Teateid banaalsusest

Nicole Kidman sai Virginia Woolfi kehastamise eest Stephen Daldry "Tundides" Oscari ja see tekitas minus tahtmise kirjutada talle avalik kiri.

Kulla Nicole, tahaks öelda, või peaks hoopis ütlema - kulla Stephen! -, sest eks nii mõnigi kord on näitlejal ikka eelkõige rezhissööri nägu.

Nii et kallid Stephen ja Nicole!

Te tahtsite kujutada Virginia Woolfi, kes oli üks väheseid (teadaolevaid) naisi, kelle kohta saaks öelda lihtsalt "kirjanik". "Naiskirjanik" on termin, mis lükkaks Woolfi automaatselt madalamale tasandile - sinna, kuhu rõõmsasti paigutuvad Erica Jong ja Margaret Atwood - kvaliteetsed, aga kõrgema pingeta naiskirjanikud. Seevastu Woolf ja Iris Murdoch on juba ainuüksi fenomenina suuremad.

Nicole Kidmani kehastatuna ei näe ma iroonilist, jõulist Virginiat, vaid algajat vaimu, kelle intellektuaalsus väljendub vaid suitsu kimumises ja mööda tuba tuikumises. Kidmani Virginia pole mitte tundlik, vaid lapsik; mitte järsk, vaid kohmakas. Midagi on valesti.

Teatri ja kino "ime" on see, kui näitleja mängib endast (klassikalises tähenduses) "suuremat" inimest nii, et see on loomulik. (Paljud fännid läheksid vist halliks, kui saaksid teada, millised lahjad isiksused nende lemmiknäitlejad ise on.) Kidman pole seni endast suuremaid mänginud, ja seetõttu on temast näitlejana jäänud hea mulje. Õhtujuht Steve Martin ütles Oscarite galal: "Kuni "Tundideni" oli Nicole kõikides filmides nii ilus..." Tõepoolest, ka näitlejana ilus. Ent Woolf paljastas ta.

Samas on Meryl Streepi ja Julianne Moore’i rollid suurepärased - nad on oma rolli kõrgusel, või vastupidi - roll on nende kõrgusel. Daldry film kaldub ainult natuke üle keskpärase festivalifilmi taseme.

Miks siis selline kiidukoor?

Toimub üleüldine banaliseerimine. (Ma isegi ei hakka rääkima "Tundide" muusikast, mis kogu aeg kamandab: "Nüüd nuta! Nüüd karda!") Sõna- ja kunstivabadus lubab igaühel võtta ajaloost üks nimi ja teha sellega mida iganes. "Õige" nimi toob ju silmapilkse publikuhuvi. Nimede kasutamiseks pole vaja mingit copyrighti, pole kedagi, kes ütleks, et "tõest ja tundlikkusest liigselt kaugenedes paluks prototüübile panna fiktiivne nimi".

Loomulikult ei saa selliseid reegleid teha, aga... Miks ka senised "odava" kunsti vastased on imbunud kiidukoori? Ja miks senini hästi esinenud rezhissöörid on hollywoodistunud?

Jajah, raha ja kuulsus. Teadagi.

Jääb ainult õudusega oodata, millal viib kommertsivool kaasa meie järgmised lemmikrezhissöörid. Almodovar ja Daldry on läinud. Keda võtab cash järgmiseks?

Tõelisi kunstnikke jääb sama väheks kui ilma turistikarjata vaatamisväärsusi.