Tartu tudengist USA suurpanga asepresidendiks
Killu sündis ja kasvas üles nõukogudeaegses Tallinnas. Tagantjärele vaadates tundub talle, et haridustee tollases 44. Keskkoolis andis hea aluspõhja nii keelte kui loodusteaduste alal.
„Olin lapsena alati väga uudishimulik ja loodusest huvitatud, nii otsustasin Tartusse bioloogiat õppima minna," põhjendab ta oma järgmist sammu eluteel. Oma osa mängis ka see, et ta ei soovinud valikuid kitsendada, kuid bioloogia tundus justkui keskkooli jätkuna ainete mitmekesisuse poolest - ära jäid vaid laulmine ja kirjandus.
„Esimesel kursusel Mart Ustavi laboris ma eriti aru küll ei saanud, mida seal molekulaarbioloogialaboris tegelikult tehakse," muigab ta nüüd. Kuid kolmandaks kursuseks oli otsus küpsenud, et just see ala on kõige põnevam.
Võimalik, et kui just siis, 1988. aastal, poleks otsitud kandidaate esimese USA-NSVL tudengivahetuse programmi, oleks Killu Tartu laborisse veel pikaks ajaks jäänud. Ta otsustas siiski proovida ja tegi katsed ära. Tükk aega valitses vaikus ja nädalateks Altai mägedesse matkama läinud neiu oleks äärepealt maha maganud teate, et tuleb teele asuda.
Esimene radikaalne samm viib järgmisteni
„See oli vist mu esimene märkimisväärne elusaatust muutev otsus, kus ma oma arust vähetõenäolisel, aga paljulubaval võimalusel sabast kinni hakkasin ning mis ka teostus, sellega kõike muud mu elus mõjutades ja elukäiku muutes," ütleb ta.
Tagasi vaadates on tal neid võimalusi palju olnud. „Üheks mu elukäigu põhijooneks ongi osutunud just selliste võimaluste leidmine, neile kriitilisel hetkel avatud olemine ja neist kinni nabimine arvestusega, et kui sellest midagi välja ei tule, pole ma midagi kaotanud ja kui tuleb, siis võib sellest midagi huvitavat ja kasulikku välja kasvada," võtab ta oma elu kokku.
Algul polnud Killul kavas USAsse jääda. Pärast aastat Oberlin College'is oli ta silma jäänud internatuuri korraldajatele ning talle pakuti võimalust minna USAsse laboris internina tööle.
Ta kavatses jääda internatuuri vaid suvekuudeks, ent see pikenes aastaks. Ka siis ei olnud tal mõttes USAsse elama jääda: „Oletasin, et tulen Tartusse tagasi, lõpetan ülikooli ja olen siis tehtud tüdruk ning leian väga huvitava laboritöö Tartus."
Ent internatuur American Type Culture Collectionis, kus ta töötas tollal uue ja põneva tehnoloogia - PCR - rakendamisel bakteriaalsete ja rakukultuuride identifitseerimiskoodide loomiseks, pakkus talle järjekordselt uue võimaluse. Killu laborikaaslane Sandy Rai veenis teda, et ta prooviks teha ära USA ülikoolide kirjalikud sisseastumiseksamid. Killu võeti vastu talle kõige põnevamana tundunud Cornelli Ülikooli New Yorgis. 1996. aastal lõpetas ta selle doktori ehk Ph.D. kraadiga molekulaarbioloogias.
Ülikooli doktorikraad nõuab eneseületamist
Muidugi nõudsid õpinguaastad Killult eneseületamist, kuid raskeimaks peab ta praktilist osa. „Pole veel kohanud kraadikandidaati, kellel ei oleks ette tulnud pikka, psühholoogiliselt rasket ajajärku, mil töö kas ei laabu või eksperimenditulemused ei anna selgeid vastuseid," nendib Killu, kes on veendunud, et Ph.D. kraad annab oskuse iseendaga rasketel aegadel hakkama saada.
Teine raske ajajärk langes samuti õpingutega kokku. „Tajusin Cornelli-aja keskpaigas, et mind huvitab rohkem ettevõtlus ja äri kui laboriteadus, kuigi olen alati olnud väga huvitatud ideedest ja teadus- ning tehnoloogiasaavutustest," meenutab ta.
