Teekond iseendani
Me kõik õpime midagi. Me kõik rändame kuhugi. Tavaliselt viivad rännuteed meid kaugele – uutele ja tundmatutele maadele. Aga mõnikord võib rännata ka sissepoole – nii iseenda sisemuse mõttes kui ka ajas tagasi minemise mõttes.
Need aastad, mis ma Enega suhelnud olen, oleme põgusatel kohtumistel rääkinud pigem praktilistel teemadel. Enelt võib küsida nõu raamatupidamise või laoarvestuse kohta, temaga võib arutada makro- ja mikromajanduse hetkeseisu, maaelu ja PRIA-värke… Üks tark ja asjatundlik daam, lühidalt.
… Siserännakutest räägitakse esoteerilistes ringkondades viimasel ajal üsna palju. See on tundunud nii kummalise ja ebamaise teemana, et igaks juhuks olen püüdnud pärimistest hoiduda.
Kui kuulsin, et Ene on sellega tegelenud, mõtlesin – just nüüd, just see inimene suudab mulle selgeks teha, millega siis õigupoolest tegu on.
Ene jääb esialgu ettevaatlikuks: “Ega see seletamine teab kui lihtne ei olegi. Iga inimese jaoks on tema sisetunded individuaalsed ja intiimsed, lähedased ja jagamatud…”
Aeg kui kokkulepe
Ene Puulmann alustab veidi kaugemalt. “Tegelikult rändab vist enamik inimesi ajas… Meenutuste ja unistuste abil. Meenutad lapsepõlve, ja see meenub detailidena. Meenutad eilset päeva, sama lugu. Mõtled tulevikust… ja lood sinna detaile. Nagu poleks aega, mis hetkega seob, üldse olemas.
Olen selle kohta lugenud – tänapäeval ütlevad ka näiteks mitmed füüsikud, et aeg on kollektiivne kokkulepe. Seega võiksime me proovida aega kui teemat veidi vabamalt võtta.
Teine asi on materialistlik maailmakäsitlus. Mingil ajal õpetati inimesi uskuma, et olemas on ainult see, mida saab viie meele abil tajuda, et olemas on ainult materiaalne maailm. Pärast ühe ühiskonnakorra kokku vajumist tuli järgmine, materialism aga jäi. Praegu maailmas toimuv on paljudel pinna jalge alt löönud. Maailm muutub nii kiiresti, et see tundub mingi pöörisena, üha kiiremini käiva karussellina.
Kui aga kõik on ebakindel ja muutuv, siis millele toetuda? Toetuspunkti on ju vaja. Miks mitte toetuda iseendale, oma piirideta jõule, tasakaalukeskmele endas? Et seda suuta, on vaja ennast tunda. Et midagi või kedagi tundma õppida, ongi aeg teele minna, siserännakule asuda.”
Pööripäevane algus
Ene rännak läbi aja (sest muude siserännakutega on ta tegelenud juba paar aastat) algas kaudselt läinud sügise pööripäeval, kui ta oma teisel sütelkõnnil juhuslikult (“Mul on kombeks nimetada juhuseid võimalusteks!” rõhutab ta ise) kuulis, et tulemas on rännakuseminar.
“Olin ajarännakutest kuulnud ja neisse seni pisut skeptiliselt suhtunud – et milleks mulle tänases mu eelmised elud –, ühtäkki tekkis aga uid proovida. Mis mind sageli taolistel puhkudel tagasi hoiab, on see, et ma pole suurem asi grupis tegutseja. Esiteks kardan ma end grupi jaoks liialt emotsionaalse olevat, teiseks on mul üsna tugev energeetiline taju ning ma tunnetan lähedal olijate emotsioone liigagi hästi. Olukord on võrreldav sellega, et lähen tuttavale perekonnale külla ja tajun nende vahel valitsevaid pingeid, mida hoolikalt naeratuste ja seltskondlikkuse taha peidetakse. Siis on mul natuke raske – tahaks rääkida sellest, mida tunnen, mitte libiseda mööda pealispinda…”
Rännakuseminarile pidi Ene minema grupiga, aga mingil seletamatul põhjusel oli ta ainus, kes kohale jõudis. Endisest tippjuhist, praegu vaimsetele valdkondadele pühendunud Harri Nukkest sai tema seekordne juhendaja.
“Ka õpetaja ja õpilase rollijaotus on tänapäeval muutunud,” arutleb Ene.
“Üheseid hierarhilisi suhteid enam pole, gurude aeg on möödas. Me kõik muutume üksteisele õpetajateks ja õpilasteks.”
Sammhaaval läbi aja
Ene alustas rännakut oma energeetiliste piiride tajumisega. Harri kontrollis ja korrigeeris energeetilist hetkeseisu. Seejärel suunduti minevikku.
“Harri nimetas järjestikku eluaastaid, mina suundusin meeltes nendesse ja meenutasin enda jaoks teravamaid sündmusi. Nii jõudsin sünnihetkeni.
