www.rkka.ru
Eesti Vabariigi Riigikantseleisse laekus 8. septembril Eesti Teaduste Akadeemia presidendilt Richard Villemsilt huvitav märgukiri. Adressaadiks on märgitud peaminister Andrus Ansip.


Kirja sisu – TA Energeetikanõukogu arutas 13. juulil põlevkivienergeetika tulevikku; teadlased leiavad, et Eesti strateegilised huvid eeldavad põlevkivil põhineva energeetika edasiarendamist. Ja siis on neil veel üks konkreetne ettepanek. Väljavõte kirjast: “[–] kuivõrd Tartu Rahulepingu Lisa III p 1 annab võimaluse kirjapandut interpreteerida Vene Föderatsiooni õigusena reguleerida Narva jõe taset hüdroelektrijaama lüüsiväravate seisu kontrollimise teel, on muutunud eluliselt oluliseks maandada nimetatud strateegiline risk, ehitades võimalikult koheselt välja lüüsiväravate sõltumatu jahutusvee kanali tamm ja pumbajaam. Selle projekti kiire realiseerimine peaks olema riigi oluliseks prioriteediks julgeoleku alal.”


Isamaa on hädaohus.


Vaba transiit venelastele


Energeetikanõukogu koosoleku protokolli TA veebiküljel pole (värskeim on 2006. a detsembri protokoll, kust saab teada, et põlevkivi oli, on ja jääb), nii et ekspertide nimekirja siinkohal kahjuks tuua ei saa. Energeetikanõukogu esimees on aga Endel Lippmaa. Mees, kellega seoses meenub kas või une pealt, et tema arvates on Vene-Saksa gaasitorul samasugune ohupotentsiaal nagu tuumapommil.


Väga ohtlik on ka Tartu rahuleping. Vaatame eelmainitud lisa III punkt ühte, millele tarkade klubi viitab: “Eesti on nõus andma Venemaale eesõigused elektrijõu saamiseks Narva jõe koskede ärakasutamisest sellega, et selle eest Eestile makstava tasu suurus, samuti teised tingimused ära määratakse erikokkuleppes.”


Narva jõel on venelaste elektrijaam. Meie poolel toodavad elektrit Narva soojuselektrijaamad, mis tossutavad põlevkivi ja võtavad vajaliku jahutusvee Narva jõest. Kui jahutusvett ei ole, siis töö seiskub. Tartu rahu annab jahutusvee justkui Venemaa valdusesse.


Kas Tartu rahulepingus on veel punkte, mis kujutavad endast ohtu Eesti iseseivusele?


Artikli XVI lisa I p 2-s seisab, et Eesti peab Venemaa kodanikele (ja vastupidi) tagama enamsoodustustingimused äri tegemisel; transiidimaksude ega sisseveotollidega neid koormata ei tohi. “Tallinnas või teistes Eesti sadamates avatavates vabasadamates määrab Eesti Venemaale raioonid ja kohad kaupade ümberlaadimise, hoidmise ja ümberpakkimise jaoks...” öeldakse eraldi lõigus.


Majandussuhteid reguleerivas artiklis on präänik ka Eestile – eesõigus ehitada raudteed, mis ühendab Moskvat mõne Eesti-Vene piiril oleva asustatud punktiga, ja kontsessioon võtta Venemaal maha miljon tessatini metsa (tessatin on veidi enam kui hektar).


Eesti lubas olla neutraalne


Tartu rahulepingus on lisaks mitmeid huvitavaid poliitilisi punkte. Artikkel V sõnastusest nähtub, et Eesti taotleb alalist neutraliteeti. Artikkel VII ei luba teiste riikide vägesid Eesti territooriumile juhul, kui nendel vägedel on kavas “sõjariistus võitlus teise lepinguosalisega”.


Nende punktide ebaaktuaalsus pärast Eesti astumist Euroopa Liitu ja meie ühinemist NATOga andis omal ajal Tartu Ülikooli ajaloolasele Eero Medijainenile põhjust arutleda, kas Eesti ise ei riku praegu Tartu rahulepingu sätteid. Vastavasisuline arutlus ilmus 2005. aastal Eesti Päevalehes Tartu rahu aastapäeval. Medijainen avalikkuses toetust ei leidnud (ma ei mäleta, kas siis oli juba käibel mõiste “punap rofessor”).


Rahvusvahelise õiguse spetsialist Lauri Mälksoo kirjutas nädalapäevad hiljem vastuseks, et Tartu rahu kehtimist ei saa kahtluse alla panna. Oleks 1940. aastal tehtud N Liidu suunas kas või üksainus sümboolne pauk, oleks see Tartu rahu muutnud kehtetuks (välisminister Ants Piip, rahvusvahelise õiguse professor temagi, olla soovitanud sõjaseisukorda vältida, et sellega kindlustada Tartu rahu püsimine).