Killu sai auhindu oma laboriuuringute eest, aga ei saanud lahti tundest, et ehitab edu enda jaoks valel alal ja valel teel. „Selle tunnistamine oli vist raskeim iseenesega aus olemise hetk siiani mu elus, sest kõik tundus väljast vaadates ju täiuslik - olin USA ühes parimas koolis, heas laboris, töö laabus, stipp oli korralik ja elasin New Yorkis," arvab ta.
1994. aastal asus ta aktiivselt uurima, mis aladel ta tugev uudishimu ja teadmisjanu ning teadustagapõhi rakendust leiaks ning otsustas kahe ala kasuks - äri ja intellektuaalse omandi kaitse. Sellest sai murrang: „Lubasin endale, et kui Oberlin ja Cornell olid mõlemad vaga õnnelikud, aga plaanimatud juhused, siis seekord teen ise suured plaanid ja pean neist ka kinni."
Doktorikraadiga müügiesindaja
Killul õnnestus sisse saada Yale'i Ülikooli ärikooli ja Washingtoni Ülikooli juurasse, ent kooliraha maksmiseks oli vaja lisateenistust.
Ta oleks peaaegu vastu võtnud tööpakkumise Sloan-Kettering Instituudis, kuid kohtus just enne töölehakkamist ühel konverentsil juhuslikult ühe tuntud biotehnoloogiafirma, Stratagene'i tegevjuhiga. „Küsisin talt, kuidas saadakse äri arenduse alal tööd. Ta vastas, et selleks on parim ettevalmistus müügiagendiamet," räägib ta järgmise elupöörde sünnist.
Killu sai firma juhtkonnalt võimaluse ennast tõestada 90 päeva jooksul Stratagene'i juhtival müügiterritooriumil San Franciscos. Seda ta tegigi.
Eneseületamine oli Killu jaoks siinkohal hirmudest üle saamine. „Tegelikult polnud mul ju ärist, biotehnoloogiast ega müügitööst aimugi ja eduks ei olnud mingit garantiid. Paljud sõbrad ja tuttavad hoiatasid mind ka Ph.D. kraadi "raiskamise" eest müügiagendina tööle minekul," räägib ta.
Müügiesindajast riskikapitalistiks
Müügitöö osutus Killu jaoks huvitavaks ja õpetlikuks. „Õppisin esimese müügiaastaga rohkem kui kahe viimase Cornelli-aastaga kokku," märgib ta. Ilmselt jäi ta juhtkonnale silma, sest kui Stratagene asutas tütarfirma Phenogenexi ülegenoomsete geneetiliste markerite (SNPde) kaardi loomiseks, sai ta kutse asuda seal tööle äri arenduse viitsepresidendina. Nii jäigi molekulaarbioloogia doktoril ärikooli minemata.
Paari aasta pärast järgnes töö peakorteris tehnoloogia kommertsialiseerimise direktorina. „Tuli välja, et ka see nõudis eneseületamist, sest pärast väikeettevõtte asutamist ja startupi elu maitsmist tundus "päris" toodete, turgude ja hulga osakondade omavaheliste demokraatiapüüdlustega tegelemine igavana," ütleb ta.
Nii sündiski otsus tööle minna varases staadiumis firmasid rahastavasse riskikapitalifirmasse IngleWood Ventures (San Diegos). Järgnevaks viieks aastaks sai Killust riskikapitalist. „Nautisin seda tööd väga tänu pidevale võimalusele kokku puutuda äärmiselt nutikate ja edukate innovaatoritega, uudsete ideedega, julgete äriplaanide ja oskuslike juhtidega, kes kompaniisid vaid ideest reaalsuseks oskasid muuta," ütleb ta. See andis talle ka palju kogemusi strateegia ja kompaniide asutamise ning juhtimise kohta, ta sai kogeda nii häid kui halbu juhtkondi ja direktorite nõukogusid, nägi firmade sündi, surma, ettenägematut muutust ja edu. Kaasnes tõus karjääriredelil.
„Eneseületamist tuli ka riskikapitalistina ette regulaarselt, sest aastad 2000-2005 olid vist eluteaduste riskikapitali ajaloos kõige raskemad," arvab ta.
Vaatamata töö põnevusele hakkas komeedina tõusnud Killule firma väikseks jääma.
„Meie fondil oli vaid 40 miljonit dollarit, mida polnud piisavalt, et kõikides investeeringutes rasketel aegadel lõpuni osaleda," nendib ta.
