Tarantli vandenõu: Reiljan ja Kangur rügasid aastaid Merko heaks

Kaitsepolitsei arvates palkas suurettevõtja Toomas Annus maa-ameti juhi Kalev Kanguri oma salajasse teenistusse juba 2000. aastal.;Peagi hakkas Merko huvides tööle ka keskkonnaminister Villu Reiljan.

Maa-ameti endine juht Kalev Kangur töötas Eesti ühe rikkaima mehe, ehitusettevõtja Toomas Annuse hüvanguks samamoodi nagu raamatukangelane Stirlitz, kes spioneeris natside peakorteris Kremli heaks.

Juba aastal 2000 alanud koostöö kestis kokku seitse aastat, kuni Kapo Kanguri mullu oktoobris vahistas.

Aprillis 2003 sai keskkonnaministriks ehk Kanguri otseseks ülemuseks Rahvaliidu esimees Villu Reiljan. Ka tema hakkas peagi Annuse agendiks.

See hämmastav versioon on kirjas Kapo poolt oktoobri keskel maadevahetuse uurimisalustele esitatud kahtlustustes. Seni pole suuremat osa sellest ajakirjanduses avaldatud.

Kapo arvates tegutsesid Reiljan ja Kangur Annuse ehituskontserni Merko huvides ühiselt ja kooskõlastatult. Mehed seisid selle eest, et riigiga asjaajamisel järgitaks ehitusettevõtte huvisid võimalikult suures ulatuses.

Näiteks teatas Kangur Merko inimestele ette, kas konkreetseid maatükke saab vahetada ja kui palju need vahetamise käigus võiksid maksta.

“Riik arvestas maadevahetustes alati Merko Ehituse soove, võimaldades saada just neile äritegevuseks huvipakkuvad kinnisasjad,” seisab kahtlustuses.

Merko vahetas maid 180 miljoni krooni eest      
Merko ja tema esindajad tegid riigiga maadevahetusi kokku rohkem kui 180 miljoni krooni eest.

Merko andis riigile looduskaitselisi krunte lõviosas Pirita jõeorus ja sai vastu ehitustegevuseks sobivat maad Tallinna linnas.

Kahtlustuses vahetuste maksumuseks nimetatud 180 miljonit krooni on maade mõne aasta tagune hind, kui kinnisvaraeksperdid neid maa-ameti ülesandel hindasid.

Pärast seda on elamuehituseks sobiliku maa väärtus pööraselt kasvanud – üksnes 2005. aastal poolteist kuni kaks korda.

Kokku sai Merko riigilt 38 kinnistut, sealhulgas terve kvartali Tallinnas Kristiine linnaosas. Sinna on kerkinud kortermaju ja ridaelamuid, nagu viimasel ajal reklaamitav Kännu kvartal.

Veidi enne Kanguri vahistamist mullu sügisel allkirjastas Reiljan Merkoga veel ühe maadevahetuse koguväärtusega 107 miljonit krooni.

Nelja Tallinna krundi hulgas pidi ehituskontsern saama endale maatüki hästi magusas kohas, otse kino Kosmose juures Liivalaia ja Pärnu maantee nurgal. Kuigi Reiljani käskkiri kehtib endiselt, pole Merko tänaseni neid maid riigiga vahetanud. Merko arendusjuht Tõnu Korts rääkis kevadel Ekspressile, et ehituskontsernil tekkis “kahtlus kruntide väärtuslikkuses”.

Reiljani luigelauluks jäi keskkonnaministri käskkirja eelnõu, et vahetada kolm krunti Sillamäel ja üks krunt Harjumaal Padise vallas Keibu külas.

Tolles külas kuulub Merko bossile Annusele üle 30 hektari maad, sealhulgas metsa. Valdus meenutab Andres Sarri superkrunti Lohusalus, kus tehti samuti maadevahetust, mida nüüd kaitsepolitsei samuti korruptiivseks peab.

Ärimehe õele Tiina Annusele kuulub Keibus kolm väiksemat krunti. Riigi poolt vahetamata jäänud 2,8 hektari suurune Keiburanna aga asub päris mere ääres.

“Tarantel” asub salaja tegevusse 
Kaitsepolitsei ei esitle Reiljani-Kanguri-Annuse koostööd tüüpilise altkäemaksuloona, kus ametnikud võtavad lihtsalt meelehead.

