Moodsas teatris oleme näinud kõikvõimalikku kummalisust. Aga mis on siis Krõõda omapära?  Mulle on jäänud mulje, et Krõõta huvitab teatritegijana eelkõige äraspidisus. Et kuidas teha teatrit võimalikult vastupidiselt sellele, kuidas seda enamjaolt tehakse. Muu pole talle niivõrd oluline. Vastuhakk loogikale võiks siin olla märksõnaks. Nimelt see taotlus näib Krõõda juures radikaalsem kui tema kolleegidel.  

Nii nagu eelmises, paari aasta eest koos Merle Saarvaga tehtud töös “Camouflage” kui ka läinud reedel esietendunud soolotükis “Artistic Approach 3.1” riietub Krõõt publiku ees lahti. Eks paljaid inimesi on laval ennegi nähtud ja ilusat alasti tüdrukut võib ju  tõlgendada ka odava ja klisheeliku publikumagnetina.

“Alastiolek laval on üldiselt väga tähenduslik. Aga mina püüan seda tähenduslikkust õõnestada. Näiteks võttes end alasti hetkel, kui absoluutselt nagu ei sobiks,” kommenteerib Krõõt. Ta lisab, et  “Camouflage´i” üks põhieesmärke oli publiku juhtimine valele teele. Lõpp ja algus olid seal ka ära vahetatud. 

Krõõdale meeldib laval luua ebaloogilisi situatsioone, mängida publiku ootustega ja  käituda võimalikult ootuspäratult. Või siis teinekord eriti ootuspäraselt, mis omakordaootuspäratuna võib mõjuda. Seda võib võtta nii tünga tegemisena kui silmapiiri avardamisena võimaluste rohkuse osas.

Tantsuetendusena välja kuulutatud “Artistic Approach 3.1” koosnes suuremalt jaolt tõenäosusteooria lõikude ette lugemisest inglise keeles ja segipaisatud järjestuses.

Kui üldiselt kasutatakse teatris teksti tähenduste edasi andmiseks ehk lugude jutustamiseks, siis Krõõt ütleb, et teda huvitab siinkohal taas pigem tähenduse kaotamine: “Mida ma seal räägin, on tegelikult ju teooria, mille sisust aru saamist ma publikult ei eeldagi.” Aga ta arvab, et tähenduse kaotamise läbi võib sündida uus ja laiem tähendus: “Teater “räägib” nii või teisiti, ükskõik, kas sõnadega või ilma. Teine küsimus on, mil määral teater võtab arvesse publiku kohalolu. Isiklikult eelistan teatris etenduse jälgimisele jälgida iseennast etendust jälgimas. Oma etendustes pakun publikule sama võimalust.” P>

Etenduses “Artistic Approach 3.1” oli veel paar tiiru invaliidset liikumist vaikuse saatel, publiku käsutamist ning kui viimaks lülitus sisse John Cage´i äärmiselt minimalistlik muusika, võis publik näha vaid tühja lava ja aeglaselt kustuvaid prozhektoreid. Mõni teatrikülastaja vihastus, mõni sai mõtlemapaneva elamuse ja mõnel oli lihtsalt igav.   

Igavuse teema on ka Krõõdale oluline: “Igavust on mitmesugust. Mõnikord tuleb igavus justkui väljastpoolt – ümberringi on kõik jube igav. Teiselt poolt võib olla igavus iseenda seisund, ta võib olla inimese sees. Siis on igavus juba lähenemisviis, vaatevinkel.

Tegelikult mind väga huvitab igavus. Näiteks väga igavad lõigud etendustes, mis mõnikord ette tulevad. Läbi sellise igavuse jõuda kusagile mujale, kuhu ei oodanudki. Ühe mu etenduse pealkiri ongi “Admit, that it is boring” – tunnista, et see on igav. Leian, et kui mingi asja kohta otseselt välja öelda, et see on igav, siis ta kohe muudab oma värvi. Need asjad ei ole üheselt mõistetavad - igavuse ja huvitavuse piirid.”

