Aivar Juhanson

“Ma ei saa praegu rohkem rääkida,” ütleb tulevane Eesti Teaduste Akadeemia president Richard Villems mobiiltelefoni, “Ekspress on must vaid meetri kaugusel.”

Kõne lõpetanud, vaatab ta ajakirjanikule lõbusalt otsa ning lisab selgituseks: “Rektor Jaak Aaviksoo”.

Villemsi väikeses kabinetis Tartus Riia tänaval siuglevad taimeväädid lae all ning üle riiulite. Näib, nagu kannaksid just need väädid riiulitel rivistuvaid raskeid toimikukujulisi vilju, salapärased sildid peal. Habemik bioloog, evolutsiooniuurija ja populatsioonigeneetik Villems näeb nende keskel välja nagu bio-Aadam keset teaduse paradiisiaeda, kust ta ei kavatsegi lasta end välja ajada.

Villems võtab jutuajamise käigus välja oma piibu, urgitseb selle tühjaks, täidab uue tubakaga ja läidab. See toiming on tähenduslik. Just nikotiinist sai teadus seekord alguse.

Aastakümneid tagasi avastas Tartu Ülikooli legendaarne professor Artur Lind, et üks teise kursuse arstitudeng kimub praktika ajal koridoris sigaretti. See pahandas professorit kõvasti ning tema ja üliõpilase Richard Villemsi vahel puhkes kõva tüli.

Midagi iseäralikku pidi vanale Linnule selle arrogantselt käituva tudengi juures siiski silma jääma. Sest juba poole aasta pärast astusid Lind ja Villems esimesed sammud suunas, mis tänaseks on viinud Tartu molekulaarbioloogia koolkonna kujunemisele. Tülist oli saanud mõttekaaslus, millega liitus üha uusi tudengeid ja noori teadlasi. Kõik tänased Tartu bio'd alates Villemsi enda juhitavast Eesti Biokeskusest ja Eesti Geenivaramust kuni väikeste visade biotehnoloogiafirmadeni on kasvanud toona rajatud vundamendile.

Helsingi Ülikooli professor Mart Saarma meenutab perioodi, mil Villems veetis 1970. aastate keskpaiku Uppsalas. "Praktiliselt igal nädalal saabus Tartusse kolme sentimeetri paksune ümbrik, millega Richard saatis meile kserokoopiaid uutest artiklitest, suundadest, meetoditest, aparaatidest. Ta söötis meid pidevalt uue informatsiooniga," sõnab Saarma. Sama kordus kümendi lõpus, mil Villems stazheeris Edinburghis. "Just sealt saadud tõuge oli põhiline, mis pani Tartus aluse moodsale geenitehnoloogiale," arvab Saarma.

“Villems on hämmastavalt selge visiooniga inimene, kes suudab ette näja asju, mis muutuvad tähtsaks,” ütleb tema õpilane, kauaaegne kolleeg ja Ihaste naabrimees haridusminister Toivo Maimets, kelle ametiauto tagaistmel lubab Villems hakata käima Tallinnas akadeemiat juhtimas. “Näiteks internetiga alustas Villems juba siis, kui keegi teine veel sellest midagi ei teadnud. 1992. aastal olid meil biokeskuses kõigil juba oma meiliaadressid. Ma ei saanud suhelda oma Inglise kolleegidega, sest nemad polnud veel internetist kuulnudki.”

Villems pani Maimetsa tegelema valkude biosünteesi uurimisega (sellega, kuidas organsim valke kokku paneb). Tänapäeval töötatakse ravimeid välja just seda protsessi arvestades. Mart Saarma asus Villemsi õpilasena uurima monokloonseid antikehi – ning ka need on saanud kõvaks tegijaks tänases biobisnises.

Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktori Mart Ustavi sõnul jätkab Villems tänini kompromissitut võitlust just sellise teaduse eest, mida ta peab lootusrikkaks.

“Villems ei astu hetkekski tagasi, ta ei tee kompromisse, kui inimene on loll või pahatahtlik,” sõnab Ustav. “Kui keegi käitub alatult ja Villems saab sellest aru, siis ei ole sellel inimesel enam võimalik temaga normaalseid suhteid taastada.”

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) jättis tehnoloogia arenduskeskuste programmist välja geeniprojekti, milles osales ka Villemsi juhitav Eesti Biokeskus. Tartlaste arvates juhtus see ametnike erapoolikuse ja ebakompetentsuse pärast. Villems andis asja otsemaid kohtusse ega läinudki palju aega, kui just Villemsi kabinetti ilmusid kohtuvälist kokkulepet paluma nii sihtasutuse mehed kui isegi valitsuse arendusnõunik Raul Malmstein.

Kokkulepe saavutati. “Geeniuuringud saavad rahastatud teadus- ja arendustegevuse programmi raames, kohtuasi on raugenud,” sõnab EASi tehnoloogia arendusdirektor Madis Võõras napisõnaliselt.

Konkurentide hulgas tekitab säärane agressiivsus muidugi paksu verd ja süüdistusi rahaahnuses. Ustav eitab sääraseid süüdistusi raudselt. “Villems on nii põhimõttekindel, et ta ei võta endale isegi oma töötasu neis paljudes organisatsioonides, kus ta osaleb, vaid suunab need Artur Linnu stipendiumifondi,” kinnitab ta.

Üheksakümnendate aastate alguses töötas Villems Uppsala ülikooli külalisprofessorina ning võinuks Rootsi jäädagi. Siiski tuli ta Tartusse, kus hakkas professorina saama kuus täpselt sama suurt palka, kui oli Rootsis tema päevapalk – 80 dollarit.