Mais 2000 moodustas Merko kontsern uue tütarfirma, millele pani nimeks KV-Tarantel.
Kapo kahtlustuse valguses tundub nime valik väga tähen dusrikas. Esiteks – tarantel on steppides elutsev karvane mürgiämblik. Teiseks – populaarses raamatusarjas “Seiklusjutte maalt ja merelt” ilmus nõukogude ajal põnevik “Tarantel”. Teoses tegutses Saksa spioon, kes püüdis kihvtitada blokaadiaegse Leningradi veevärki.

KV-Tarantel hakkas üle Eesti kokku ostma looduskaitsele huvi pakkuvaid krunte. 2006. aasta lõpuks kuulus talle üle 430 hektari maad. Nende omandamiseks oli kulutatud üle 30 miljoni krooni Merko raha.

Firma tegevust juhtis maa-ametist Kalev Kangur. Kuni aastani 2003 tegi ta seda ­Annika Sööti kaudu. Sealtpeale ajas asju Toomas Annus ise.

Kangur võttis endale suure riski ja tahtis saada selle eest kuninglikku tasu. Kaitsepolitsei väitel lubas Annus Kangurile, et KV-Tarantel läheb sügisel 2006 üle osaühingule Rahamaa.

Äriregistri andmeil kuulus Rahamaa Tallinna advokaadile Mart Missikule, Kanguri kursusekaaslasele Tartu ülikooli õigusteaduskonnast.

Kapo peab Rahamaa tegelikuks peremeheks Kangurit ennast. Seega oleks ta saanud endale kogu KV-Taranteli vara. Seda aga ei juhtunud, sest Kapo pani Kanguri hoopis kolmeks kuuks eeluurimise huvides vangimajja.

Kanguri ainus tasu nende aastate jooksul on seotud suvel 2003 Tallinnas Glehni lossi lähedal omandatud korteriga. Kapo hinnangul tasus Annus oma taskust korteri sisekujunduse ja sisustuse – kokku ligi 300 000 krooni.

Annus lubab Reiljanile firmat
Ka Villu Reiljan ei müünud end odavalt. Kapo väitel nõustus keskkonnaminister 8. augustil 2006 miljardäri ettepanekuga saada osalus Merkoga seotud firmas. Ilmselt sellest kõnelusest pärinebki poliitikute hulgas levinud kuulujutt, et Annus ja Reiljan rääkisid omavahel “pensionisambast”.

Kuna kokkulepet tuli hoida iga hinna eest saladuses, pidi firma asutamine, kulude katmine ja tegevuse juhtimine jääma Annuse hooleks.

Reiljanist oleks saanud firma omanik siis, kui ta oleks pidanud võimalikuks oma kapist välja tulekut. Tal oli ka õigus vormistada paberid enda valitud tankisti nimele.

Annus oli Rahvaliidu esimeest aastaid seebitanud, rahastades erakonna tegevust alates 2001. aastast. Merko kontsern üüris parteile kontorit ning andis laenu. Tegemist oli Eesti poliitikas täiesti tavalise ja seadusliku käitumisega.

Kaitsepolitsei meelest läks asi kriminaalseks 10. novembril 2004, kui Reiljan küsis Annuselt vastuteenet. Rahvaliidu peasekretär Lea Kiivit vajas elamispinda. Juttu oli 61 ruutmeetri suurusest korterist Merko poolt ehitatud majas Pärnu maantee 131b. See maksis ligi miljon krooni, pluss parkimiskoht ja lisatööd.

Peasekretär Kiivit tutvus Kalevi kommivabriku lähedal asuva korteriga isiklikult, kuid põlgas selle ära.

Reiljan ja Annus jätkasid naise mure lahendamist. 26. novembril leppisid mehed kokku, et Kiivit võib kolida majja Rävala puiestee 19.

See korter oli asukoha poolest nooblim ja kallim, asudes välisministeeriumiga ühel tänaval. Kuna seda maja Merko veel ehitas, pidi Kiivit ootama.

Soovitud korteri sai naine kätte ligi aasta hiljem, 6. oktoobril 2005. See oli täpselt poolteist nädalat enne kohalikke valimisi.

Tol hetkel kuulus korter börsifirmale Merko Ehitus. Poole aasta pärast sai selle omanikuks Annuse äripartner Paavi Karjatse ning seejärel Annuse õemees Eldur Astover.

Kõik see aeg kasutas korterit tasuta proua Kiivit, kes ostis selle endale 11. oktoobril 2006. Seega täpselt nädal pärast seda, kui Kapo oli maadevahetajad vahistanud ja Merko peakontori läbi otsin ud.

