Aasta ringi elab Bransonis kõigest 4500 inimest, kellest suure osa moodustavad teenindustöötajad ja artistid, ent turismihooajal on külastajate arv keskmiselt 40 000 inimest päevas. Linnas on 38 muusikaliteatrit  52 000 kohaga, mida on umbes 9000 koha võrra enam kui New Yorgis Broadwayl. Paljud vananevad staarid (elanike keskmine vanus on 70 aasta ringis), kellel lõpmatust ringireisimisest villand, on endale linnaserva suured villad ning linna keskele oma teatrid ehitanud, et mugavalt kodu lähedal eakaaslastele esineda. Ja aastast aastasse tulevad Ameerika pensionärid Bransonisse, et siin oma kunagisi iidoleid, kelle poole teismeeas ohatud, esinemas kuulata. Enamasti on pensionäridel kõik täpselt kuid ette planeeritud ja programm on tihe – külastatakse vähemalt kahte, aga sageli ka enamat etendust päevas.  

Vanad, aga endiselt vintsked

Ent Bransonis pole tegemist kaugeltki pelga nostalgia müümisega: show’d on tõesti tasemel ja staarid, kuigi paljud neist väga eakad, pole oma oskustest midagi kaotanud. Unustamatu mulje jättis mulle 60–70ndate armastatuima estraaditähe Andy Williamsi show, kus ta esines koos omaaegse sekspommi, näitleja ja laulja Ann Margaretiga. Igisärava naeratusega Williams, kelle hellitusnimeks Härra Meloodia, on ehk eestlastelegi tuntud oma suurejooneliste jõulu-show’dega ja sellega, et ta laulis Oscarite jagamisel laulu “Moon River” (“Kuujõgi” – see on ka tema teatri nimi). Ann Margaret näitles nooruses koos Elvis Presleyga ja kõige hiljutisem film, milles tal naispeaosa, oli “Grumpy Old Man” (“Vanad torisejad”) koos Walther Matthau ja Jack Lemmoniga.

75aastane Williams laulis perfektselt ja tantsis (!) tund aega järjest. Suurepärases vormis vanahärra hääl  võttis endiselt kõrgeimaidki noote jõuliselt ja kindlalt ning kutsus oma meloodiliste vibratsioonidega esile lausa külmavärinaid. Publik rõkkas vaimustusest ja paljud laulsid kaasa. Sõnu teadsid kõik, kuna neid laule on raadiojaamad aastakümneid väsimatult käianud ja nende saatel on üles kasvanud juba mitu põlvkonda.

Rootsi päritoluga Ann Margaret, kelle hääl jäi Williamsi omale alla, oskas sellest hoolimata inimesed professionaalselt täiesti ümber sõrme keerata. Siis võttis kontsert patriootlikuma pöörde. Paluti püsti tõusta kõigil sõjaveteranidel ja tänati neid nende panuse eest kodumaa hüvanguks. Kontsert lõppes Ameerika hümni ühisesitusega. Linnahallisuurune saalitäis vanakesi laulis püsti seistes “Goo-od bless Ame-ericaa”, ja paljud olid sedavõrd liigutatud, et neil voolasid pisarad silmist. Milline emotsionaalne laeng õhus oli! Lausa käegakatsutav!

Ent tegemist polnud sugugi lihtsalt ühe hea show’ga. Käisin kokku neljal etendusel ja kõik olid võrdselt ägedad.

Äratuleku päeva hommikul kella üheksaks olid sõbrad võtnud mulle pileti veemuusika show’le, kus esines klaverivirtuoos Frederick. Olin võrdlemisi viril, kuna tahtsin enne pikka tagasisõitu pisut kauem magada, aga kohusetundest läksin ikka kohale ja jõudsin unise ning pahurana napilt õigeks ajaks. Saalis leviv hallituselõhn ei teinud mu tuju just paremaks. Konferansjee, kes kandis päevinäinud veinipunast läikivat vesti, oli meeldivalt napisõnaline ja kontsert võis alata. Keskealise, Hollandis sündinud ja Londonis muusikuhariduse omandanud Fredericku aval staarinaeratus jättis mind esiotsa täiesti külmaks. Ent kõik edasine võttis jalad alt. Pianist mängis korraga kahel tiibklaveril tõelise virtuoossusega ja mängleva kergusega Tšaikovskit (tundsin ära “Luikede järve” ja “Pähklipureja”), Beethovenit ja mõningaid kergemaid lugusid. Taustaks vikerkaarevärvides purskkaevud, mis järgisid muusiku igat käeliigutust. Elamus oli täiesti uskumatu! Juba paari minuti pärast olin ma hallituselõhnalise saali unustanud ja plaksutasin koos teistega nii, et peopesad valusad. Lahkudes leidsin bukleti, kus on kirjas, et lähiajal esinevad Bransonis veel elavad legendid Dolly Parton, Mickey Rourke, Kenny Rogers, Ray Stevens ja paljud teised. Hakkas tunduma, et ehk peaks kauemaks kohale jääma.