Teel

Mehe ettekujutus võrdõiguslikkusest;Areeni modernromaani X osa

Tallinna meesteõhtu seisis Berliinis elavana Nikolai silme ees – Rudolf ja Angelo olid ju ka siin. Eriti Rudolf, kes ei jätnud Inessa ja Franzi ees kehakeelega märku andmata, kelle omand peaks Nikolai olema. Inessa vastas toimuvale harilikult armuliku üleolekuga, suurilmalik kõikeandestav naeratus huulil. Kuid Nikolai teadis kui sarkastiline, küüniline ja sealjuures eneseirooniline võib Inessa olla. Inessa võis süütu vestluse käigus kuidagi lennult, justkui möödaminnes kellegi hulluks ajada, nagu varrukast kohutavaid tõdesid ja solvavaid intiimpaljastusi poetades seltskonda tülli ajada ning veinipudeleid aknast välja visata. Kõik vakatasid piinlikkusest ja mõtlesid äraminekule, kuid siis tegi Inessa mingi peene eneseiroonilise märkuse, külalised vahetasid üksteisega mõistva pilgu, ning oleng jätkus, nagu polekski vahepeal maa värisenud. “Milline naine,” mõtles Nikolai, “milline saatanlik naine. Ah, kui poleks seda armukadedat Franzi ja Rudolfit …!”

Mööda Spreed liugles lõbusõidulaevuke Strasbourg. Strasbourg oli linn, kuhu Nikolai ihkas minna. Põhjus oli segane, pigem intuitiivset kui ratsionaalset laadi, ja jälitas urbanistliku luuluna teda sellest ajast, kui Emil oli talle ja Angelole pihtinud jubedatest enesetapuplaanidest Strasbourg’i toomkiriku trepil.
Nad olid teist nädalat Berliinis. Käisid muuseumides ja Riigiooperis, lonkisid niisama ringi ning tantsisid kahel laupäeva õhtul Metropolis. Seal olid kunagi käinud Marlene Dietrich ja Zarah Leander, seepärast see kulunud koht Rudolfile meeldiski. Mõnel ööl kadus Franz Angelo seltsis korterist minema. Nikolai ei teadnud, kus mehed käisid, aga Inessa justkui teadis. Jürgen, Angelo sõber, hoidis rohkem omaette, kolas antikvariaatides ja pidas internetis aktiivset kirjavahetust. Brandenburgi väravate juurest ostis ta ühelt puujalaga vene leitnandilt peaaegu uued ohvitserisaapad, nöörsaapad ja Punatähe ordeni. Mõnel päeval nähti teda alles pimeduse saabudes. Tegelikult Nikolaile Jürgen meeldis.
Täna üllatas Jürgen teisi aga uudisega, et Tallinnast on lisajõude oodata: tema sõber Arno otsustanud äkki bussiga Berliini sõita, sest elu ilma puhkuseta olevat muserdav. Jürgen printis välja ja lubas teistel ka lugeda mõnda Arno meili, mida too oma läptopilt talle bussist saatis.
Kõik meilid algasid sõnadega: “Tere, jälle mina.” Enamasti olid need meilid justkui kirjad iseendale, kuidagi lootusetud, sel juhul Jürgen neid teistele ette ei lugenud, vaid jättis hotelli.
“Ega Arnol jälle hood peal ei käi,” mõtles ta.
* * *
Tallinn-Berliin. Edasi-tagasi pilet 2440 krooni.
07.00 TALLINN bussijaam
Kui Eurolinesi buss paberivabriku mäest sõitis ja siis Järvevana teele keeras, tabas Arnot ootamatu kergendustunne. Kaks päeva süümepiinu ja sellele eelnenud apokalüptilised õudused jäid selja taha. Päike säras, reisisaatja pakkus kohvi ja ajalehti. Via Baltica ulatus tulevikku.
08.50 PÄRNU bussijaam
Teadmata keelt kõnelev vanaproua aidati bussi, tema kohvrid topiti pagasiruumi. Arnole tuli järsku jälle ema meelde. Hetkega oli ta tagasi kodus ja sai aru, mis tegelikult juhtunud oli. Ta oli kodust põgenenud, sest tema dokumendid varastanud kaabakad olid perekonnale kuuluva maa juba huugama pannud. Heauskne uus omanik ootas kinnistamisotsust, kuid see ei seganud teda juba krunte müümast. Mõned krundid olid juba enne müüdud. Mida ma oma klientidele ütlen? Nagu mõni proua Tiesenhusen, ainult riik ei palka mulle advokaati, mõtles Arno. Ema ei elaks seda üle.
12.00 RIIA bussijaam
Mu onu oli juuksur August Kask, mõtles Arno. Mu onu oli hull juuksur August Kask. Mu ema on hullu juuksuri hull õde. Nii vähe, kui ma oma isast mäletan, oli ta hull joodik, kes abiellus hullu juuksuri hullu õega, kes ta varsti kodust minema kihutas. Mille poolest ma ise parem olen? Tõenäoliselt, väga tõenäoliselt olen ka mina hull.
13.45 PANEVEZYS bussijaam
Ema ei elaks seda üle, aga kumba asja, kas minu põgenemist või perekonna vara kadu? Või mõlemat? Ja mida see tähendab tegelikult, et ei elaks üle? Sureks äkksurma? Läheks hulluks? Miks ma juba kolmandat ööd magama ei jää?
Ooperites esitab kangelane või kangelanna pika ja dramaatilise aaria ja läheb siis kähku segi, hakkab maas püherdama ja laulab lõpuks mingeid segasusi ja lapsikusi.
15.35 KAUNAS bussijaam
Hea on, kui su sõbrad sust lugu peavad ja sind Berliini kutsuvad. Omaette pani Jürgen Arno imestama: miks ta nii kaua Berliinis on? Teist nädalat juba. Miks ta pruuti kaasa ei võtnud? Mida tähendavad tema viited põnevusele ja uutele asjadele? Kas et…

