Kassas küsiti poisilt, kas ta on kaksteist täis, ja paluti õpilaspiletit näidata. See oli poisil, kes elab muidu maal, aga oli vanaemal linnas külas, vanaema juurde jäänud. Margus sõitis trolliga pileti järele ja pääses vaatama filmi, mille vanuspiirang oligi Solarise kinos K12 (alla 12aastastele keelatud, lubatud koos täiskasvanud saatjaga).

Film mõjus koolipoisile šokeerivalt, nähtud veresaun ehmatas ja ta oleks tahtnud saalist lahkuda, aga pidas poole filmi pealt väljumist ebaviisakaks.

Peretuttav teatas asjast Ekspressi toimetusse, juhtides tähelepanu asjaolule, et filmil “Vabastatud Django” on Eesti kinodes eri vanusepiirangud – Solarises K12, Forum Cinemase ketti kuuluvates kinodes ja Tartu Cinamonis aga K14 (alla 14aastastele keelatud, lubatud koos täiskasvanuga).

Kes on filmi näinud ja ka Tarantino varasema käekirjaga kursis, vahest nõustuvad, et “Django” puhul on tegemist kõige muu kui lastefilmiga. Filmi vanusepiirangud teistes riikides on näiteks järgmised – USAs R (alla 17aastastele lubatud koos täiskasvanud saatjaga), Soomes on film keelatud alla 16aastastele, alates vanusest 13 aastat võib vaadata koos täiskasvanud saatjaga, Lätis on film alla 18aastastele mittesoovitatav. Saksamaal ei tohi alla 16aastane kinokülastaja ka koos täiskasvanud saatjaga Tarantino “Djangot” vaatama minna.

Eestis määravad kinos näidatavatele filmidele vanuspiirangud filmilevitajad. Mitmes riigis tegelevad sellega eraldi komisjonid, mis tegutsevad mõne riigiasutuse, näiteks kultuuriministeeriumi vms juures.

31. jaanuaril võtsin ühendust Eestis Tarantino filmi levitava ACME Filmi esindaja Katre Valgmaga. Sain Valgmalt 1. veebruaril vastuse, milles ta nimetab juhtunut inimlikuks eksituseks ja kinnitab, et nüüd on ka Solarise kinos filmile kehtiv vanusepiirang K14.

Kuid siiski – kas keegi ka selle eest vastutab, et 12- ja 13aastased lapsed said kaks nädalat ilma täiskasvanud saatjata käia vaatamas filmi, mis on mõnes riigis alla 16aastastele keelatud? Nüüd hakkab Valgma keerutama, saates mulle vastuse, et piirang K12 oli nähtav ainult kino kodulehel, kinokassas aga kehtis piirang K14.

Pöördun Solarise kino kommunikatsioonijuhi Tanel Tatteri poole, et asjasse selgust saada. Tatter lubab vastust 4. veebruariks. “Jõudsime asja tuumani. Kuna kinol puudus kuni 1. veebruarini levitajalt filmi piirangu ettekirjutus, oli film automaatselt müügis piiranguga K12. Levitaja signaali peale muudeti kohe ka piirang.”

Veel huvitavam. Uurin Tatterilt, kes vastutab, ja saan selgituseks: “Kui filmile ei tule kohe kaasa karme piiranguid ja filmi kujul pole tegu verest nõretava õudusfilmiga, on programmijuhi otsustada, mis piirangusse film võiks minna, “Django” puhul langes otsus, arvestades filmi sisu, K12 kasuks.”

Tatter räägib, et uus Tarantino film on olnud väga edukas ja saanud nii vaatajatelt kui kriitikutelt sooja vastuvõtu. “Eks vaatajanumbrid räägivad enda eest. Loomulikult ei olnud meie soov näidata filmi mittesobivatele silmadele, kuid jah, seda paari nädalat me tagasi pöörata ei saa. Solaris Kino on olnud range, hoidmaks keeldude suhtes õiget joont. Kahjuks ei mõista seda paljud lapsevanemad, kui kassas nende võsukesele keelufilmile piletit ei müüda.”

Tatteri sõnul on olnud ka juhuseid, kus vanemad on üritanud oma lapsi keelufilmidele kaasa smugeldada. “Politsei ametit kino kindlasti pidama ei hakka, loodame inimeste moraali ja mõistva suhtumise peale,” lisab ta.

Olles filmi ise näinud, ei saa ma kahjuks vanusepiirangu osas Tatteriga nõus olla. Jah, “Vabastatud Django” on hea film, meisterlik sooritus Tarantinolt, aga – koerte poolt tükkideks rebitavad neegerorjad, kahe orja vahel elu ja surma peale käiv julm võitlus, loendamatud auklikuks lastud kered, nüpeldamine, veristamine, piinamine. See, et film on edukas olnud ja vaatajanumbrid uhked, ei ole vanusepiirangutest rääkides argument.

Kirjutan CC Plazasse, kus film samuti linastub, vanusepiiranguks K14. Kino programmijuht Kaarin Piiskoppelilt vastab küsimusele, kas “Vabastatud Django” jõudis nende kinosse koos levitaja poolt määratud vanusepiiranguga K14: “Peaks nii olema küll.”

Vanusepiirangu vajalikkust põhjendab CC Plaza oma kodulehel nii:

“Mõistagi anname endale aru, et lastele jääb siiski võimalus keelatud filme näha – kas või oma kodus. See, mis toimub koduseinte vahel, jääb aga lapsevanemate südametunnistusele. Kindlasti on ka selliseid vanemaid, kes lubavad oma alaealistel lastel tarbida alkoholi ja suitsetada – see ei tähenda veel, et riik peaks langetama vanusepiiranguid nende toodete müügile.”

Samas viidatakse lastekaitse seaduse paragrahvile §48 (2), mis keelab lastele demonstreerida filme, mis õhutavad julmust ja vägivalda. “Seetõttu jääme seisukohale, et vanusepiirangud on asjakohased ja õigustatud ning kinol on vahelesekkumiseksõigus.”

Tarantino “Vabastatud Django” ei ole lastefilm, mida Marguse-sugused lapsed võivad vaatama pääseda.

*Nimi muudetudSelgitab filmilevitajaLauri Kaare

Kas teie arvates on see, et levitajad vanusepiirangute üle otsustavad, hea ja toimiv süsteem?

See on toimiv süsteem, levitajad saavad filmi kohta käiva info kätte kõige varem, näevad filmi enne teisi ka ära, neil on kõige selgem pilt, millised on võimalikud põhjused ühe või teise reitingu seadmiseks. Muidugi peab levitaja kinodel siis silma peal hoidma, et need õiget reitingut ka kasutaks.

Mille alusel vanusepiire määratakse?

Keelekasutus ja vägivald on põhilised keelureitingu alustalad.

Miks meil pole piirangut K18?

Pole selle järele kunagi vajadust tekkinud, kõige hullemad (Hostel, Hills Have Eyes) on olnud piiranguga K16, samasse kasti läheb eeldatavasti aprillikuine Evil Dead.

Kas meie süsteem on teie arvates karm või leebe?

Pigem mõõdukas.

Mis on teie arvates sobilik vanusepiirang Tarantino filmi “Vabastatud Django” puhul?

K14. Hoolimata loo verisusest oli see nii teadlikult liialdatud ja musta huumoriga üle valatud, et seda ei saa kuidagi võrrelda räigemate õudusfilmidega, mis täis vägivalda vägivalla pärast, et püüda loo puudumisel millegagi vaataja jaoks konkurentsist eristuda.

Lauri Kaare on Twentieth Century Foxi ametlik levitaja Eestis.