SURNUNAGI VALVAS: Aare Jaama poolt täistopitud hunt kaalus 40 kilo. Eesti rekord on 62 kg. Foto: Taavi Sepp

LOE KA: Sindi hundi viimased päevad

Põhjalikult üle Eesti hundijälgi ja -junne tudeerinud loodusemees Vahur Sepp ütleb näiteks, et leidis uurimistöö käigus andmeid vaid kahe „täiesti terve ja õnneliku“ hundikarja kohta. Marko Kübarsepp Keskkonnaagentuurist lisab, et hundikari jätab endast jälgi üheksasse-kümnesse jahipiirkonda. „On aga enam kui selge, et kuna karja liikmed pidevalt koos ei liigu, vaid moodustavad erinevatel põhjustel erineva suurusega grupeeringuid, jääbki kohati mulje, et neid karju on tegelikult tunduvalt enam.“

Sügaval Valgamaal Soontaga külas elav jahimees ja taksidermist Aare Jaama on jällegi seisukohal, et Eestis on hunte ametlikult väljapakutud „kuni 200st“ kaks korda rohkem. See olevat ohtlik nii huntidele kui ka inimestele.

Hoogsal sammul astub hallides tunkedes mees tarest välja, hunt kaenla all – selle topiseks saanud looma lasi ta ise oma püssist. Jaama talu on ülepea otsekui metsloomade allmaailm: mitu sügavkülmikut on siin täis prepareerimist ootavaid metsloomade nahku ja kehaosi, eraldi koda on hoovi püstitatud karurasvaseebiteoks. Minevikus on Jaama topisele ka plastmassist inimkäe lõugade vahele sättinud ning plaanis on veelgi hirmuäratavam variant, mille detaile mees avaldada ei luba. „Kui topist kardad, siis mis sa siis teed, kui hunt päriselt vastu tuleb?“ pärib jahimees.

Jaama suudab huntidest rääkida nii, et kadumisohus soed muutuvad taas nendeks keskaegseteks inimsööjateks, kes ainuüksi Prantsusmaal aastail 1362–1918 hinnanguliselt 7600 inimest nahka panid (nii väidab ajaloolane Jean-Marc Moriceau Vikipeedia kinnitust mööda oma 2013. aastal ilmunud teoses „Hundi jälgedes“). Et inimene hunte kartma pidi, olevat üsna hiljuti olnud tavaline Eestiski. Jaama teab rääkida loo Koorküla vanamehest, kes hakanud päise päeva ajal poodi minema, kui metsarajal „poolkaares“ vastutulnud hundikari teda samm-sammult taganema sundis (toaust kinni tõmmates olnud esimese hundi jalad juba trepimademel). Ta oskab mõjusalt kirjeldada juhtumit Riidojas, kus südatalvel oma koerale appi tõtanud mehele suur hunt kuluheina seest kallale kargas („tuli lennates peale, karv hõljumas, selline aegluubi pilt“). Ja kes saab öelda, et mõne inimese teadmata kadunuks jäämine pole tänapäevalgi huntide töö, küsib Jaama retooriliselt.
TÖÖ POOLELI: Metslooma nahk kuivab taksidermist Aare Jaama kodu õuel prepareerimist.
Taavi Sepp

Loodusmehe Vahur Sepa seisukoht on teistsugune: Eesti metsades pole ühtegi ohtlikku looma! Huntidele olla pideva jahtimise tulemusel juba ammu emapiimaga kaasa antud teadmine, et inimest nähes tuleb põgeneda. Kuid Jaama väidab, et on teinud Tšehhi loomaaias ise inimkatseid. Kui ta hundipuurist eemale jooksis, vallandus isegi puuriloomades kohe instinkt talle peale karata. Sarkastiliselt räägib ta hundikaitsjatest, kes elavad Kalamajas ega näe võimsaid kiskjaid oma kodumaja taga heinamaal kuuemeetriste hüpetega kitsi taga ajamas.

Ta on kindel, et hundid on metsalangetusmüra tõttu inimestega Eestis kohanenud ja hirmu kaotamas. Ka pakkuvat madal võsa neile veel palju paremaidki elutingimusi kui „suur ja ilus mets“.

Armastatud Sindi hunti võrdleb Jaama aga „tänavapoisiga“.

„Ta ei kartnud ju inimesi seal loomaarstide juures – aga ka varas on salalik. Kui ta nii loll oli, et uppumisohtu sattus, siis ei saa ju välistada, et ta läks lõpuks ka mõne talu õuele tüli norima.“

„Kui loed nõukaaja brošüüre, siis seal arvatakse, et sada hunti on Eestisse liiga palju, et 60 võiks olla paras. Praegu on pooltel huntidel kärntõbi, nii väiksed, vastikud ja rääbakad on, et ei taha kättki külge panna, tuleks küttida poole peale see asurkond, et teised terveks saaks.“

Ning topisetegija räägib loo kährikust, kelle olla leidnud oma maja tagant, palja ja roosa kui põrssa, vaid nina ja saba otsa olla pisut karvu jäänud. Pani pildi Facebooki, kust see välja tsenseeriti kui liiga rõve.

„Üks kevad ma pidin koksima maha kümme kährikut ja kõik olid puha kärnas, ühtegi tervet ei olnud. Nii vastikud olid, et pista tuli otsa parem.“