17.10.2008, 00:00
Tartu rahu annab venelastele palju ootamatuid lubadusi
1920. aastal allkirjastatud rahuleping Venemaaga sisaldab Eestile vastuvõetamatuid artikleid.
Eesti Vabariigi Riigikantseleisse laekus 8. septembril Eesti Teaduste Akadeemia
presidendilt Richard Villemsilt huvitav märgukiri. Adressaadiks on
märgitud peaminister Andrus Ansip.
Kirja sisu – TA
Energeetikanõukogu arutas 13. juulil põlevkivienergeetika
tulevikku; teadlased leiavad, et Eesti strateegilised huvid eeldavad
põlevkivil põhineva energeetika edasiarendamist. Ja siis on neil
veel üks konkreetne ettepanek. Väljavõte kirjast:
“[–] kuivõrd Tartu Rahulepingu Lisa III p 1 annab
võimaluse kirjapandut interpreteerida Vene Föderatsiooni
õigusena reguleerida Narva jõe taset hüdroelektrijaama
lüüsiväravate seisu kontrollimise teel, on muutunud eluliselt
oluliseks maandada nimetatud strateegiline risk, ehitades võimalikult
koheselt välja lüüsiväravate sõltumatu jahutusvee
kanali tamm ja pumbajaam. Selle projekti kiire realiseerimine peaks olema riigi
oluliseks prioriteediks julgeoleku alal.”
Isamaa on
hädaohus.
Vaba transiit venelastele
Energeetikanõukogu koosoleku protokolli TA veebiküljel pole
(värskeim on 2006. a detsembri protokoll, kust saab teada, et
põlevkivi oli, on ja jääb), nii et ekspertide nimekirja
siinkohal kahjuks tuua ei saa. Energeetikanõukogu esimees on aga Endel
Lippmaa. Mees, kellega seoses meenub kas või une pealt, et tema arvates
on Vene-Saksa gaasitorul samasugune ohupotentsiaal nagu tuumapommil.
Väga ohtlik on ka Tartu rahuleping. Vaatame eelmainitud lisa III punkt
ühte, millele tarkade klubi viitab: “Eesti on nõus andma
Venemaale eesõigused elektrijõu saamiseks Narva jõe
koskede ärakasutamisest sellega, et selle eest Eestile makstava tasu
suurus, samuti teised tingimused ära määratakse
erikokkuleppes.”
Narva jõel on venelaste elektrijaam.
Meie poolel toodavad elektrit Narva soojuselektrijaamad, mis
tossutavad põlevkivi ja võtavad vajaliku jahutusvee
Narva jõest. Kui jahutusvett ei ole, siis töö seiskub. Tartu
rahu annab jahutusvee justkui Venemaa valdusesse.
Kas Tartu
rahulepingus on veel punkte, mis kujutavad endast ohtu Eesti iseseivusele?
Artikli XVI lisa I p 2-s seisab, et Eesti peab Venemaa kodanikele (ja
vastupidi) tagama enamsoodustustingimused äri tegemisel; transiidimaksude
ega sisseveotollidega neid koormata ei tohi. “Tallinnas või
teistes Eesti sadamates avatavates vabasadamates määrab Eesti
Venemaale raioonid ja kohad kaupade ümberlaadimise, hoidmise ja
ümberpakkimise jaoks...” öeldakse eraldi lõigus.
Majandussuhteid reguleerivas artiklis on präänik ka Eestile
– eesõigus ehitada raudteed, mis ühendab Moskvat mõne
Eesti-Vene piiril oleva asustatud punktiga, ja kontsessioon võtta
Venemaal maha miljon tessatini metsa (tessatin on veidi enam kui hektar).
Eesti lubas olla neutraalne
Tartu
rahulepingus on lisaks mitmeid huvitavaid poliitilisi punkte. Artikkel V
sõnastusest nähtub, et Eesti taotleb alalist neutraliteeti.
Artikkel VII ei luba teiste riikide vägesid Eesti territooriumile juhul,
kui nendel vägedel on kavas “sõjariistus võitlus teise
lepinguosalisega”.
Nende punktide ebaaktuaalsus pärast
Eesti astumist Euroopa Liitu ja meie ühinemist NATOga andis omal
ajal Tartu Ülikooli ajaloolasele Eero Medijainenile põhjust
arutleda, kas Eesti ise ei riku praegu Tartu rahulepingu sätteid.
Vastavasisuline arutlus ilmus 2005. aastal Eesti Päevalehes Tartu rahu
aastapäeval. Medijainen avalikkuses toetust ei leidnud (ma ei mäleta,
kas siis oli juba käibel mõiste “punap
rofessor”).
Rahvusvahelise õiguse spetsialist Lauri
Mälksoo kirjutas nädalapäevad hiljem vastuseks, et Tartu rahu
kehtimist ei saa kahtluse alla panna. Oleks 1940. aastal tehtud N Liidu suunas
kas või üksainus sümboolne pauk, oleks see Tartu rahu muutnud
kehtetuks (välisminister Ants Piip, rahvusvahelise õiguse professor
temagi, olla soovitanud sõjaseisukorda vältida, et sellega
kindlustada Tartu rahu püsimine).
