15.02.2008, 00:00
Tartu esiemis
Karin Paulus on vaimustunud Lõuna-Eesti viljakust ning rahvustoidust kehastavast pronksseast.
Tõnisepäeval ehk taliharjapäeval, 17. jaanuaril avati oma 70.
sünnipäeva tähistava Tartu turuhoone ees suure
kärtsu ja mürtsuga Mati Karmini kavandatud seaskulptuur.
Skulptuur paikneb pimedal ajal seestpoolt valgustatud terastünnil, mis
omakorda asetseb graniidist poodiumil. Tünnile on kirjutatud Indrek Hirve
luuletus sigade olemuse ülistuseks ning sea kere ühel küljel on
näidatud, millisest kehaosast saab sink, koot, pekk, karbonaad jne.
Et põssa on sama ilus kui päriselus – targa
näo ning kepsakate sõrgadega –,
siis hakkab tema
liigikaaslastest kohe hirmsasti kahju. Meenub isa jutt, kuidas ta
väikese poisina voodi alla puges ja kõrvu kinni hoidus, et
mitte kuulda veristatava sea kisa, ning väide, et siga on
kõige intelligentsem koduloom. Tõesõna, pärast
naturalistliku nunnu-notsu kuju trehvamist turule liha ostma enam ei kipu.
Tahaks süüa hõrgu sisefilee asemel edaspidi rohkem kapsast,
kaali ja porgandit.
Skulptuuri autor Mati Karmin on öelnud, et
lisaks otsesele sidemele turul müüdava kraamiga sümboliseerib
kuju ka Lõuna-Eesti jõudu ja viljakust – turul elu keeb,
äri õitseb.
Kas sealiha kui rahvustoidus võis
olla eestlaste üks sümboleid? Kes palju sööb, see palju
jõuab? Füüsilise töö tegijate puhul peab see
kindlasti paika, vaimuhiiglastele võiks aga pidev vitsutamine seostuda
pigem südame-veresoonkonnahaigustega. Samas meie ninaesine muutub
kiiresti: üks hommik sööme mozzarella-salatit, teine päev
tellime sööklas sinikarbisuppi. Kas seapidamine pole varsti puhas
etnograafia, mille viljelemist peaksime veelgi enam toetama? Või
surevad kodusead varsti välja nagu liivlasedki? Siga kui nukker
nostalgia hääbuvast rahvusköögist? Mis sest, et mitmed
eesti rahvusroad on paljuski lihtsalt halb saksa köök. Vähe
maitseaineid, palju rasva, suured kartulid...
Siiski, erinevalt
Tallinna apokalüptilisest pronkssõdurist uudistab Tartu
särasilmne pronksemis sõbralikult ümbrust ja paistab justkui
naeratavat. Ja kui Koorti “Metskitse” kondiseid kepse on
käinud vandaalid korduvalt murdmas, siis sea tugevat kintsu juba vaenlane
ei katku. Emis on tegija.
Eestis on liiga vähe
skulptuure. Rohkem võiks näha soliidseid väljakuid uhkete
monumentidega; keeletuks tegevaid lõbusaid vigureid; kenasid
väikevorme, millele pai teha.
Pronkssea tellis aktsiaselts Tartu Turg
ning see on kahtlemata igati tubli tegu. Siiski leian, et üldiselt
võiks avalikes kohtades eelistada kutsutud või avalikke
konkursse. Eriti kui tellijaks on riik, linn või küla, või
ka erafirma, juhul kui kuju pole just kuskil varjulises siseõues.
Võistluste järele siiski meie liidrid ei janune. Kuigi jah,
omavalitsuste juhtide hirm on arusaadav: mida küll inimesed neist siis
arvaks, kui võidutööks osutuks abstraktne skulptuur? Kes neid
enam armastaks? Kui “nagu päris” Jüri Jaansoni / tarva /
sea asemel saaks näiteks musta kuubi?
Siiski, miks ka mitte,
küsin. Elame ju 21. sajandil.
Sümpaatseid linnaloomi
Jaan Koorti “Metskits” (1929, Nunne tn haljasalal Tallinnas),
Enn Roosi “Karu” (1939, Tallinna Hirvepark),
Enn Roosi “Istuv ilves” (1985, Tallinna Loomaaed),
Tauno Kangro “Tarvas” (2002, Rakvere Vallimäel).
NB: Enn Roos on ka Tõnismäelt teisaldatud sõdurkuju autor!
Jaan Koorti “Metskits” (1929, Nunne tn haljasalal Tallinnas),
Enn Roosi “Karu” (1939, Tallinna Hirvepark),
Enn Roosi “Istuv ilves” (1985, Tallinna Loomaaed),
Tauno Kangro “Tarvas” (2002, Rakvere Vallimäel).
NB: Enn Roos on ka Tõnismäelt teisaldatud sõdurkuju autor!