Ingmar Muusikus
Eestisse tulles läheb Kadri Tamre (26) teatrisse ja mere äärde jalutama (“Doonau jõgi pole ikka see...”) ning sööb tatraputru. Noore arhitekti peamiseks elukohaks on praegu hoopis Viin, kuhu ta pärast vahetusüliõpilasena oldud aega lihtsalt edasi õppima-töötama jäi. Korraks peatumisest on talle eneselegi märkamatult saanud neli ja pool aastat. Miks? Arenguruumi on veel Austrias palju. “Viini juures lihtsalt on midagi erilist. Mul on perioode, mil see linn väga meeldib, ja aegu, mil üldse ei meeldi.” Ja klassikat parafraseerides: “Viin on ilmselt ainus linn maailmas, kus Freud sündida sai.”


Eesti Kunstiakadeemiast läks Kadri Viini Tarbekunstiülikooli (Universität für Angewandte Kunst Wien), mis vähemalt arhitektuuri osas on hetkel üks Euroopa parimaid. Oma stuudiod on seal gurudel Greg Lynnil, Zaha Hadidil ning Wolf D. Prixil. Just nimelt viimase tudengkonda Kadri kuuluski. Nii pole ime, et kiitusega magistrikraadi kaitsnud Tamre tehtud projektidest paistab Coop Himmelb(l)au nimelise büroo juhtfiguurile omane ekspressiivne hübriidne keskkond, kus majades paiknevad ruumidki pole niivõrd “toad” kui mõnus, kuid põnevalt keerukas maastik.


Kui maineka Wolfgang Tschapelleri büroos kavandab Kadri Tamre praegu koos kolleegidega viie tärni spaahotelli, siis koolis sai tehtud näiteks hüppavat maja. Mängulises projektis liikus pikakoivaline ehitis edasi ruume kokku surudes ja venitades. Külalisõppejõu Kivi Sotamaa juures prooviti aga kätt Chicago kõrghoonega. Kontseptsiooniks oli “ErotechSkin” ehk siis erootilis-tehniline nahk, maja, mis ei peegeldaks loomisprotsesse, vaid paneks enesesse suisa armuma. Kadri töö oli üks silmapaistvamaid ning pääses seetõttu ka eriala tutvustavasse kogumikku. “Püüdsin selles projektis külmutada hetke, kui midagi on just hakanud juhtuma.


Kus äärmiselt erinevate seisundite kohalolek loob võimaluse millegi senitundmatu toimumiseks ning kus pole võimalik öelda, kas kogu süsteem järgmisel hetkel puruneks tükkideks või sulanduks harmooniliseks tervikuks. Looduses on mõnikord selliseid kontraste.” Lõikelt vaadatuna on näha, kuidas kaks kõrgustesse pürgivat tiiba ristuvad, lõimuvad, siis jälle kaugenevad ning oma hapruses otsekui kohe murduma hakkaksid.


Vaat et muljetavaldavamgi oli Tamre lõputööks esitatud versioon ühiskondlikust linnaruumist. “Tahtsin argise anonüümse avaliku ruumi asemel pakkuda superisiklikku elamust, luua omamoodi hübriidi väljaku ja hoone vahel. See oleks vastand tühjale väljakule, mis ikka kipub külmade kõrgete majade vahele tekkima.” Asemele pakub autor kooriku- või koopalaadset ja seega turvaliselt mõjuvat moodustist, mis kasvab orgaaniliselt välja olemasolevast struktuurist. “Ei pea alati olema sein ja uks. Piire võib tekitada ka pehmemate vahenditega.”


Kogetut rikastavad eri materjalid oma krobeduse, külmuse, mahedusega, kumade ja lõhnadega.


Kodumaal saab loodetavasti Tamre pärisasja, ja mitte paberarhitektuuri, õige ­varsti oma käega paitada. Tartu vaksali uue ootepavil­joni tarbeks korraldatud kutsutud konkursi võitis arhitektuuribüroo Urban Mark, kelle ­esitatud töö arhitektuurse kontseptsiooni ning disaini on loonud Kadri Tamre koos austerlannast õpingukaaslase Elisabeth Brauneriga. Siiski rõhutab (mu meelest superandekas) Kadri ka kõikide teiste osaliste, nagu insenerid, joonestajad, projektijuhid jne, tähtsust: “Hea arhitektuur pole peaaegu ­kunagi üksiku geeniuse looming.”


Plaanitava paviljoni ruumi siduvaks elemendiks on peavarju pakkuv horisontaalne pind, mis moodustub üksteise ­kõrval asuvatest, raudteega samas suunas ­kulgevatest lineaarsetest liimpuitribidest. Nende deformeerimisel tekkinud “pauna” on mahutatud piletikassa, tualetid ning abiruumid. Suurte klaaspindadega maja peaks tulema efektne ning tänu õhulisusele jätma ka piisavalt ruumi tsaariaegse tüüpse, ent imposantse vaksalihoone mõjukusele.


Seda projekti vedanud ning mitme muu asja juures temaga kokku puutunud arhitekt ­Indrek Tiigi leiab: “Kadri on tagasihoidlik ja särav ühtaegu. Tema töös ja muidu toimetamises hakkab silma ääretu süsteemsus, mis on üles ehitatud töökusevundamendile. Tugev kogus boheemlikku ellusuhtumist Kadri maailmavaates hoiab samal ajal perspektiivi selge ja suuremad sihid meeles. Oma suure töökuse kõrval oskab ta laisk ka olla, kuid teeb seda imekspandava süsteemsusega. Kadri peab väga oluliseks isiksuse mitmekülgset arendamist ja on minu hinnangul selles ise olnud väga tulemusrikas. ­Arhitektina on Kadri lihtsalt andekas ja sellele polegi muud lisada.”


Oma tulevikku helge loomuga Kadri, keda ei morjenda ka lumelauasõidu õppimisega kaasnevad sinikates põlved ega suur konkurents arhitektuurivallas, ainult Austriaga siduda ei kavatse. Ta leiab: “Elu Viinis on ikkagi õppimise ja arenemise periood (ma loodan vähemalt) ning ma olen eesti arhitekt, ükskõik kus mu “püsielukoht” parasjagu on. Eesti on ja jääb minu koduks ning minu jaoks on ju kõiges, mida teen, tegemist ikkagi Eesti ehituskunstiga.” Ja koju tuleb ta kindlasti tagasi.