Läks paar aastat ja andekas vasaraheitja ning reformierakondlane Neinar Seli ostis Hellenurmelt maja ära (koos firmaga Estiko).

Neinar Seli on kena härra, tal on palju sõpru, nende hulgas linnapea Andrus Ansip. 3,4 miljoni krooni eest sai Neinar Seli linnalt ka bussijaama aluse maa, mis asub Plasku kõrval. Seli lubas sinna ehitada uue bussijaama. (Leping sõlmiti augustis 2000.)

Isamaaliit arvutas, et tegelikult võib bussijaama alune maa maksta ka 23 miljonit ja et ärimees Seli sai Ansipilt 20 miljonit maksva kingituse.

Läks aasta, läks teine, aga bussijaama ei kuskil. Seli on tegus mees ja kõik saavad aru, et tal on muudki huvitavat teha kui bussijaama ehitada.

Asi vindus ja vindus ja ühel hetkel ei kannatud Isamaa mehed enam välja. Mida kuradit! See on kokkumäng! Kus on uus bussijaam! Ansip maha, Seli pokri!

Surve kulmineerus 2003. aasta jaanuaris.

Seepeale astus Ansip, viisakas ja südametunnistusega inimene, rahva ette ja rääkis, et ega see nii ei jää, bussijaam on sügiseks valmis. Utsitas spordimeest tagant ja Seli tegigi paari kuuga bussijaama valmis. Aga ega ärimees pole loll, et ta bussijaama peale raha raiskab. Pinda on uues majas tunduvalt vähem kui eelmises. Ootesaalis on kohti 50. (Reedeti käib läbi 15 000 reisijat.) Kehakam proua kohvikus ümber pöörama ei mahu. Kempsus on istekohti kahele mehele. Ja rahvas arutab, et näe, Seli tegi endale ka monumendi...

  

Nikolai: Ruumi on siin jah vähe, aga muidu on ilus. (Nikolai elab Kallastel ja käib Tartus tervist parandamas. Ütleb, et maks teeb häda ja haarab südamest, mis asetseb teadaolevalt siiski mõnevõrra kõrgemal kui maks.)

Grigori (Tuli Tartusse Peipsi äärest Kasepäält, et lasta oma jahipüss üle vaadata.): “Ah, kui suur ta ikka olema peab, aitab küll!”

Ando (Sõidab tihti Tartu-Kuuste vahet.): “WC oli üllatavalt normaalne. Aga uksepakud on siin sellised, et libedal ajal võib ratastooliga tulla pusimist.”

Aleksandra (Arstitudeng Kohtla-Järvelt, kes bussis magas ja vabandab, et nüüd on padja nägu peas.): Ei. Ma täitsa rahul olen sellega. Vanasti olid tualettruumid masendavad.

Puhastverd krantsi Phoeby ("hääldus: fööbi”) nööri otsas on tallinlased Ülle ja Edmund.

Ülle: Absoluutselt ei meeldi! Jube! Kui juba ehitati, oleks ju võinud ilusama teha. No võib ju olla, et ta on funktsionaalne. Võibolla tõesti. Aga no tal ei ole ju mingit väljanägemist!!!

Edmund: Eks ta on. Raha on selle paika pannud, mis me siin näeme. Ühesõnaga ega see vana ka midagi asi ei olnud. Aga seal on ikka traditsioonilisi materjale kasutatud. Ma ei tunnista üldse Eesti arhitektuuris neid materjale, millest see tehtud on. (Edmundit ärritab metall.)

Tarbusi Bussijuhid Ilmar ja Ants

Ilmar (vanem härra): Vanasti oli bussijuhtidel oma ruum, nüüd pole meil kuskil olla.

Ants (noorem härra): Luusime ümber maja ringi nagu asotsiaalid. Mõtlesime, et saame duširuumi, aga läks veel hullemaks.

Ilmar: Varikatus on kitsas, buss alla ei mahu. Inimesed seisavad vihmaga seina ääres nagu linnukesed paela peal.

Ants: Maatädi tuleb, ajab linnas asjad ära ja istub siin vahel kolm tundi ja ootab bussi.

Ilmar: No kuhu ta läheb? Kas ta läheb kaubanduskeskusesse? Vaevalt. Raha tal niikuinii pole. Ta tahab istuda.

Koristaja Margus (Margusel on käes plastikpudel peenstruktuurilise mitteabrasiivse puhastusvahendiga ja nühib maja nurga peale soditud kirja.): No nüüd öeldi, et plaskule tehti sigala kõrvale. No kes see teeb? Inimesed ise teevad!!! Ega mulle see maja väga ei meeldi. No Tartu kohta oleks suuremat vaja olnud. 700 liini käib päevas välja. Tallinnas on ainult 46 otsa ühel päeval. (Hall värv tuleb maha, aga telefoninumber on ikka alles.)

Aarne (Ütleb, et turmkriitikat ei tahaks teha, aga toob välja ulatusliku nimekirja puudutesti.): Eriti väike on ootesaal. Ebamugavad pingid. Teadetetahvel on nii väike, et keegi ei näe. Ülipisike kohvik. Sooja praadi pole. WCsse saab õue kaudu. (Aarne peab plussiks automaatselt avatavaid uksi.)

Lea (OÜ Bussireisid klienditeenindaja, väsinud olemisega.): Võtaks jalad selga ja läheks kohe vanasse majja tagasi. Rahvast on reedeti nii palju, et inimesed ummistavad ooteruumi ära ja istuvad perrooni peal maas. Hommikul tulen hirmuga tööle. (Tartu Bussijaamas müüdi reedel 19. septembril 4154 piletit.)