Teatri Vaim trügib kinolinale
Kui harilik püssikuul peale ei hakka, on tegemist libahundiga, arvanud vanarahvas. Libahunti tapab üksnes hõbekuul. Uues telemängufilmis "Libahundi needus" hõbekuuli müstikat ei vajatagi. Siin paugub püss teatrilaval päris kuuliga kahel korral ja tapab. Kuid mõlemal korral jääb ette õnnetu mees – näitleja, kes mängib Margust.
Näib, et värske telemängufilm tahab meid peibutada teatri salapäraga – seestpoolt. Pealkirja libahundi laenab ta August Kitzbergi näidendilt "Libahunt", millega avati Pärnu Endla oktoobris 1911 ja mida sama aasta detsembris etendati ka Vanemuises ja ilma menuta. Kuna Kitzberg kirjutas enne näidendit libahundiainelise külajutu ja tegi oma draamast mitu varianti, siis on filmi aluseks müstifitseering, et näidendis Tiinat tappev püssipauk, mis kõlab lava taga, kõlas esimeses variandis päris eeslaval, kus Tiina jahipüssist maha lastakse. Ja seda stseeni korratakse kolmel korral. 1911 Vanemuises Karl Menningi lavastuses, 1954 Vanemuises Kaarel Irdi lavastuses ja tänapäeval noore avangardisti lavastuses.
Kaks 1911 ja 1954 ootamatult tapetud Margust, lavaauku kukkunud tänapäeva Tiina ning seinalt ootamatult alla kukkunud Karl Menningi pilt peavad filmi tooma halvaendelist põnevust.
Kitzbergi "Libahundis" on ju peidus palju: Tiina on tormlev vastuhakkaja, Tammaru pere kehtivate tavade konservatiivne hoidja. Tänapäeva jaoks on Tiina dissident, teisitimõtleja. Tammaru pere kohta on tänapäeva kontekstis aga kirjutanud Kitzbergi-uurija Villem Alttoa: "Kui kogu eesti rahvas oleks metsa jooksnud nagu Tiina ja mitte jäänud perelaua taha puulusikatega körti helpima, poleks meid tänaseks üldse enam olemas."
Muidugi toidab "Libahunt" müstifitseerimisvaimu. Selles on hundisõnu, ussisõnu, libahundisõnu, on hundiulgu ja tuulekohinat, sikusarvemängu ja lavaefekte, nagu Tiina surmamine lavale kostva püssilasuga.
Film algab komöödiavõtmes tummfilmi stiilis etendusega. Vanas Vanemuises jõuab viimsel hetkel lavale nokastanud näitleja Altenbaum (Rein Oja) ja komistab purjuspäi Tiinat tabava püssikuuli ette. Filmi-Menning neab tüki ja filmi-Kitzberg kirjutab uue lõpu. Vahetatakse stiili. Räuskav lavastaja, kelles tunneme ära Vana Hirmsa Kaarel Irdi (Raivo E. Tamm), teeb Vanemuises proovi Kitzbergi "originaalvariandiga". Ja jälle tabab kuul Margust (Mait Malmsten), kes ootamatu tundepuhangu ajel astub ette Tiinale (Kersti Heinloo).
Kusagilt siit algab ka filmi sõnum. Elu ja teater põimuvad. Tiina, Mari ja Marguse laval mängitud armukolmnurk areneb dramaatiliseks ka neid mängivate näitlejate vahel. Kogu filmi kandvaks süžeeliseks sõrestikteljeks on modernistlikus võtmes ulmeõõvasliku "Libahundi" lavaletoomine.
Näib, et selles veidras, komöödialikus koduhitškoklikus segases virvarris, kus kahe mõrva väljaselgitamine nõuab vaatajalt kurja vaeva, mis ei korva vaatamisrõõmu, on stsenariste Ilmar Raagi, Margus Kasterpalu ja lavastaja Rainer Sarnetit siiski köitnud õilis mõte: teatrit tuleb armastada rohkem kui iseennast ja isegi rohkem kui iseenda elu. Ning teater on suurem kui elu. Inimesed ei saa lihtsalt elada ilma teatrita. Kirjandusala juhataja (Kersti Kreismann) ju pihibki: "Olin liiga arg, et teatris läbi lüüa. Teatris peab olema julge."
Jah, kuid kus on siis filmis see teater, mis oleks suurem kui elu? See, mis peibutab noori näitlejaks saama ja õhtuti tuledes teatrisse? See, mis kinnistab meid toolidesse, "kui rambivalgus süttib". Ega ometi see tänapäeva teater, mida lavastab modernne posöör (Rene Reinumägi)? Miks peaksid inimesed armastama seda värsket looma maksa oma näol rohkem kui elu? (Muide, need verised maskid ja siseelundid tänapäeva lava-Tiina näol olid lihtsalt jälgid.)
