Teenindusmaja toitis mängupõrguid
6. juuli
Kell 13.57 5000 krooni Olympic Casinos
Kell 14.12 5000 krooni Olympic Casinos
Kell 14.30 5000 krooni Olympic Casinos
Pisut rohkem kui poole tunniga on 15 000 krooni kadunud nagu hai kurku. Kolm päeva hiljem südaööst alates kulub paaritunniste vahedega samas mängupõrgus kokku 25 000 krooni. Viimased 10 000 lähevad mängu kell 5.32, kui väljas on juba suur valge. Nädala pärast kulub ajavahemikul 23.03 kuni 1.48 kasiinos Victoria kokku 30 000 krooni.
Need on väljavõtted kulutustest, mida tehti kolm suve tagasi ühe vähetuntud ettevõtte pangakaardiga. Tolle firma juht on Andres Liinsoo (33), keda äriringkonnad tunnevad eelkõige eduka ehitusettevõtte FKSM kinnisvaradirektorina.
Liinsoo kritiseerijate sõnul on paljuski just tema tegevuse või tegevusetuse tõttu Tallinna teenindusmajast saanud õnnetu tondiloss, milles otsivad külma eest varju eelkõige kesklinna heidikud. Tänaseks on kunagisest moodsast teeninduskeskusest säilinud haledad riismed, kus äritegevus on soikunud ja mille ümber kestab kurnav kohtusõda.
Tuntud arendajate punt
Algus – nagu sellistel lugudel ikka – oli täis suuri ja ilusaid lootusi. Tallinna teenindusmaja kuulub avalikõiguslikule Liikluskindlustuse Fondile (LKF). Fondi eelmise juhi Veljo Tinni allkirjaga renditi hoone 1997. aastal 30 aastaks välja vastava arenduskonkursi võitnud firmale Viru Väljaku Keskus (VVK), mille moodustasid tollased eduettevõtted ERI Kinnisvara ja Kodumajagrupp.
Selle äri taga on tuntud nimed. VVKga on eri aegadel seotud olnud ülalmainitud Liinsoo kõrval Hansapanga asutajaliige Andres Saame, kinnisvaraärimees Sulo Nigul, Hüvitusfondi eksjuht Arle Mölder ning hulk tuntud advokaate.
Viis aastat tagasi kohustus VVK rendi- ja arenduslepingus teenindusmaja multifunktsionaalseks ärihooneks muutmisse investeerima vähemalt 90 miljonit krooni. Kavandatud mastaapsed ehitustööd takerdusid aga juba stardijoonel – kaheks aastaks tõmbas pidurid peale kohtuvaidlus hoone omandiõiguse üle ASiga Lembitu.
Kohtuvaidluse ajaks arendusleping peatati. Protsess lõppes positiivselt 1999. aasta mais, kuid kauaoodatud remonditöödest polnud märkigi. Tagantjärele räägib Liinsoo, et asja keeras tuksi force majeure – kui kohtuprotsess lõppes, oli ärikliima halvenenud ning rahastajad kadusid nagu nõiaväel. Lisaks ujus tema sõnul ootamatult lagedale hulk allrendilepinguid, mis kehtisid kümme aastat ja rohkemgi. Ometi lubas VVK juhatuse esimees veel mullu sügisel, et teenindusmaja renoveerimine algab paari kuu jooksul.
Võttes arvesse suurt investeerimiskohustust ning asja keeruliseks ajanud kohtuvaidlust, määrati VVK rendiks kesklinna ühe suurima ärihoone eest sümboolsed 70 000 krooni aastas pluss umbes kolmandik rendituludest. Sisuliselt maksti umbes 12 000ruutmeetrise teenindusmaja eest sama palju renti kui korraliku kesklinna korteri eest. Projekti õnnestumise korral oleks LKF hakanud saama miljonitesse ulatuvat tasu, kinnitab Liinsoo.
Projektijuhtimisraha läks kasiinosse
Uus peremees VVK rentis pinnad mitmesugustele pisiettevõtetele edasi. Veel möödunud aasta oktoobri seisuga pesitses Laikmaa 5 aadressil 20 allrentnikku. Rendirahast maksti omakorda iga kuu kuni 60 000 krooni projektijuhtimistasu firmale NLK Kinnisvara, mille pangakontolt hakati tasuma restorani- ja kasiinoarveid.