Oli hommik, kell sai üheksa. Arno väljus bussist ja võttis pakiruumist tolmuse spordikoti. Mingi elamu taga paistis Funkturm. Peas käis klõps. Arno oli peast täiesti Kraftwerk. Ta ei teadnud, et ta neid tekste peast teadis.
Ja! Ja! Ja! Nein! Nein! Nein!
Ich bin nicht dein Sex Objekt
Zweigefühl so ganz direkt
Ich bin nicht Dein Sex Objekt
Deine Tricks sind fast perfekt
Ich bin nicht Dein Sex Objekt
Du machst mich an und gehst dann weg
(paus)
Europa Endlos – Das Leben ist Zeitlos
Europa Endlos – Parks, Paläste und Hotels
Europa Endlos – Flüsse, Berge, Wälder
Europa Endlos – Wirklichkeit und Postkarten Bilder
Europa Endlos – Eleganz und Dekadenz
* * *
U-Bahni jaam oli siinsamas. Siinsamas seisis ka Jürgen. Aga Arno ei näinud teda. Mingi vägi kiskus teda mustendava tunnelisuu poole. Korraga tundis ta, et keegi võttis ta käest kinni ja ütles: “Tere. Welcome to Berlin!”
“Jäta mind rahule,” karjus Arno ja lõi umbropsu, “ma lähen koju. Ma tahan ema juurde!”

Ludwig Wittgenstein oli homo, aga keegi ei julge sellest rääkida. Von Wright vihjab sellele peenetundeliselt. Mõned arvavad, et Wittgenstein on filosoof, aga enamik peab teda soolapuhujaks. Kas siis, kui mehel pole lapsi, osutab see tema seksuaalsele sättumusele? Näiteks teoloogiaprofessoril Art Laukasel pole lapsi, aga Lennart Vabamäel on. Nii et kus on tõde? Jürgen oli teist ööd soniva ja palavikus Arno voodi kõrval valves, lugedes saksa keeles “Filosoofide elulugusid”. Ta oli hotellist ajutiselt Rudolfi korterisse kolinud ja Nikolaile oma hotellitoa andnud. Kui Inessa haiges Arnos tundis ära oma maakleri, oli ta nõus hommikuti Jürgenit voodi veeres paariks tunniks asendama. Rudolf pidi tuttava arsti kaudu haiglakohakese muretsema, aga sinnani oli veel paar päeva aega.
Äkki avas Arno silmad.

Järgneb