Tartu kultuur riputas end müürile

Tartu ajaleht Müürileht

Tasuta leviv ning kord kuus ilmuv Tartu kultuurielule keskenduv Müürileht on Genialistide klubi uus algatus. Kuigi ilma oma katuseta jäämise ähvardus peaks mõjuma halvavalt, on klubi just selle järel oma tiivahaaret väga võimsalt laiendanud.

Kõigepealt teater – ainus teater Eestis, kuhu sisenedes tuleb välisjalanõud ära võtta. Nüüd ka kultuurileht – ainus ajaleht Eestis, mida võib lahti lõigata, aga võib ka sirgeks voltida ja seinale kleepida. (Viimase soovi korral tuleb võtta muidugi kaks lehte, et ka tagakülje teksti lugeda saaks.)

Eriti väärt lugu on Maarja Männi “Kus on su teater, Tarto liin?”, milles on erandlikult ka tugev sotsiaalne mõõde. Tõepoolest pole Tartul oma teatrit, mis sellest, et “monstrumorganisatsioon” Vanemuine pealtnäha Tartus asub. “See on koht piletisadude ja publikupäevade jaoks, sest Vanemuine hoolib! Mitte tartlastest, vaid ükskõik kellest, kes pileti on ostnud.”

Kogumuljena on sisukas ka mitme autori jõul valminud ülevaade Tartu varasematest (alternatiiv)kultuuri väljaannetest. Neist võiks edaspidi pikemaltki kirjutada.

Kui millegi üle nuriseda, siis alustaks sealt, kust avaartikli autor Ivar Põllu: “...nagu oleks Tartus kultuuri või nagu oleks Tartu kultuur midagi erilist. Nagu toimuks Tartus midagi erilist ja nagu kedagi huvitaks, mis siin toimub. [–] Või et nagu Tartu kultuuritegelastel oleks midagi öelda Tartu elu ja olu kohta.” See väljendab kahtlust lehetegemise õigsuse suhtes, mida sisu kohati õigustab. Mitme loo süžeed ja persoonid on mulle tuttavad ja neist kumab läbi mingi provintslik apaatia, keele ja stiili ahtus. Tartu kultuuris on rohkem irooniat (ka eneseirooniat) ja vaimukust, kui see Müürilehes kajastub.

Iga väljaande esimest numbrit on kergem koostada kui järgmisi. Sellepärast mõned soovid.

Süüvige rohkem ajalukku. Tutvustage Tartu kultuurielu värvikamaid persoone läbi aegade.

Näiteks Kiho, Kasterpalu ja Kudu loodud üliõpilasteatrit Valhalla. Või Vello Sõukandi, kes kuulu järgi oma okse sisse lämbus, aga 1980. aasta paiku Pikris väga kummalisi naljajutte avaldas.

Ja kellest Jüri Ehlvest novelli kirjutas. Või tutvustage Ehlvesti ennast, kes iga jumala päev jõi seitse pudelit punast veini ning käis kirjanike maja saunas. Tartu kultuurielu väärtuslikem mõõde on ülitugev kultuurilooline mälu nii kirjalike kui pärimuslike allikate kujul – aga mitte kusagil külmades katusekambrites vegeteerivad labiilse närvisüsteemiga boheemlasehakatised.

PS Kuhu jäid koomiks ja anekdoodid?