Ülimalt kõnekas on pangaväljavõte 1999. aasta juunist detsembrini (vahetult pärast teenindusmaja omandivaidluse lõppemist), mille kohaselt teenindusmaja arendajad on nautinud head elu. Kesklinna restoranides Stenhus ja Elevant on tehtud paarist tuhandest kuni viie tuhande kroonini ulatunud kulutusi ning kümnete tuhandete kaupa on raha põlenud pealinna kasiinodes – Olympicus, Victorias ja Astoria-Palace’is.
“Ega ma seda ei eita, et igal inimesel on suuremad ja väiksemad “viiolid” hinges. Olen raha võtnud ja olen ka tagasi maksnud,” möönab Liinsoo. “Kui LKF arvab, et renditulud olid nii suured, et me suplesime kullas, siis ta eksib.” Hiljem on firma NLK Kinnisvara nime muutnud ning on nüüd likvideerimisel.
Samal ajal kui arendajad raha kasiinos sirgeks lõid, käis teenindusmaja käsi kehvasti. Ilus äri kestis, kuni riigikontroll möödunud aastal Liikluskindlustuse Fondi sisse sadas ja Veljo Tinni afäärid paljastas.
Uus juhtkond eesotsas Mart Jessega otsustas kahjuliku rendilepingu ühepoolselt lõpetada. Liinsoo sõnul ongi kogu viletsuse algus Mart Jesse, kes ei ilmutanud mingit soovi mõistlikuks koostööks. LKF jällegi kinnitab, et teenindusmaja arendaja oli saamatu ning ei tulnud võetud kohustustega toime.
Just sel hetkel liitus projektiga Arle Mölder, kelle ülesanne oli siluda suhteid Mart Jessega. “Minu roll oli väga põgus, kui rong oli juba ära sõitnud ja projekt oli ebaõnnestunud,” jääb Mölder lakooniliseks. “Eesti on väike, eks meil kõigil on oma tutvusringkond.”
Käteväänamine advokaatide moodi
LKF teatas mullu novembri alguses resoluutselt – kolm kuud on etteteatamistähtaeg ning veebruariks andke teenindusmaja võtmed üle! Vahetult enne kella kukkumist ilmusid aga areenile uued mehed, vandeadvokaat Urmas Arumäe ja tema büroo töötaja Jürgen Kirsis.
Selgus, et VVK omanikeringis olid vahepeal toimunud tõsised muudatused. Väidetavasti juba septembris müüdi kõik VVK aktsiad advokaadibüroole Concordia. Novembris lahkus Liinsoo firmast ja asus tööle kinnisvaraärisse.
Kelle huve advokaadid selles diilis esindavad, teavad nad ilmselt ainult ise. “Kindlasti mitte minu huve,” kinnitab Liinsoo. Ehkki isand Kirsis tutvustas end juba veebruaris VVK uue omaniku ja juhatuse liikmena, äriregister veel selle nädala algul seda ei kajastanud. Seetõttu käivad Concordia mehed firmat kohtus esindamas Liinsoo volitusega, kes vannub, et ei oma juba peaaegu aasta selle firmaga mingeid sidemeid. “Miks ei ole mind juhataja kohalt vabastatud, ma ei tea!” ägab Liinsoo.
Loo ajab veelgi segasemaks asjaolu, et Jürgen Kirsis lahkus kuu aega tagasi Concordiast kolleegidele teadmata suunas. Teisi mehi, kellele firma Liinsoo väitel müüdi – advokaate Ott Saamet ja Andres Vutti – pole võimalik kommentaari saamiseks tabada. Advokaatide kasutamine on tavaliste odavate tankistidega võrreldes kallim, kuid kindlam: neid ei tohi läbi otsida ega sundida klientide nimesid välja ütlema.
Igal juhul teatasid advokaadid aasta algul: armsad fondi mehed, kui tahate arenduslepingut lõpetada, peate meile maksma või me matame teid hagide alla ja venitame teid kohtus lolliks! VVK andiski 31. jaanuaril – kaks tööpäeva enne väljakolimise tähtaega – Tallinna linnakohtusse hagi, vaidlustades LKF tegevuse teenindusmaja rendi- ja arenduslepingu katkestamisel. VVK nõuab kohtus õigust jätkata ehitustöid, mis õieti kunagi ei alanudki.