Seda edukam on Villems olnud raha hankimisel oma käe all töötavale asutusele. Euroopa Liidu viiendast raamprogrammist said tartlased raha juba ammu enne Eesti liitumist.

“Meie edu oli mitmekordselt suurem näiteks Lätist ja Leedust mitte sellepärast, et oleme neist palju targemad – oleme neist vaid veidi targemad –, vaid seetõttu, et meilt saadetud taotluste arv oli kordades suurem kui neil,” seletab Villems ise. “Me võitsime aktiivsusega.”

Nii mõnedki konkurendid loodavad, et vinduv Eesti Geenivaramu kujuneb märgatavaks plekiks Villemsi seni puhtal kuuerevääril. Villems juhib praegu varamu nõukogu. Kuid justkui ajastatuna Villemsi valimisega akadeemia presidendiks näib jää liikuma hakkavat ka selles vallas. Teisipäeval allkirjastasid geenivaramu ja seniseid investoreid koondav aktsiaselts EGeen kavatsuste protokolli, mis annab varamule vabad käed otsida avalikku raha mujalt, kuid säilitab ka ameeriklastele nende senise panuse. Villems peab paari aasta jooksul geenivaramusse leidma kaheksa miljonit eurot, et suurendada geeniproovide arvu 100 000 tasemele ehk kümnendikuni populatsioonist.  Vahepeal täielikult seiskunud geeniproovide kogumine on uuesti käima läinud.

“See on väga hea areng,” hindab Villems ise optimistlikult. “Geenid on siin maailmas olemas olnud vähemalt 3,5 miljardit aastat ja nende tundmaõppimise vajadus on vääramatu. Meie tahame olla need, kes asja lahti lükkavad.”

Akadeemia presidendina on Villems rõhutanud vajadust suurendada akadeemia rolli ja kuuldavust ühiskonnas. Näib, et teadlaste senise häälega pole ta rahul.

“Akadeemia peab identifitseerima need hetked, kus ta… kus ta näeb, et tema nõu pigem kuulda ei tahetagi. Siis ta peab minema ja valju häälega nõu andma,” ütleb Villems. “Vale oleks kujutada akadeemiat puhta klubina, kus vanahärrad käivad koos ja mõlgutavad mõtteid teaduse ajaloost ja oma rollist selles.”

Ta osundab Soomes tehtud analüüsi, mille kohaselt on Eestis innovatiivsest riigist kõnelemiseks puudu tuhatkond teadlast. Akadeemia presidendina loodab ta tuvastada need valdkonnad, kuhu oleks teadlaste juurdetekitamine kõige perspektiivikam.

Uute teadlaste tegemise protseduur ise käib Villemsil nii: “Proovime anda neile nii hea doktorihariduse kui saame, peksta siis kõik vähemalt kolmeks–neljaks aastaks nii headesse kohtadesse kui saame, ja siis loodame sellele, et oluline hulk tuleb ka tagasi. Meie erialal vastabki see tõele.“

Kümnekonna aasta eest loobus “vana teadlane” Villems oma senisest uuringuobjektist (RNA-valgud ja ribosoomid) ning alustas täiesti uue erialaga – populatsioonigeneetika, mis ühendab nii geneetikat, lingvistikat kui ka arheoloogiat.

“Kui paljud 60aastased teadlased suudavad teha sellist pööret ja jõuda nullist maailma tipptasemele?” ei jõua Ustav ära imestada. “Ainuüksi tänavu on Villemsilt ilmunud mituteist artiklit maailma tippajakirjades.”

Villems üritab seletada rahvaste tegelikku põlvnemist ja liikumist, sest senised puhtalt keeleteaduslikul baasil tehtud järeldused on geneetika valguses osutunud valeks. Inimesed võivad liikuda, keel aga seista koha peal. Kui kunagi asustavad Eestit tänaste türklaste tõmmud järglased, kes on omaks võtnud eesti keele, on nad korda saatnud triki, mida rahvaste kujunemises on juhtunud lugematu arv kordi.

Tänu oma uuringutele võib Richard Villems olla ainus eestlane, kelle nimi on tuntud Indias – vähemalt nii võib oletada, kui jälgida tema tsiteeritavust ajalehes The Hindu. Aeg näitab, kas Villems ja tema kaasakadeemikud võidavad tagasi vääramatu autoriteedi positsiooni ka koduses Eestis.

Telefon heliseb jälle. Helistatakse Kadriorust. “Ma kuulen, härra president!” ütleb Villems.

Akadeemik välivoodil

* Noore teadlasena elas Villems sõna otseses mõttes laboris. Ruumis, kus päeval töötasid mitmed inimesed, seisis Villemsi välivoodi, millel teadlane öösel puhkas. Akadeemia presidendina ei välista ta kushetil ööbimist ka nüüd, kui tuleb tihti viibida Tallinnas.

* Mitmeid aastakümneid veetis Villems igal suvel kuu-poolteist alpinismigruppide koosseisus kõrgmäestikes, olles ekspeditsioonidel kaasas arstina. "7000 meetri ligidal käisin ära," sõnab Villems, "aga nüüd ma enam kõrgetel mägedel ei käi. Madalamaid tuleb ette." Villems saab 28. novembril 60-aastaseks.

* Teaduste Akadeemia presidendina kavatseb Villems rajada akadeemia esinduse ka Tartusse. Pooled akadeemikud on niikuinii tartlased.