Või tahavad filmi autorid öelda, et kunagi eesti teater toimis, aga praegu pole sellest õhkagi? Siiski, üks tänapäeva Tiina (Katariina Lauk) monoloog pimeda lava üksinduses oli sinnapoole.
Filmis puudus üldse see teatrimäng, see õhulisus, kergus, elegants, see teatrifluidum, mis teebki teatrist teatri. Teatris ega teatrilaval teatrit polnud. Filmi lõppedes võis seda ehk aimata kusagilt kontekstist.
Muidugi, lõpuks selgub, et mingit needust polnud: olid vaid arusaamatused, kokkusattumused ja õnnetud juhtumid. Olid hajameelsus ja purjusolek, isiklikud kired ja armukadedus. Kuid teatrivaimud olid. Vaimud vaimsuse tähenduses. Iga andekas näitleja on jätnud oma jälje lavale ja tundlik silm ka näeb neid. Ent need lõpukoodaks toodud vaimud pidanuks just vaimsuse tähenduses tekitama järsema kontrasti. Paraku lämmatab Teatri Vaim teatrivaimu.
Raske on määrata selle filmi žanri. Ehk on "Libahundi needus" teatritemaatiline krimi õudusfilmi sugemetega? Aga kellele see on mõeldud? Kardan, et film ei toimi ilma algteadmisteta, kes on Tiina ja kellest kõneleb Kitzbergi "Libahunt". Ärgem ülehinnakem enamiku vaatajate jaoks kauges minevikus koolikirjanduse programmides õpitut. Nii et film on kindlasti ainult eestimaisele kodupublikule. Ja muidugi, on ka luulekogusid viiesajale inimesele.
Näitlejate teksti oli kohati raske kuulda, kohati summutasid selle helid ja muusika. Sageli olulistes sõlmkohtades. Kirjandusala juhataja needusesaladust avavat lauset "Läbi….. on selle sisu!", mida ta just enne Tiina osaraamatu praeahju pistmist vihaselt sisistas, ma ei kuulnudki, kuigi kuulasin nimme hiljem DVD-lt seda neli korda.
Kuid mängivad näitlejad ise olid võrratud. Katariina Laugu Liina oli lihtsalt imetlusväärne oma esmapilgul ilmetus, veidi sinisuklikus tõeotsijas neius, kes oma idealistlikku teatrikiindumust malbelt, kuid järjekindlat realiseerib. Sellise ootamatu karakterirolli loomine ja endastmõistetavaks tegemine on omaette saavutus. Missuguseid erinevaid rolle teatris ja kinos on Lauk mänginud! Ka Raine Loo Mare kiirgas ekraanilt. Kõik stseenid temaga olid nauditavad. Ning värvikas kõrvaltegelaste galerii: Lembit Eelmäe pehme, terane ja inimlikult soe erumiilitsauurija, Raivo E. Tamme jõuliselt-groteskselt ropendav Kaarel Ird, Kersti Kreismanni teatrikiibitsejast intrigaan ja kirjandusala juhataja, alati salapäraseks jääv rekvisiidimeister Tiit Lilleorg. Nende näitlejate mängitud rollid kinnitavad veel kord, et näitlejate taha eesti mängufilm ei jää.
Mille taha ta siis jääb? Ambitsioonide puudumise taha vahest mitte. Pigem selle taha, et (Sulev Keedus välja arvatud) puudub suur südamevalu. Tühja koha täidavad filmilikud nipid, kombinatoorika, kätteõpitud kinomaailma "head lauakombed" (nagu neid siin koduses Eestis tõlgendatakse). Kummaline – justkui poleks Eestis midagi, mille pärast muret tunda.
Pürib parimaks Eesti filmiks:
Eesti Filmiajakirjanike Ühingu (EFÜ) aasta film 2005 auhinnale kandideerivad lisaks Rainer Sarneti telefilmile
"Libahundi needus" veel järgmised filmid:
* Ivar Heinmaa dokumentaalfilm "Afganistani armid"
* René Vilbre dokumentaalfilm "Kuum külm sõda: Haukka grupp"
* Hardi Volmeri dokumentaalfilm "Mees animatsioonist"
* Jaak Kilmi telefilm "Kohtumine tundmatuga"
EFÜ aasta film 2005 auhind kuulutatakse pidulikult välja 5. jaanuaril 2006 kell 15 kinos Sõprus. Esimest korda antakse koos 10 000 kroonise auhinnarahaga Olympic Casino Eesti ASilt üle ka Priit Tenderi käe all valminud Neitsi Maali kuju.