Mälksoo arvas, et piirilepingu sõlmimisel Venemaaga võiks lisada sinna deklaratsiooni, mis sätestab, et Tartu rahu kestab endiselt. Ma ei tea, kui palju lähtusid Riigikogus hääletanud erakonnad Mälksoo soovitusest. Igatahes preambul Eesti-Vene piirilepingule 2006. aastal lisati, ja see omakorda põhjustas Moskva vastusammu, kes keeldus niisuguse täiendusega piirilepingut tunnistamast.

Preambuli ajaloost edasi lühidalt veel nii palju, et selle lisamist on kritiseerinud nii Siim Kallas, Toomas Hendrik Ilves kui ka Tiit Vähi.


Haagi kohus mõistku õigust?


Mereõiguse professor ja Tartu Ülikooli õigusinstituudi direktor Heiki Lindpere arvas erinevalt Mälksoost, et Tartu rahu on kogu meie taasiseseisvuse vältel olnud kehtivuseta paber. Sest leping on asendatud uuega ja õiguses kehtib põhimõte, et hilisem seadus muudab varasema.


Mälksoo viimase ettepanekuna kõlas tänavu veebruaris mõte, et Eesti peaks Tartu rahu laskma vaagida Haagi rahvusvahelises kohtus. Mälksoo ise on kindel, et Tartu rahu kehtib endiselt vähemalt II artikli osas, ent kui uskuda Kuku raadios antud intervjuu refereeringut, on Mälksoo täheldanud, et Venemaa arvates ei kehti ka II artikkel. Pikalt tsiteerimata ütlen vaid, et see on Eesti rippumatuse, iseseisvuse ja igavese suveräänsuse deklaratsioon. (Kas Venemaa on seda tõesti väitnud ja kuidas nimelt on see hoiak väljendunud, ei oska siinkirjutaja öelda.)


Kokkuvõtvalt: nii nagu finantsküsimustes – meenutagem käesoleva riigieelarve Kolgata teed – nii ka juriidikas kõlab eri seisukohti väga põhimõttelistes asjades. Erinevalt mõnedest hoogsatest poliitblogijatest, kes koostavad ebapädevate nimekirjasid, öeldes otse välja, kes on meie riigis lollid (ja tema ise ainus tark), ei saa siinkirjutaja öelda, et Mälksool on õigus, aga Lindpere eksib. Seda peaks otsustama erialainimesed. Kui muu ei aita, siis tõesti targad Haagis.


Ent meie TA energeetikute mure, kellele on Tartu rahu kehtimine sedavõrd reaalne, et nad nõuavad Narva jõe emantsipeerimist Venemaa alt? See on pigem kurioosum. Võib-olla on Venemaa TAs olemas metsandusnõukogu, kes saadab Kremlisse hoiatuskirju, et kohe-kohe asuvad kodanliku Eesti röövraidurid kooskõlas Tartu rahuga emakese Venemaa metsavarusid hävitama. Sest miljon ükssada tuhat hektarit kuuluks justkui neile.


Metsik ida


Jättes välja Tartu rahu II artikli, võib öelda, et kõik muu on seal täiesti anakronistlik. Kaasa arvatud idapiiri kirjeldus.


1920. aastatel kujunes Eesti ajakirjanduses stereotüüp “metsikust idast”. Narva-taguste alade, eriti aga Petserimaa kirjeldustes domineerisid neli v-mõistet: venelikkus, vägivald, viin, vaoshoidmatus. Tollaseid ajakirjanduslikke teateid on analüüsinud 1999. aastal ajakirjas Akadeemia Kari Alenius (jumal paraku, taas soomlane), kes toob ajalehtedest näiteks selliseid pealkirjasid “Vene marurahvuslaste terror Petserimaal”, “Petserimaa ebausu vangis”, “Alkoholi uputus Petserimaal”, “Missugused &ld quo;imeteod” Naroova taga sünnivad”. Aleniuse kohaselt ei läinud uute idaalade lõimimine põlise Eestiga lihtsalt. Juba tookord ei läinud lihtsalt.


Praeguses Eestis on hulk arutuid, kes nõuavad lause esimeses pooles, et Venemaa tagastaks meile Tartu rahu järgsed idaalad, ja lause teises pooles tahavad, et Vene Föderatsioon kutsuks (see nõue on Gruusia sõjaga taas häälekamaks muutunud) kõik oma kodanikud Venemaale tagasi.


Kujutlege, et hakkamegi Tartu rahu järgi elama: Eesti neutraliteet, vabasadamad, Ivangorodis ja Petseris elavate venelaste inkorporeemine... Kas Eesti psüühe on haige?


Tartu rahu sellele aspektile võiks anda hinnangu Teaduste Akadeemia üks teine õpetatud seltskond – Rahvastiku ja Rahvatervise Nõukogu.