Mälksoo arvas, et
piirilepingu sõlmimisel Venemaaga võiks lisada
sinna deklaratsiooni, mis sätestab, et Tartu rahu kestab endiselt. Ma
ei tea, kui palju lähtusid Riigikogus hääletanud erakonnad
Mälksoo soovitusest. Igatahes preambul Eesti-Vene piirilepingule 2006.
aastal lisati, ja see omakorda põhjustas Moskva vastusammu, kes keeldus
niisuguse täiendusega piirilepingut tunnistamast.
Preambuli ajaloost
edasi lühidalt veel nii palju, et selle lisamist on kritiseerinud nii Siim
Kallas, Toomas Hendrik Ilves kui ka Tiit Vähi.
Haagi kohus mõistku õigust?
Mereõiguse professor ja Tartu Ülikooli õigusinstituudi
direktor Heiki Lindpere arvas erinevalt Mälksoost, et Tartu rahu on kogu
meie taasiseseisvuse vältel olnud kehtivuseta paber. Sest leping on
asendatud uuega ja õiguses kehtib põhimõte, et hilisem
seadus muudab varasema.
Mälksoo viimase ettepanekuna
kõlas tänavu veebruaris mõte, et Eesti peaks Tartu rahu
laskma vaagida Haagi rahvusvahelises kohtus. Mälksoo ise on kindel, et
Tartu rahu kehtib endiselt vähemalt II artikli osas, ent kui uskuda Kuku
raadios antud intervjuu refereeringut, on Mälksoo täheldanud, et
Venemaa arvates ei kehti ka II artikkel. Pikalt tsiteerimata ütlen vaid,
et see on Eesti rippumatuse, iseseisvuse ja igavese suveräänsuse
deklaratsioon. (Kas Venemaa on seda tõesti väitnud ja kuidas nimelt
on see hoiak väljendunud, ei oska siinkirjutaja öelda.)
Kokkuvõtvalt: nii nagu finantsküsimustes – meenutagem
käesoleva riigieelarve Kolgata teed – nii ka juriidikas kõlab
eri seisukohti väga põhimõttelistes asjades. Erinevalt
mõnedest hoogsatest poliitblogijatest, kes koostavad ebapädevate
nimekirjasid, öeldes otse välja, kes on meie riigis lollid (ja
tema ise ainus tark), ei saa siinkirjutaja öelda, et Mälksool on
õigus, aga Lindpere eksib. Seda peaks otsustama erialainimesed. Kui muu
ei aita, siis tõesti targad Haagis.
Ent meie TA energeetikute
mure, kellele on Tartu rahu kehtimine sedavõrd reaalne, et nad
nõuavad Narva jõe emantsipeerimist Venemaa alt? See on pigem
kurioosum. Võib-olla on Venemaa TAs olemas metsandusnõukogu, kes
saadab Kremlisse hoiatuskirju, et kohe-kohe asuvad kodanliku Eesti
röövraidurid kooskõlas Tartu rahuga emakese Venemaa
metsavarusid hävitama. Sest miljon ükssada tuhat hektarit kuuluks
justkui neile.
Metsik ida
Jättes välja Tartu rahu II artikli, võib öelda, et
kõik muu on seal täiesti anakronistlik. Kaasa arvatud idapiiri
kirjeldus.
1920. aastatel kujunes Eesti ajakirjanduses
stereotüüp “metsikust idast”. Narva-taguste alade,
eriti aga Petserimaa kirjeldustes domineerisid neli v-mõistet:
venelikkus, vägivald, viin, vaoshoidmatus. Tollaseid ajakirjanduslikke
teateid on analüüsinud 1999. aastal ajakirjas Akadeemia Kari Alenius
(jumal paraku, taas soomlane), kes toob ajalehtedest näiteks
selliseid pealkirjasid “Vene marurahvuslaste terror Petserimaal”,
“Petserimaa ebausu vangis”, “Alkoholi uputus
Petserimaal”, “Missugused &ld
quo;imeteod” Naroova taga sünnivad”. Aleniuse kohaselt ei
läinud uute idaalade lõimimine põlise Eestiga lihtsalt. Juba
tookord ei läinud lihtsalt.
Praeguses Eestis on hulk arutuid,
kes nõuavad lause esimeses pooles, et Venemaa tagastaks meile Tartu rahu
järgsed idaalad, ja lause teises pooles tahavad, et Vene Föderatsioon
kutsuks (see nõue on Gruusia sõjaga taas häälekamaks
muutunud) kõik oma kodanikud Venemaale tagasi.
Kujutlege, et
hakkamegi Tartu rahu järgi elama: Eesti neutraliteet, vabasadamad,
Ivangorodis ja Petseris elavate venelaste inkorporeemine... Kas Eesti
psüühe on haige?
Tartu rahu sellele aspektile
võiks anda hinnangu Teaduste Akadeemia üks teine õpetatud
seltskond – Rahvastiku ja Rahvatervise Nõukogu.