Sünnikogemuse olin tegelikult juba varem spontaanselt läbi teinud, ühe hingamise käigus. Tookord n-ö kontrollisin uskmatuna üle, rääkisin emaga sellest, ning ilmnes, et meie kogemused kattusid.
Edasi läksin eostumishetke ning siis veelgi kaugemale… Nii isiklikud kogemused pole tegelikult jagatavad – isegi kui prooviksin, oleks need teistele arvatavasti segased ja mõistetamatud. See maailm on igaühel oma ning teiste omad ei paku kuigipalju huvi. Mõned asjad vist peavadki jagamatuks jääma.”
Elu mõte on kogemused
Küll aga on Ene nõus jagama oma kogemuste kokkuvõtet. Naerdes tunnistab ta, et sai siserännaku käigus aru elu mõttest.
“Ega muud mõtet ei olegi kui erinevad kogemised, jõudmaks terviklikkuse ja tasakaaluni endas. Kord oled tapja, kord tapetav. Kord rikas, kord vaene. Kord mõistetud ja hinnatud, siis vääriti või hukka mõistetud. Nii ma adusingi iseennast eri rollides vaadeldes-tajudes, et üks olemine ei ole parem ega halvem kui teised, et kõik minu minad on ühtmoodi armastust väärt sõltumata ühiskondlikust suhestusest. Me kõik teeme kõik asjad läbi ja meis kõigis on kõiki omadusi. Õnnetud ja haiged oleme vaid siis, kui samastume äärmises tõsiduses oma seekordse rolliga elu teatrilaval.”
Ene toob isikliku näite: “On terve rida omadusi, mis mulle inimeste juures ei meeldi. Ma vihkan valet! Mulle ei meeldi edevus, argus ega teistega manipuleerimine. Ma olen kogu aeg kindel olnud, et minus neid põlgust väärivaid omadusi ei ole. Ainult et millegipärast olen ma nende omadustega elus kordi ja kordi kokku puutunud ning nende pärast haiget saanud. Mis sa arvad, miks mulle neid näidati? Ikka selleks, et ma need omadused iseendas ära tunda ja endale andeks anda suudaksin.
Kui suudan, lõpetab elu mulle nende näitamise. Mind kas hakkavad ümbritsema uued inimesed või muutuvad need, kes mulle neid omadusi endas nägema on õpetanud. Kõik inimesed on ju pidevas muutumises ja arenemises.”
Tingimusteta armastus
Kogemuste juurest jõuame me uue teemani – armastuseni. Ene meenutab, et kui ta teismeline oli, püüdis ta end näidata teistsugusena, kui tegelikult oli ja tundis – lihtsalt sellepärast, et kaaslaste heakskiitu ning omaksvõttu pälvida.
“Omapäised ja nohiklikud inimesed on tihti tõrjutud. Mina olen omapäine ja nohiklik, aga ma olen võitleja ka – ma ei tahtnud tõrjutud olla ning otsustasin pigem teeselda. See õnnestuski, aga seitseteist aastat hiljem seisin ma peegli ees ning püüdsin tulutult aru saada, milline neist nägudest võiks tegelikult mina olla.”
Olles enesele rännaku järgses protsessis (sest iga konkreetne rännak iseenesest on vaid algus) pika ja ausa pilguga otsa vaadanud, teadvustas Ene, et on võimeline ennast armastama – täpselt sellena, nagu ta on, ka koos nende omadustega, mida ta endas senimaani eitanud oli.
“Aga kui ma ennast tükkis kõigi oma heade ja halbade omadustega armastada suudan, siis ma suudan ka teisi armastada. Läbi meie kõigi erinevate kogemuste, läbi meie kõigi erinevate omaduste. See vist ongi tingimusteta armastus… Ma usun, et igaüks, kes on olnud tõsiselt armunud, on seda tunnet kogenud, et teisega ollakse justkui üks, sõpruse puhul samuti. Aga tunda, et ollakse üks kõigi inimestega läbi aja, on minu jaoks inimolemise tipp.”
Ene usub, et kui maailm saab täis inimesi, kes iseennast tingimusteta armastavad, siis saavad sõjad otsa. “Keegi meist ei saa üksinda maailma muuta enama kui iseenda muutmise võrra. Kui valitsus(t)e või siis tormi, külma, naabri, halva õnne ja muu sellise siunamine aitaks elu parandada, oleksin ma esisiunaja.
Keegi ei tule ka meie, igaühe enda elu paremaks muutma. See lihtsalt pole selline töö, mille saaks kellegi teise hooleks jätta. Igaühel on enda armastama õppimiseks oma tee ja oma aeg. Valmis retseptide pakkumine oleks naiivne ning mõttetu. See, millest ma täna rääkisin, see oli minu tee ja minu õppimiskogemus.”
