Tapvad droonid muutsid sõjapidamist tundmatuseni. Millal Eesti endale esimesed hangib?

Ründedroonidest on kujunenud moodsa sõjapidamise lemmikrelvad, mis on leidnud endale palju vaenlasi ja fänne. Nende ümber keerleb palju müüte ja valearusaamu.

Kui sai teatavaks, et Iraani kindral Qasem Soleimani hukkus droonirünnakus – ametlikku kinnitust pole, aga üsna kindlasti oli tegemist General Atomics MQ-9 Reaper droonidega –, üllitas NATO Parlamentaarse Assamblee delegatsiooni esimees Oudekki Loone varsti artikli, kus tegi ettepaneku, et ­Eesti eesmärk ÜRO julgeolekunõukogu liikmena võiks olla ründedroonide keelustamine.

On küll mõnevõrra küsitav, kas Loone mure on seotud tõesti droonidega või ainult Ameerika droonidega. Vene-Süüria pommitamiskampaaniate või Ida-Ukrainas toimuva sõja asjus on ta põhimõttekindlalt suud kinni hoidnud, nagu näiteks üleeile Riigikogu väliskomisjoni istungil. Ent igal juhul on droonidega seotud ka mõned päriselt olulised teemad. Droonide kasutamine sõjategevuses on tekitanud kriitikat ja küsitavusi, aga sama selge on seegi, et droonide teemat varjutab suur hulk müüte, demagoogiat ja lihtsalt infovaegust.