Pealtkuulamine algas arvatust varem
Villu Reiljan, Kalev Kangur ja Toomas Annus eitavad kõiki neile esitatud kahtlustusi. Meeste advokaadid on saatnud riigiprokuratuurile kirju, kus nimetavad Kapo loogikat arusaamatuks.

Uurimisalused ise lugesid neile oktoobri keskel riigiprokurör Laura Feldmanise ja Kapo politseiasedirektori Martin Perlingu poolt esitatud kahtlustusi suure huviga. Muuhulgas leidsid nad kinnitust hirmule, et Kapo jälitustegevus toimus seni arvatust märksa pikema aja jooksul.  

Annus rääkis juba aasta tagasi Ekspressile, kuidas ta viibis ühel päeval juhtumisi kodus. Oota­matult kostis ukse taga naginat. Ust avades leidis Annus eest mehed, kes tutvustasid ennast Kapo töötajatena. Neil olevat ülesanne uurida, ega miljardäri naine ei sõida varastatud autoga. Kontrollimisel selgus, et kahtlus osutus valeks. Annuse arvates nurjas tema ootamatu kodusolek salapolitseinike plaani asuda majja pealtkuulamisseadmeid panema.

Kalev Kangur aga pani tähele, et maa-ameti peahoone juures seisis päevad läbi üks ja seesama auto, sama mees roolis. Seejärel avastas ta koguni kaks “lutikat”: ühe oma kabinetist ja teise restorani Kamikaze tuhatoosi alt.

Huvitaval kombel paistab Kapo kahtlustuse järgi teadvat, mida rääkisid omavahel Reiljan ja Annus kaks aastat tagasi. Näiteks Lea Kiiviti korterist oli neil esimest korda juttu 10. novembril 2004.

BNSi arhiiviotsingust selgub, et sel päeval avas keskkonnaminister Reiljan endisel Pääsküla prügimäel biogaasiga töötava jõujaama. Pole võimatu, et samal üritusel viibis ka Annus – kui Jõelähtme prügila ehitaja. Mõne päeva pärast toimus Rahvaliidu kümnenda aastapäeva kongress, kus Reiljan valiti uuesti erakonna esimeheks.

Poliitiku ja miljardäri suhtlus jätkus 26. novembril 2004. Muude tegemiste kõrvalt teatas Reiljan sel päeval ilmapuu valimisest keskkonnaministeeriumi logoks.

Need kuupäevad on olulised, sest kriminaalasja maadevahetuste uurimiseks alustati alles järgmisel aastal – augustis 2005. Ilma konkreetse kriminaalasjata ei tohi aga kedagi salaja pealt kuulata.

Uurimisalused loodavadki nüüd, et ehk on Kapo jälitanud neid ebaseaduslikult. Sel juhul ei saaks varasemaid lindistusi kohtus nende vastu asitõenditena kasutada.

Sama põnev on aga teine võimalus, et Kapo jälitas maadevahetajaid seaduslikult. See oleks saanud toimuda ainult mõne teise kuriteo ­uurimiseks algatatud kriminaalasja raames. Kui lugu oli nii, siis mida ja keda uuriti? Ja kuidas see seostus Taranteli vandenõulastega?

Kapo: altkäemaksuks kõlbasid korterid, eksootilised jahireisid ja poolemiljoniline maastur
Kaitsepolitsei kahtlustusest ei leia sõnagi sellest, et keskkonnaminister Villu Reiljan ja maa-ameti juht Kalev Kangur oleksid tekitanud maadevahetusega riigile kahju. Selle asemel loetakse kokku meeste tulusid.

