“Te rebite mu lõhki!”
Täpselt 50 aastat tagasi asus mitte enam esimeses nooruses, 44aastane filmirežissöör Nicholas Ray tegema oma järjekordset filmi nimega “Põhjuseta mässaja”. Näitlejate suhteline tundmatus ja mõneti naivistlik käsikiri ei andnud just palju lootust millekski muuks kui tavaliseks Hollywoodi reafilmiks, kus süžee kulgeb küll keskmisest veidi käänulisemat teed pidi lõpuks siiski turvalisse lõpp-punkti.
Debüütroll filmis “Ida pool Eedenit” (“East of Eden”) tegi aga filmi meesstaari James Deani üleöö kuulsaks ja tema surm 30. septembri öösel 1955. aastal muutis ta igaveseks surematuks. Oma ajastu üht andekamat näitlejat James Deani jäi meenutama vaid kolm filmi (kaks neist kokku pandud pärast tema surma), millest tuntuim ja popkultuuriliselt kõige olulisem on kindlasti “Põhjuseta mässaja” (“Rebel without a Cause”) – ühe teismelise lugu, kellel pole vähematki aimu, mida elult tahta.
Keskklassi mäss
Tabud olid Hollywoodi stuudiosüsteemis visad murduma. Kui näiteks narkootikumide teemaga seoses oli 50. aastatel veel võimatu mingit “mõistvat suhtumist” üles näidata, siis üks teema, millele Hollywood tasahilju hakkas sotsiaalseid põhjendusi otsima, oli noorte kuritegevus. Filmid nagu “Blackboard Jungle” (1955) ja “The Wild One” (1953) näitasid noori pätte ühest küljest endiselt kui halastamatuid, kuid teisalt tuli sisse heroilisuse mõõde, mida varem polnud näha olnud. Ometi oli pättide käitumine ka heroilisusest hoolimata põhjendatav nende päritoluga – white trash, vaese pere laps, ei vajagi oma kuritegelikuks käitumiseks mingit lisapõhjust.
“Põhjuseta mässaja” oli esimene film, mis tõi probleemse käitumise keset valge keskklassi pere eramaja tagaaeda. Nii James Deani Jim Stark kui Natalie Woodi July olid heal järjel perekonna kasvandikud, kes käisid korralikus koolis. Ka üks filmi tunnuslausetest kõlas nii: “...nad mõlemad tulevad ju korralikest peredest!”
Selle filmi tulles polnudki protestimiseks enam tarvis mingit silmaga nähtavat põhjust. Ja ühtäkki oli keskklassi noortel filmina olemas eeskuju, millesarnast just vaja oligi, et formuleerida iseenda seletamatu ängistus selle turvalise jõudeelu ja ette kirjutatud tuleviku suhtes.
Põlvkondade konflikt
Kuna 1950. aastatel kujunes rock’n’roll’i tulekuga esimest korda välja ka teismeliste tarbimiskultuur, mis põhines plaatide ostmisel, samasuguste riiete, soengute ja kingade hankimisel, nagu kandsid ka armastatud staarid, siis muutusid nende seisukohti kandvaks ka neile suunatud tooted. Teisisõnu, kuna teismelistesse hakati esimest korda suhtuma kui eraldi gruppi, siis said nad ka ise rohkem sõnaõigust ja esile kerkis selline probleem nagu põlvkondade konflikt.
“Põhjuseta mässaja” ei andnud keskklassi noore mässamisele mitte mingit põhjendust. See film jättis mulje, et teismelised ja nende vanemad ei saa a priori teineteisest mõistagi, sest nende maailmad on lihtsalt nii erinevad.
Jim Starki suutmatus terve filmi ajal oma motiive põhjendada oli parimaks relvaks teismelisele, kelle käest kodus aru päritakse, mis ja kuidas – mis seal ikka seletada, kui teineteisemõistmine lemmikfilmist lähtuvalt on võimatu. Pole mugavamat seletust kui see, et “seletust ei ole”.
Sellist üldist protesti oli väljendanud Marlon Brando paar aastat varem filmis “The Wild One”, vastates küsimusele “mille vastu sa mässad, Johnny?” küsimusega “mis teil pakkuda on?”.
Kunsti ja elu segunemine
Parim alus müüdi tekkeks on alati olnud kangelase surm. Kui filmis “Põhjuseta mässaja” satub Jim Stark kohaliku gängiliidriga julgusproovi, mille võitja on see, kes kuristikku kihutavast autost viimasena välja hüppab, siis vaid mõni nädal päraste filmimise lõppu sõitis James Dean end hõbehalli Porsche Spyderiga päriselus sodiks. Kangelane oli leidnud märtrisurma ning sellega koos ka igaveseks koha terve generatsiooni südames. James Dean oli üks esimesi, kellega neil noortel oli võimalik samastuda, ja omamoodi väljendas tema hukkumine kohe pärast esimest edukat filmirolli kogu põlvkonna suutmatust ümbritseva maailmaga hakkama saada (morbiidse ääremärkusena olgu öeldud, et ka filmi teine staar Natalie Wood uppus traagiliselt 80. aastate alguses, samuti suri noorelt – aastal 1976 – Deani vastaskangelast mänginud Sal Mineo).
Kuidas seda filmi vaadata nüüd, 50 aastat hiljem? Moevoolud ja sõnakasutus on arusaadavalt vahepeal palju muutunud, aga Deani roll segaduses Jim Starkina on sama nauditav kui kunagi enne. Oleks asjad teisiti läinud, oleks ta ilmselt ette näidata sarnane karjäär nagu Brandol, kellega teda täiesti põhjendatult võrreldi, aga sellisel juhul ei oleks tal praegu sellist aurat ümber. Ja pole ka kindel, millist saatust ta ise rohkem hinnanud oleks.
Jean Leon, James Deani sõber
Nagu James on ka Jean tänaseks meie hulgast lahkunud, ent jätnud meile veinid, mis Eestis ja kogu maailma parimais restoranides saadaval.
1928 sündinud hispaanlane Cefferino Carrion saabus aastal 1947 Ameerikasse õnne otsima ning saanud USA kodakondsuse, võttis endale filmitäheliku nime Jean Leon. 1950ndate algupoolel töötas ta kelnerina Hollywoodi ühes kuulsaimas restoranis Villa Capri, kus sõbrunes James Deaniga. Neid sidus ühine huvi restoraniäri vastu ning menu najal äkkrikastunud Deanil oli selleks koguni kapital. Ühiselt mõeldi välja, milline nende unelmate restoran täpselt olema peab, paraku tõmbas plaanidele kriipsu Jamesi õnnetu surm. Jean oli sõbra ja poja ristiisa surmast löödud, aga 1956 õnnestus tal siiski Beverly Hillsis käivitada restoran La Scala, mille avamisel oli kohal kogu staaride koorekiht, kellest mitmed jäid igapäevasteks külastajateks. Raskeim klient olevat olnud Humphrey Bogart, kes pärast õhtusööki hakanud alati režissööre ja produtsente manama ning riidu kiskuma. Warren Beatty sõi enamasti köögis. Ka Marlon Brando, Fred Astaire, Gary Cooper, Marylin Monroe ja Zsa Zsa Gabor olid sageli platsis, Marylin veel oma viimasel õhtul.
Veinimõisa rajas Jean Leon 1960ndail Barcelona lähistele. Praegu kuulub see modernne uhke veinimaja Miguel Torrese korporatsiooni.
Kalev Kesküla