Minimalist John Cage´il,  kelle muusikat Krõõt oma värskes tükis kasutab, on kuulus lause: “Kui teed midagi 3 minutit ja see tundub igav, siis tee seda 6 minutit, 12 minutit, ja 24 minutit ning avastad, et see polegi igav vaid huvitav.” Krõõt parafraseerib: “Mina vaatleks asja nii: kui teed midagi 3 minutit ja see tundub huvitav, tee seda 6 minutit, 12 minutit ja 24 minutit ning mõistad, et tegelikult on see igav.”        

Kui Krõõt oli nelja aastane ja tahtis emaga mängida siis emal ei olnud aega ja ta soovitas Krõõdal mängida üksinda. “Aga üksinda on ju igav, “ protesteeris Krõõt. “Ise oled igav!” vastas ema. Vaat selline lapsepõlvelugu on Krõõta hiljem inspireerinud. Miks üksi iseendaga peituse mängimine pole nii huvitav kui kellegagi koos – sellele küsimusele otsib Krõõt vastust senini.

“Peitusemäng paelub mind ka praegu. Ise peidan, ise otsin,” tunnistab Krõõt. Viimase etenduse kohta ütleb Krõõt, et seal oligi talle oluline just mängu aspekt – mitte teha teatrit, vaid lavastada erinevaid mänge koos publikuga: “Kogu etendus seisnebki osavõtus või mitte osavõtus.”

Oled sa pigem tõsine inimene või heidad hoopis nalja nii enda kui publiku üle?

“Minu kohta öeldakse, et olen väga tõsine inimene. See pole vist tõsi. Sest kõige naljakam asi võibolla ongi tõsidus. Nali tuleb minu meelest välja ainult siis, kui võetakse seda hästi tõsiselt. Tuleb minna hästi sügavuti, võtta asju väga tõsiselt ja jõuda välja naljani.”

Krõõt on kogenud, et ühe ja sama tüki puhul oleneb peamiselt publikust, kas tuleb välja naljaetendus või tõsine etendus.       

Kui küsin, mis on Krõõda jaoks teatrit tehes praeguseks põhiküsimuseks, vastab ta: ”Mida peaks tegema, et ajada vaatajat segadusse tema vaatamisviisi suhtes. Samas – võibolla põhiküsimus seisnebki põhiküsimuse otsimises.”

Teisipäeval sõitis Krõõt Bulgaariasse, et osaleda tunnustatud Saksa koreograafi Thomas Lehmeni rahvusvahelises projektis “Funktionen”, mille lõppversioon etendub detsembris Berliini “Tanzhacht” festivalil. Eesti publik saab saab Krõõta laval näha tõenäoliselt  kevadel.                         

   

     

Moodsa tantsu ohud

Ütleme, et te lähete vaatama moodsat tantsu. Kui saalist välja tulete, võib aga juhtuda, et olete näinud kõike muud peale tantsu (oleneb muidugi tantsu definitsioonist, siinkohal me ei räägi “tantsust”). Võite saada nii suurepärase kunstilise elamuse, kui ka suure pettumuse osaliseks, kuid kunsti puhul piletiraha tagasi ei maksta. Kontseptuaalsus ja postmodernism ei ole naljaasi! Siinkohal pakub Areen pahaaimamatutele tantsuhuvilistele väikese selgituse, milliste ohtude ja ootamatustega te võite moodsat tantsu vaadates kokku puutuda:

