Teateid raamatute maailmast

Ei tahaks sellest, milliseid raamatuid ma loen, tegelikult üldse rääkida, sest minu arust pole siin midagi kõneväärset, aga Areeni toimetaja käib peale nagu uni ja seletab, et tänapäeva maailmas olevat see väga eriline asi, kui keegi raamatutega mässab. Kõik minu sõbrad on samasugused - Karl Martin ehk välja arvatud, sest temal paistab suurem osa elust söögitegemise peale kuluvat -  ja minu arust on see loomulik.

Kaks asja on, mida öeldakse, kui jutt raamatute peale läheb. Esiteks, et valik olevat meeletu. Ja teiseks, et lugemiseks ei jätku aega. No ei tea. See, kuidas keegi oma aega kulutab, on igaühe enda teha. Samamoodi räägivad ajapuuduse üle kaebavad isikud ka sellest, et neil ei jätku aega sportimiseks või lastega tegelemiseks või muusika kuulamiseks või kodus pikutamiseks või ükskõik milleks.
Mis valikusse puutub, siis on see kahtlemata päris hea, aga sugugi mitte “meeletu”. Mina näiteks käin “Rahva Raamatus” ja “Apollos” iga päev ja olen Eesti kirjastustest alati paar sammu ees - ses mõttes, et liigagi tihti tekib olukord, kus lugeda pole midagi. Aga kui raamatupoodi külastada kord aastas, siis võib avanev vaatepilt silmade eest kirjuks võtta muidugi. Eriti suur sagimine käib seal jõulude ajal, eks ole ju inimeste teadvusse kinnistunud teadmine, et parim kink on raamat. Mõnikord, kui näed, mida raamatute maailmas kehvasti orienteeruv isik parimate kavatsustega ostab, tahaks tegelikult vahele astuda. Seni olen kiusatusest siiski võitu saanud. Ostku, kui tahavad, neid “Mahlade entsoklüpeedia” või “1000 fakti kosmosest”-tüüpi mõttetuid pildiraamatuid, nii palju kui kulub.
Kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis on suurepärane, et ajalookirjanduse väljaandmine on korraliku hoo sisse saanud. Umbes kümme aastat tagasi avaldati ajaloo sildi all valdavalt vaid väliseestlaste ja baltisaksa vanamuttide ning endiste SS-laste kirjatöid, lisaks jürilinade paranoiasid. Tänu Jumalale, heal tasemel soliidsed sarjad on nüüd olemas igal enesest lugupidaval kirjastusel. Kunsti “Kuningaraamat” ja Varraku “Isik ajaloos” on minu suurimad lemmikud. Väga head tööd teevad Tänapäev ja Avita. Hulk biograafiaid alates alates krahvinna Du Barryst ja lõpetades marssal Beriaga on eesti keeles kättesaadavad, lisaks esinduslik valik monograafiaid ja üldkäsitlusi. Ning mis eriti tore, eesti ajaloolaste panus pole sugugi vähetähtis. Margus Laidre “Diplomaatia ajalugu” ning David Vseviovi “Venemaa – kauge ja lähedane” ja “Bütsantsi keisrid” rokivad iga huvilise raamaturiiulis.
Veel häid uudiseid: sel aastal jõudis lõpule Jaan Roosi päevaraamatute publitseerimine. “Läbi punase öö” on üks vägevamaid dokumente elust Stalini-aegsest Eestis, sama hea kui Elo Tuglase “Tartu päevik” ja “Elukiri”. Ja Vaino Vahing avaldas Mati Undi juubeli auks katkendi oma legendaarsetest päevaraamatutest, midagi nii pöörast kui “Noor Unt”  pole Loomingu Raamatukogus taasiseseisvuse ajal ilmunudki. Ning eraldi tuleb esile tõsta Valter Ojakääru “Vaibunud viiside kaja”, eesti popmuusika-ajaloo 2. osa, meisterlikult kirja pandud teost, kus haruldasel viisil põimuvad memuaristika ja historiograafia.
Lõpetuseks paar sõna ka ilukirjandusest. Heaks tavaks on irvitada Coelho-fännide üle. Eks ma isegi ole nende kulul kõvasti nalja saanud. Ning tõesti, pole midagi tobedamat kui trükitud sõna lummusesse langenud pankur või reklaamimees. Tegelikult on igal ajastul olnud oma coelhod. Kunagi õhati samamoodi Saint-Exupery ning Milan Kundera teoste kohal. Ja vaevalt brasiillase udujutud kellelegi midagi halba teevad. Parem ikka Coelhot veeriv Tudeberg kui ignorantsusega hooplev endine kelner Jüri.
Siiski ilmutab coelhomaaniagi juba väsimuse märke. Kaupluses “Sireen” on praegu soodusmüük, neli Coelhot ühe hinnaga.

MART JUUR