Et põssa on sama ilus kui ­päriselus – targa näo ning kepsakate sõrgadega ­–,

siis hakkab tema liigikaaslastest kohe hirmsasti kahju. Meenub isa jutt, ­kuidas ta väikese poisina voodi alla puges ja ­kõrvu kinni hoidus, et mitte kuulda veristatava sea kisa, ning ­väide, et siga on kõige intelligentsem koduloom. Tõesõna, pärast naturalistliku nunnu-notsu kuju trehvamist turule liha ostma enam ei kipu. Tahaks süüa hõrgu sisefilee asemel edaspidi rohkem kapsast, kaali ja porgandit.


Skulptuuri autor Mati Karmin on öelnud, et lisaks otsesele sidemele turul müüdava kraamiga sümboliseerib kuju ka Lõuna-Eesti jõudu ja viljakust – turul elu keeb, äri õitseb.


Kas sealiha kui rahvustoidus võis olla eestlaste üks sümboleid? Kes palju sööb, see palju jõuab? Füüsilise töö tegijate puhul peab see kindlasti paika, vaimuhiiglastele võiks aga pidev vitsutamine seostuda pigem südame-veresoonkonnahaigustega. Samas meie ninaesine muutub kiiresti: üks hommik sööme mozzarella-salatit, teine päev tellime sööklas sinikarbisuppi. Kas seapidamine pole varsti puhas etnograafia, mille viljelemist ­peaksime veelgi enam toetama? Või surevad kodu­sead varsti välja nagu liivlasedki? Siga kui nukker nostalgia hääbuvast rahvus­köögist? Mis sest, et mitmed eesti rahvusroad on paljuski ­lihtsalt halb saksa köök. Vähe maitseaineid, palju rasva, suured kartulid...


Siiski, erinevalt Tallinna apokalüptilisest pronkssõdurist uudistab Tartu särasilmne pronksemis sõbralikult ümbrust ja paistab justkui naeratavat. Ja kui Koorti “Metskitse” kondiseid kepse on käinud vandaalid korduvalt murdmas, siis sea tugevat kintsu juba vaenlane ei katku. Emis on tegija.


Eestis on liiga vähe ­skulptuure. Rohkem võiks näha soliidseid väljakuid uhkete monumentidega; keeletuks tegevaid lõbusaid vigureid; kenasid väikevorme, millele pai teha.

Pronkssea tellis aktsiaselts Tartu Turg ning see on kahtlemata igati tubli tegu. Siiski leian, et üldiselt võiks avalikes kohtades eelistada kutsutud või avalikke konkursse. Eriti kui tellijaks on riik, linn või küla, või ka erafirma, juhul kui kuju pole just kuskil varjulises siseõues. Võistluste järele siiski meie liidrid ei janune. Kuigi jah, omavalitsuste juhtide hirm on arusaadav: mida küll inimesed neist siis arvaks, kui võidutööks osutuks abstraktne skulptuur? Kes neid enam armastaks? Kui “nagu päris” Jüri Jaansoni / tarva / sea asemel saaks näiteks musta kuubi?

Siiski, miks ka mitte, küsin. Elame ju 21. sajandil.

Sümpaatseid linnaloomi

Jaan Koorti “Metskits” (1929, Nunne tn haljasalal Tallinnas),
Enn Roosi “Karu” (1939, Tallinna Hirvepark),
Enn Roosi “Istuv ilves” (1985, Tallinna Loomaaed),
Tauno Kangro “Tarvas” (2002, Rakvere Vallimäel).

NB: Enn Roos on ka Tõnismäelt teisaldatud sõdurkuju autor!