Tartu Teatrilabor jätkab!

SÜGISINTERVJUU

Tartu Teatrilabori direktor Margus Kasterpalu, miks te meile helistasite?

Sest mul on häid uudiseid.

Milliseid?

Et kuuldused meie surmast on ka seekord tugevasti liialdatud.

Kuigi me oleme vist ainus eesti teater, kus pole palgalehel ühtegi “kunstilist” ametmeest – ei näitlejat, lavastajat, ei kunstnikku ega ka kunstilist juhti –, on meil selle eest kaks nõukogu. Esimesse kuuluvad põhiliselt Teatrilabori omaniku – Tartu linna esindajad. Nende voli on näiteks kord aastas üldine ja avalik teatriprojektide konkurss välja kuulutada ja just sellise korralduse nad mulle kui Teatrilabori direktorile eelmisel nädalal andsid. Nii et ma siis nüüd kuulutan.

Aga see teine nõukogu?

Teise nõukokku kuuluvad ühel või teisel viisil ise teatrit tegevad või siis vähemalt sellest kirjutavad lu­gu­peetud kodanikud, kes kokku saa­des nimetavad ennast – ja õi­gu­sega – Teatrilabori loomenõu­ko­guks. Nemad vaatavad kogu selle konkursiga laekunud projektide paki üksi­pulgi läbi ja valivad sealt need neli-viis välja, mis Teatrilabori egiidi all aastal 2003 ellu kutsutakse.

Kas nende nimed on saladus?

Ei ole. Need on meie kodulehekül­jel­gi (www.teatrilabor.ee – toim.) kirjas.

Palju raha Teatrilaboril siis käsutada on?

Kui palju meil järgmiseks aastaks raha täpselt olema saab, selgub siis, kui Tartu linna eelarve on kinnitatud. Sel aastal jagus igale teos­ta­tud projektile keskmiselt 150 000 – 200 000 krooni.

Mis teil seal sel aastal siis “teostus”?

Praeguseks on esietendunud dokumentaalooper “Peeter!” ja Jaan Un­duski näidend “Goodbye, Vien­na!”. Esietendumas on veel Andrus Laan­salu juhitud “Lendava Hol­land­lase” projekt “Aurora temporalis” ja ZU­GA ühinenud tantsijate etendus Me­his Heinsaare tekstidele tööpeal­kirjaga “Vanakesed Jaama täna­valt”.

Kas neil, no täiesti erinevatel asjadel ju, on siiski mingi varjatud ühisnimetaja?

Jah. Nad kõik on ühel või teisel viisil sellised, et riigiteatrid neid oma korralisse repertuaari planeerida ei söanda. Hea näide on siin “Vienna!” – 1999. aasta parimaks draamatekstiks tunnistatud näidend seisis mitu aastat, kuigi üks ja teine lavastaja sinnapoole silma viskas. Ka Näitemängu­agen­tuuri nõukogu tunnistas “Vienna” esimese hooga lavastamiskõlbma­tuks. Nüüdseks on selge, et saab, ja isegi publikumenukalt, nagu seni­sed täissaalid tõestavad.

Ja just selliseid projekte ootate te ka nüüd oma konkursile?

Sellest ei pea nii aru saama, et keegi või miski kõlbab meile alles siis, kui talle riigiteatris juba ust on näidatud. Aga mida enam kellegi idee või unistus eesti teatri põhi­voo­luga kaasa ei uju, seda rohkem oleks tal põhjust Teatrilabori kodu­leheküljelt konkursi tingimusi lugeda.