Reisi sihtkoht ja programm

olenevad naiste tüübist. Raharikkad ja ajavaesed valivad kaugema paiga, lendavad lennukiga, hellitavad end luksuslikus spas ja joovad Dom Perignoni. Tagasihoidlikuma eelarve, kuid suurema ajalise ressursiga naised suunduvad autoga mõnda naaberlinna, ööbivad kohalikus võõrastemajas ja mekivad lauaveini. Lõpetavad mõlemad seltskonnad enneolematust vabaduse- ja lähedusetundest joobnuna ööklubis laual tantsides. Pariis, Amsterdam või Barcelona – vaevad neli Londonis elavat Eesti tüdrukut, kelle traditsiooniline kolmapäevane kohtumine Knightsbridge’is on seekord võtmas huvitavamat suunda. Barcelona, otsustame kiirelt ja ühel häälel pärast lühikest arut­elu. Ja tegelikult polegi ju tähtis, kuhu, vaid ikka kellega. Liigitame ennast piiratud aja ja piiratud eelarvega reisigru­piks ja valime odavlennu Ryanairiga (edasi-tagasi pilet 50 nae­la). Kiire internetisurfamine annab ööbimiskohaks autentse va­na­mööbliga apartemendi Barcelona vanalinnas (600 Eesti krooni öö). Barcelona võtab meid vastu kuuma öö ja umbkeelse taksojuhiga, kelle päevinäinud väikebussi müratase teeb igasuguse vestluse võimatuks. Küll aga on võimalik (ja piiratud ajaressursi tõttu lausa vajalik) alustada alkoholitarbimist. Kuna vein teeb uniseks, siis otsustame ebanaiselikult juua kanget ja puhast Eesti viina, mille varude täienemise eest hoolitsevad lahked külalised Eestist. Alkoholikogused hoiame mõõdukad, et õhtu ei lõppeks enne, kui ta alatagi on jõudnud.

Korter on absoluutselt superluks,

valgustatud paekivist seinad, maast laeni aknad vaatega ajahambast pu­retud kirikule ja antiikmööbel. Mööbli varjuküljeks osutuvad ranged kasutuspiirangud, nimelt ütleb laual olev silt, et laud on absoluutselt ainukordne ja ei talu mingisugust niiskust ega vedelikku. Õnneks loeme manitsussilti alles hommikul sellelt erineva suuruse ja kujuga loigukesi kuivatades. Õhtul tundub laud ideaalne kõige vajaliku – söögi, joogi ja rohke kosmeetika laotamiseks. Uskumatu, et saab jälle kord vaielda, klatšida ühiseid tuttavaid ja võhivõõraid, valida ühiselt, mida klubisse selga panna (pikk ja pingeline protsess, mille käigus kõi k mitmeid komplekte vahetavad ja nii enda kui teiste riideid proovivad). Nostalgiat jätkub siiski vaid hetkeks, veel viimane lihv sõbran­na huulepulgaga (juba lapsena selgunud tõsiasi, et teiste asjad on paremad) ja siit me tuleme, Barcelona. Vapustavad ööklu­bid. Eriti hea mulje jätab Danzatoria, üleval Tibitabo künkal villade rajoonis asuv 7korruseline imelise aiaga restoran-klubi. Ehtne Hispaania dekadents ja jumalikult palju ilusaid inimesi (loe: Hispaania mehi). Tibitabo kohandame suupärasemaks Tibilandiks. Tibiland – kõlab hästi ju? Selles sõnas on mingi sügavam mõte, midagi ürgnaiselikku (eriti Eesti-naiselikku), midagi ingellikult puhast ja samas põnevalt pahelist. Koht, kus tohib olla, ei, lausa peab olema tibi, muretult kädistav ja omaenda tobedate naljade üle itsitav. Asjad, mida ükski mees ei talu. Aga (oma) mehed on õnneks kaugel. Tibiland on aga sedavõrd kuum rajoon, et austame seda oma kohalolekuga ka järgmisel õhtul. Ka stsenaarium on sama, selle vahega, et tunneme kõik veelgi suuremat naiselikku ühtsust ja südamepuistamise osa on sellevõrra pikem ning lõpeb pisarate ja igavese sõpruse vandumisega. Hommikud (ei pea vist mainima, et hilised) veedame poolel­di letargilises seisundis, andes järele oma erinevatele isudele (kel­lel hapukurk, kellel omlett ja friikartulid) ja arutades teesel­dud häbelikkusega, kes rohkem rumalusi tegi, strippariga laval tantsis või meetripikkuse roosi ja abieluettepaneku osaliseks sai. Keegi ei maini enam kuuldud enesepaljastusi ja pisa­ra­tega lõppenud südamepuistamist – need erilise läheduse haprad hetked ei sobi kokku päevavalguse ja kainete täiskasvanud naistega. Just need väärtuslikud momendid, salajasimate murede hingelt ärarääkimine ja sõbrannade mõistev toetus – tõelise sõbrannanduse parim osa. Vaatamisväärsustega tutvumine selliste reiside programmi ei kuulu (öösel taksost nähtu ei lähe arvesse). Turismiobjektide­ga tutvume koos meeskaaslastega reisides niikuinii – praegu pole aega sellele raisata. Kuldne liivarand, külmad joogid, mööduvate meeste (ja mis seal salata, ka naiste) kommenteerimine ja arvustamine aga küll. Ehmatusega märkame mingil hetkel, et käitume täpselt nagu nood niipalju kirutud meestekambad, kes labaseid komplimente pilluvad, parematele paladele järele vilistavad ja õllesõõmude (Bloody Mary siiski meie puhul) vahele valjuhäälselt röhitsevad (fui, nii madalale me loomulikult ei lange). See avastus aga ei vähenda sugugi meie ülemeelikust ja järgmine kohustuslik meelelahutus on loomulikult shoppamine. Kõlab täiesti absurdselt, eriti mõeldes Londonis üleajavate riidekappide peale. Aga vaadata ju ikka võib, kinnitame üksteisele mitte eriti veenvalt. Ja pärast neljatunnist osturetke, 3 paari kingi, 2 käekotti, lugematul arvul värvilisi nabapluusikesi ja üht rohelist konnakujulist mobiilikotikest veame end rampväsinuna tagasi oma udupeenesse apar tementi Tibilandis, mille lauaplaat jälle ujub ja kus nelja (igapäevaselt väga korraliku) neiu asjad läbisegi kuhjades vedelevad.

Milleks sellised reisid,

mille tulemuseks on muuhulgas palju ebavajalikke asju ja meeletu väsimus? Nädalavahetuseks koos äramineku põhieelis on kindlasti “sunnitud” koosolemine – hommikust hommikuni ja nii mitu päeva hoiab sõpruse värskena. Lähedased sõbrannad on aga asendamatu abijõud elu rasketel hetkedel, sest neile saab rääkida – kõigest. Ja koos naerda, kuni kõhtu pisted löövad. Tüdrukute reis on nagu uuesti olla teismeline ja logeleda koos nädalavahetusel ümbruskonna tänavatel või kellegi juures kodus tulevasest päriselust unistada.