  • Liikumatus. Tantsu ega muud kehalist liikumist pole. Võite selle aseme näha kõnet, videot või parimal juhul lohaka elegantsiga sooritatud peapealseisu.
  • Tekst. Võite kuulda palju teksti, sageli suurele osale publikust arusaamatut.
  • Vaikus. Muusika asemel on saalis absoluutne vaikus, mis võib muuta etenduse vaatamise raskendatuks juhul kui teil on vaja nina nuusata, kommipaberitega krabistada või õllepurk lahti teha. Neid probleeme aga ei esine juhul, kui taustaheliks on valitud väljakannatamatult vali lärin, mürin või mõni muu ehituselt või hambaarstitoolilt tuttav sound
  • Ähkimine. Väga sageli kuuleb tantsijate lakkamatut ähkimist, valjut sisse- ja väljahingamist. Püütke võtta seda muusikalise saatena. 
  • Paljas ihu. Umbes 50 protsendil moodsatest tantsuetendustest näete te alastust. Tantsija võib olla paljas etenduse alguses, keskpaigas või lõpus. On nähtud ka etendusi, kus tantsija on paljas terve etenduse vältel. Seda punkti võib käsitleda kas plussi või miinusena, olenevalt teie maitse-eelistustest.
  • Füüsiline kontakt. Publik kaasatakse etendusse. Võib olla meeldiv, aga võib ka ebameeldiv. (Seda eriti juhul kui omavahel on ühendatud viimased kolm punkti.) Näiteks võib mõni alasti härra teile sülle istuda, teid võidakse lavale vedida, teie üle nalja visata, ebameeldivaid küsimusi esitada või lihtsalt üks plaksuga musi anda.

Igav

Krõõt Juuraku “Artistic Approach 3.1” Kanuti gildi saalis, 1. oktoobril.

Kui ma kunstis millegi suhtes allergiline olen, on see igavus. Kuidas defineerida haigutamaajavat igavust? Näha Krõõt Juuraku tantsuetendust.

Kõlab karmilt ja ebakonventsionaalselt, tean, tean. Meil on ju kirjutamata reegliks kujunenud, et moodsa tantsuteatri etendusi (erinevalt näiteks kunstinäitustest, teatrietendustest, ooperiõhtutest) ei kritiseerita; kui retsenseeritakse, siis tuuakse esile vaid positiivne ja ollakse üldsõnaliselt apologeetilised (nagu Tiit Tuumalu viimati Raido Mäe tehniliselt rabeda, kuid ikoonilise kunstilise kujundi loomisega hakkama saanud “disko”- etenduse puhul). Aga kui meedias ilmuvad eelreklaamid ja tutvustused kütavad huvi enne etendust iga päevaga järjest enam üles ning noore tantsija CV võrgutab oluliste taustaandmetega (õppinud Arnhemi Dansacademie’s ja Amsterdami Gerrit Rietveld Academie’s, lisaks osalemine mainekatel Euroopa festivalidel, nagu Juuraku puhul) ning lõpptulemus ei paku ei katarsist, ei esteetilist elamust, on tegu haibiga. Häbiväärselt nõrka koreo­graafiat (kuigi kogu tantsija aur tunduski olevat läinud etenduse vormilise külje arendamisele) ja tohutult pretensioonikat kontseptsiooni suutis Juurak kompenseerida küll paari publikule suunatud humoorika küsimusega, kuid pinget tekitas see etendusse ainult hetkeks. Et isegi vaikus võib mõjuda intensiivselt, tõestas ammuilma John Cage (triviaalne näide, aga tema muusikat Juurak kasutas), ent see intensiivsus tuleb ette valmistada, et publik seda lõpuks tunnetaks – tunnetaks nagu nähtamatut loori, mis ruumi lae alt peale langeb.

Ma ei taha siin öelda, et Krõõt Juurak esindab meil praegu ainuüksi tabamata ime fenomeni. Võib-olla kellegi teise lavastuses suudab Juurak vaimustuma panna ja oma lavasarmigi välja mängida. Või äkki poleks ta pidanud oma etendust tantsuetendusena promoma, oleks lihtsalt rääkinud performance’ist. Piirid nüüdistantsuteatri ja performance’i vahel on vägagi hajuvad, sageli isegi kattuvad, kuid performance’ina defineerimine oleks sundinud etendust igatahes vaatlema teistsuguse kunstilise praktika kaudu. Kontekst mõjutab, peaaegu alati.

HARRY LIIVRAND