See nõukoguliku kämpinguarhitektuuri kulunud näidetest koosnev baas on aga sattunud kirgliku tüli keskmesse, kus ootuspäraselt ristuvad erinevad vaated vanast ajast ripakile jäänud maaomandile ning ka mõned kõlavad nimed.

Tartu kalastajate klubi magas maha õige aja oma hüttide juurde kuuluva maa erastamiseks. Viimaks kerkis silmapiirile oht, et klubi kaotab õiguse formaalselt riigimetsa sisse jäänud rajatistele.

Klubi pöördus Tartu advokaadi Mare Lauri jutule, kellest seejärel sai eelmise aasta lõpus ka klubi liige. Kunagi lennukate korterivahetusskeemidega silma paistnud advokaadi peas küpses plaan, kuidas erastamata jäänud maa siiski kätte saada.

Laur veenis kalureid, et kui hooned formaalselt omanikku vahetavad, on uuel omanikul õigus kolme kuu jooksul erastada nende juurde kuuluv teenindusmaa. Advokaat, kellest nüüdseks on saanud ka klubi juhataja, koostas plaani, mille kohaselt mõned klubi liikmed ostavad hooned, erastavad nende juurde maa ning annavad baasi seejärel tasuta klubile kasutada.

Tänavu 26. aprillil sai tehing teoks.

“Selline oli Mare Lauri tahtmine,” ütleb endine klubijuhataja ja praegu “bossi” ametitiitlit kandev Arnold Tuvikene. “Kas see on õige või vale, eks see ole pärast näha.”

Kõigest 80 000 krooni eest templi alla saanud tehingu valvurimaja, sauna, suvila, kahe kuuri, kaheksa väikese puhkemaja ning loomulikult ka kuni kolme hektari järveäärse maa erastamisõiguse müümiseks muudab tähelepanuväärseks asjaolu, et 21 uue kaasomaniku seas leidub Mare Lauri enda lähisugulasi.

Notariaalne leping mainib ostjatena teiste seas tema poega Marko Lauri koos abikaasa Ingrid Lauriga, samuti Erkki Lauri. Mare Laur ise ostis kaks mõttelist osa, neist ühe oma lahus elava abikaasa Arvo Lauri esindajana, teise oma alaealise tütre esindajana.

Sellisele kombinatsioonile tuginedes väidab Mare Laur, et ta ei kuulu baasi uude omanikeringi. “Mina ei erastanud mitte midagi,” kinnitab ta Ekspressile. “Mina päästsin baasi ära, rahvas oli väga tänulik, kõik kiitsid mind kõvasti.”

Tüli päädis politseiga

Ostu-müügi lepinguga võttis klubi kohustuse rajada juba müüdud baasi veel sauna settekaev ning käimlad. Nende tööde piirmaksumust lepingusse ei kirjutatud. Tegelikult tehti väikesele saunale sedavõrd põhjalik euroremont, et baasi juhataja Erik Koorits iseloomustab sauna nüüd sõnadega “viimase peal”. Ka Laur möönab, et sauna ja väljakäikude kogumaksumus ulatub üle 90 000 krooni, ületades baasi müügist saadud summa.

Sauna remontimine klubi rahaga ning kaks päeva pärast müügitehingut määratud palgad ja kompensatsioonid (klubi juhtidele Mare Laurile ja Arnold Tuvikesele üks miinimumpalk kuus, baasi juhile Erik Kooritsale kaks miinimumpalka kuus, komandantidele pool miinimumpalka nädalas ning lisaks kõigile töötajatele kuni 1000 krooni bensiinikompenstatsiooni kuus) annab mõnedele klubiliikmetele alust väita, et juhtkonnal võib olla soov klubi pankrotti ajada ning seeläbi äsjaostetud baasis vabad käed saada. Üks taolistest opositsionääridest on endine juhatuse liige Villu Uibo.

Üllatuslikult vastab juhatus täpselt samasuguste süüdistutega ka Uibo enese aadressil. Lauri sõnul soovis just Uibo juba mõnda aega ühingu pankrotti, et saada õigust klubi maa erastamiseks oma lähedalasuva hoone juurde. Samuti värvanud just Uibo oma sugulasi ja tuttavaid baasi ostjate sekka variisikuteks, samas kui Lauri kalandus- ja paadindushuvidega sugulased tulid tehingusse omal soovil, seletab advokaat. “Muidugi, natuke oli see ka vastukaaluks Uibo leerile,” möönab ta.

Kahe vaenuliku leeri vahelise tüli leek lahvatas 1. mai varahommikul, mil baasis volbrit pidanud kalastajate vahel tekkis kõva konflikt paatide ja majutusvõimaluste uue ning senisest kallima hinnakirja üle. Sõnavahetus väidetavalt purjus asjaosaliste vahel muutus sedavõrd teravaks, et välja kutsuti politsei ning praegu käib väärteomenetlus.

Pnkrot pole võimatu

Mare Laur tõrjub tagasi igasugused spekulatsioonid võimalusest, et tehingu kaugemaks eesmärgiks võib olla baasi oma taskusse pistmine. “See on laim. Kes seda räägib, tuleb vastutusele võtta,” ütleb ta. “Ma ei ole väga vaene inimene, olen valmis kasvõi oma raha mängu panema, et klubi pankrotti ei läheks.”

Advokaat märgib, et kõigest paar aastat tagasi lüpsti klubilt hämaratel asjaoludelt tõesti välja teine baas Pangodi järve ääres, kuid tema tegevus on just vastupidine - baasi panemine klubi teenistusse. "Siin on kolm kaunist järve, mis on üksteisega ühenduses. Ja siin on maailma parimad seenekohad," ütleb ta, ning palub avaldada oma telefoninumbri, et järvele kliente meelitada.

Kalli sauna- ja tualetiehitusegi võttis Laur oma sõnul ette selleks, et saada klubile ametlikku õigust turismiteenuse pakkumiseks. “Seni oli kõik lagunenud ja mädanenud, virts jooksis otse maasse,” sõnab Laur.

Kui aga tüli tandriks saanud kalabaas jääbki nii tühjaks nagu teisipäeva hommikul, ootab suuri investeeringuid teinud klubi nii või teisiti ees pankrot. "Nad küsivad 60 krooni paadi eest tunnis - selle raha eest üürin ma parem uhke auto ning sõidan sellega päev otsa ringi," turtsatab tundmatuks jääda sooviv kalastaja.

Küti advokaat

Vandeadvokaat Mare Laur sai 1990. aastate keskpaigas tuntuks skandaalse ärimehe Vello Küti kaitsjana. Samuti otsis Tartu politsei toona kõmurikkalt läbi Lauri eluruumid, jahtides dokumente kahtlaste kinnisvaratehingute ehk nn korteripesu kohta. Laur aitas oma klientidel korterite asustusõiguse ostu-müüki vormistada korterivahetusena, mis andis võimaluse maksta linnavalitsusele väiksemat tasu.