Suurpanga vanemviitsepresident
Nüüd on Killu tööl vanema asepresidendina (Senior Vice President) 58 miljardi dollarilise kapitaliga Comerica pangas ja juhib San Diegos eluteaduste firmadele laenude andmist.
Osakonna ülemaalised fondid on veidi üle miljardi dollari, kuid Killu sõnul kasvab osakond kiiresti.
Töös on tal vaja head suhtlemisoskust, head tehingutaju, samuti taktikalisi oskusi, et krediidikomisjonidest laenudele positiivsed vastused saada olenemata kõrgest riskitasemest, mis eluteaduste tehingutega kaasas käivad.
„Isikuomadustest soodustatakse head reeglite tundmist ja nende järgimist, põhjalikkust, analüütilisi võimeid ja meeskonnatöö oskust," kirjeldab ta.
See on kõik väga erinev riskikapitalist ja innovaatilisest väikeettevõtlusest. „Esimene põhjendab analüüsi kõige mustema stsenaariumi esitamisega, sest on huvitatud raha igal juhul tagasi saamise tõenäosuse maksimeerimisest ja on vähem huvitatud kasumist. Riskikapitalism põhineb aga kõige helgema stsenaariumi esitamisele," selgitab ta.
Samuti ei saa ta siin rakendada loomingulisust. Seetõttu nendib ta, et siingi on eneseületamist piisavalt - põhiliselt küll selle tõttu, et ta pole panganduses enne töötanud.
„See on minu jaoks täiesti uus maailm. Ei ole veel endale selgeks saanud, kas see on ikka mulle õige. Eks elu näitab."
Killu soovitused Eestile: Mõelge väga suuri mõtteid!
Olen nõus hiljuti loetud arvamustega, et Eesti kõrgeim potentsiaal saaks rakendatud, kui õpetada innovaatilist lähenemist ning seda võimalikult palju soodustada. Usun, et eestlased on loomult leidlikud ja pragmaatilised, maailma tasemelt vaadates on ehk puudu kogemustest, teadmistest, realistlikust enesehinnangust ja oskustest, aga neid saab tekitada.
Palju raskem oleks muuta kultuuri. Kõrvalt vaadates tundub, et eestlastel on loomulik (ehk ka kultuuriline) tendents palju küsimusi esitada ja kriitiliselt ning analüütiliselt mõelda, see on väga hea. Kui mõtlemisest ja kriitikast ehitada sild jätkuvaks oskuslikuks tegutsemiseks ning lisaks õpetada ja soosida loomingulist mõtlemist, siis saaks Eesti ehk oma arvulisest väiksusest üle.
Üks hea idee võib kanda endas plahvatuslikku energiat. Aga kui neid oleks kümme? Sada? Tuhat? Kui neist pooled oleks oskuslikult realiseeritud, oleks Eesti üks vaimselt ja materiaalselt väga rikas riik.
Heade, rakendatavate ideede väärtus on suurtel numbritel põhineva jõu rakendamisest palju kõrgem, sest head ideed tekitavad palju järeltulijaid.
Eriti headel ideedel on võime tekitada ja toetada palju kapteneid ning kuna mulle tundub, et eestlaste hulgas on vähemalt isikliku suhtumise poolest palju rohkem kapteni- kui madrusekandidaate, saaks selline dünaamika madruste vähesusest ehk ka üle (naljaga pooleks).
Imetlen innovaatilisi ideid ja lahendusi, mis on just teaduspõhised ning Eestist pärit - olen näinud päris mitut, mis on kindlasti maailmatasemel innovatsiooni koha pealt. Hea, kui neid saab grantidega rahastatud, sest praeguse rahvusvahelise varases staadiumis eluteaduste ideede rahastamise kriisi juures on raske ette näha tugevat välisinvestorite kapitali voolu projektidesse, mis on kasumist kaugel, olenemata nende leidlikkusest.
Mure on mul aga selle pärast, et Eesti ettevõtjad ei mõtle Väga Suuri Mõtteid Väga Suurest Edust. Selleks, et ehitada nullist üles üks väike ja mitte väga perspektiivne ettevõte, kulub umbes samapalju hoolt ja vaeva, kui ehitada nullist üks suur ja väga perspektiivne ettevõte. See on nagu pulmade organiseerimisega - võtab umbes sama kaua aega ja vaeva, et teha väikesed pulmad kui suured pulmad (ainult raha läheb suurte puhul rohkem, aga ikka on vaja lilli, sööki ja fotograafi).