• 1) Kangur ja Reiljan soovisid saada Merko maadevahetustest varjatult kasu. Nad tegid tehinguid iseendaga, millega rikkusid korruptsioonivastast seadust. See on ka põhjus, miks riigiprokuratuur peab uurimisaluseid maadevahetusi ebaseaduslikuks.
• 2) Reiljani ja Kanguri maadevahetused olid riigile tervikuna ebaotstarbekad.
  Esiteks ei kasutanud nad looduskaitsealuste maade omandamiseks riigi ostueesõigust. (Tegelikult ei olnud 2004. aastal sellisteks ostudeks riigieelarves raha ette nähtud. 2005. aastal oli selleks eraldatud 50 miljonit krooni – EE.)
  Teiseks ei loobunud nad nende looduskaitsealaste maade tagastamisest, mille nõudeõigused oli Merko eestiaegsete omanike pärijatelt kokku ostnud.
  Kolmandaks ei vastanud Reiljan Tallinna abilinnapea Kaia Jäppineni kirjale, kus küsiti arvamust maade tagastamise kohta. (Reiljani väitel pole ta seda kirja kätte saanud. Ka ei mõista ta, miks oleks ta pidanud sellele kirjale eitavalt vastama – EE.)
• 3) Reiljan käskis ehituskontserni Merko juhil Toomas Annusel küsida riigilt maadevahetuse käigus kinnistut Mustamäel Sõpruse puiestee 178. Reiljanil oli kokkulepe isikuga, kes tundis selle maatüki vastu huvi. Kuid huviline loobus ja maa jäi Merkole, kes müüs selle hiljem Nestele.
• 4) Reiljan viivitas sügisel 2006 Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala laiendava eeskirja väljaandmisega. Merko esindajad ostsid sel ajal seal maad, mida edaspidi riigiga vahetada.
• 5) Reiljan oli isiklikult huvitatud, et Tullio Liblik küsiks riigilt vahetusega kaht maatükki.
  Neist üks on Valgamaal Karula vallas asuv tiik, mida oli aastaid soovinud erastada selle rajaja, rahvaliitlane Harri Krüüner. Liblik müüs krundi Krüüneri lesele 20 000 krooniga ehk kaks korda odavamalt, kui ise riigi käest sai.
  Teine Libliku poolt vahetatud maatükk asub Narvas. Seda noolis Reiljani tuttav, Astri kauplusteketi omanik Aleg Kirs.
  Reiljan ise kummastki tehingust tulu ei saanud.
• 6) Reiljan küsis oktoobris 2003 AS Saksa Auto tegevjuhilt Jussi Pärnpuult tasuta sõiduautot Rahvaliidu peasekretärile Lea Kiivitile. Naine sai autofirma aktsionäri Andres Sarri nõusolekul enda käsutusse Volkswagen Touaregi maasturi. Auto maksis üle 500 000 krooni. Firma tasus viie aasta jooksul auto kulusid ligi 145 000 krooni eest.
• 7) Reiljan käis Sarri kulul kolmel jahireisil. Detsembris 2004 Bulgaarias ning aprillis 2006 ja 2007 mais Lõuna-Aafrika Vabariigis. Kapo arvutuse kohaselt maksid reisid koos jahitrofeedega kokku ligi 200 000 krooni. (Kahtlustusest ei selgu, kes ja kui palju ning mille eest maksis – EE.)
• 8) Kangur oli varjatud osanik Tarmo Pedjasaare osaühingus Mell. Ta rahastas looduskaitsealuste kruntide oste 2003.–2004. aastal 2,6 miljoni krooniga. Mell andis Tullio Libliku firmale Saarte Investeering 1,8 miljonit krooni laenu maade ostmiseks. Seega oli Kangur ka seal varjatud investor.
  Kangur osales varjatud investorina veel osaühingus Ikaros Grupp. Ta investeeris 2001.–2003. aastal maade ostmisse ligi 600 000 krooni.
  Kangur teenis oma investeeringutega kokku ligi 4 miljonit krooni.
• 9) Kangur pidas läbirääkimisi ärimees Oleg Panfiloviga, kes ostis Mellilt ja Ikaros Grupilt maadevahetusega saadud kinnistu Võhmas.
• 10) Iru Jõekääru soovis teha riigiga maadevahetust. Juba enne seda, kui firma esitas riigile vastava avalduse, lasi Kangur maa ära hinnata. Kangur käskis vahetada riigile ka selliseid krunte, mida kohalik keskkonnateenistus ei pidanud riigile vajalikuks.
• 11) Kangur ütles Tullio Liblikule ette, millistele ärimeestele ta peab müüma neli riigilt saadud maatükki. Kaks kinnistut Pärnus läksid Kalev Klaisile, kinnistu Mäksas Raivo Randile ja Aivar Tuulbergile ning krunt Haapsalus Riho Niilsile.
• 12) Toomas Annust kahtlustatakse korduvas altkäemaksu andmises Villu Reiljanile ja Kalev Kangurile.
• 13) Toomas Annust kahtlustatakse börsifirma Merko Ehituse aktsionäridele külma tegemises. Ta tegi mitu maadevahetust mitte Merko Ehituse, vaid oma erafirma KV-Tarantel vahendusel.