnestus näha, mängiti täissaalile. Kaasaegne tants Eestis on Priit Raua nelja-aastase töö järel leidnud oma publiku. Ja see on hea märk. Viimasel tantsufestivali õhtul vaidlesin inglise tantsuajakirjanikuga selle üle, kas tants on surnud või mitte. Kuigi ta nõustus sellega, et tehniline perfektsus ei tee üht etendust veel heaks, siis ometi ei ole tants surnud, kinnitas ta veendunult. Talle jääb tema arvamus, ent teda vaimustavad ka tango ja tšetšeeni rahvatants. Ma ei ole kitsarinnaline ja ka mind võlub tšetšeeni rahvatants, kuid kaasaegne tants peaks kandma endas veel midagi. Minu pealkiri inglise tantsuajakirjaniku mõttest lähtubki.