“Hagi anti sisse, sest vastasel juhul oleks meid lihtsalt üle parda visatud,” selgitab Liinsoo VVK taktikat. Samal ajal patrullisid teenindusmajas VVK palgatud firma Alfastar turvamehed, sest Jesse oli ähvardanud maja jõuga üle võtta. Kelle käes täna teenindusmaja võtmed on, pole teada.
Oma vastuhagis sedastab LKF, et rentnik ei suutnud nelja aasta jooksul alustada isegi parenduste ettevalmistustöödega: “Kostja ei ole täinud oma kõige elementaarsemaid rendilepingust tulenevaid kohustusi ja on rikkunud rendilepingu tingimusi oluliselt.” LKF juhatuse liikme Kristjan Niinemaa sõnul pole kahe kohtuistungi jooksul sisulise aruteluni jõutud. Järgmine istung toimub 7. novembril.
Mitteametlikus vestluses nimetasid VVK esindajad nii soodsa rendilepingu tegelikuks hinnaks 10-20 miljonit krooni. Kohtuhagi kõrvalt küsisid VVK esindajad rendilepingu ennetähtaegse lõpetamise eest hüvituseks algul viis miljonit krooni, siis neli miljonit. Tänaseks on hind kukkunud 1,4 miljonile kroonile, mida nõutakse peamiselt hoones tehtud koristustööde eest. “Küsimus on selles, kuidas seda projekti viisakalt lõpetada,” ei näe Liinsoo rahanõudes midagi ülekohtust.
Fondi esindajate meelest sisaldab isegi see – oluliselt kahanenud summa – ülemäära õhku, tegelikke kulutusi on VVK teinud võibolla mõnesaja tuhande eest. “Meie hinnangul pole tööd teostatud adekvaatse hinnaga,” nendib Niinemaa ettevaatlikult.
Paralleelselt tegid samad mehed Liikluskindlustuse Fondile pakkumisi teenindusmaja ära osta – algselt 30 miljonilt kroonilt on hind kerkinud nüüd juba 50 miljonile. “Me ei saa seda kuidagi otse müüa. LKF peab müüma oma vara avalikul enampakkumisel,” põhjendab Niinemaa. Just parima hinna saamiseks tahab LKF ebaõnnestunud rendilepingu ja sellega seotud kohtuvaidluse enne teenindusmaja müüki panekut ära klaarida.
Ridamisi valestarte
Viimase viie aasta jooksul on press korduvalt raporteerinud, et kohe-kohe hakatakse Viru väljaku ääres lagunevat sovetiaegset teenindusmaja remontima.
- 8. septembril 1997 sõlmisid Eesti Liikluskindlustuse Fond, Viru Väljaku Keskuse AS, Kodumajagrupi AS ja ERI Kinnisvara AS arenduslepingu, millega VVK kohustus muutma teenindusmaja moodsaks multifunktsionaalseks ärihooneks.
- Kaks aastat ei toimunud midagi, sest alles 1999. aasta mais lõppes kohtuprotsess ühelt poolt VVK (arendaja), LKF (maja omaniku) ja Eesti riigi (erastaja) ning teiselt poolt AS Lembitu (kunagise pearentniku) vahel. Kaotajaks jäi Lembitu, kes oli oma hagis vaidlustanud viis aastat varem tehtud erastamisotsuse.
- Aasta 2000 suvel lubab Liinsoo, et räämas teenindusmaja saab paari aastaga uue näo ning seal hakkab tegutsema kaubakeskus. Projekti maksumuseks nimetab ta 102 miljonit krooni. “Olles optimist, tahaks loota, et aasta jooksul hakkab töö pihta.”
- 2001. aasta aprillis annab LKF aega kaks kuud teenindusmaja renoveerimise alustamiseks. VVK omanikeringis on toimunud ja toimuvad edasi kiired muudatused.
- Möödunud aasta septembris lubas Liinsoo, et ligi 105 miljonit krooni maksev teenindusmaja renoveerimine algab 2002 jaanuaris ja ligi 70% ulatuses on eellepingud tulevaste rentnikega juba sõlmitud.
- Mullu 1. oktoobrist asus ametisse LKF uus juhataja Mart Jesse. Kuu hiljem teatab ta VVK-le lepingu ühepoolsest katkestamisest, sest viimane pole hakkama saanud isegi renoveerimise ettevalmistustöödega ning rendirahad on läinud tont teab kuhu.
- Tänavu 2. veebruaril pidi VVK teenindusmaja LKFile tagastama, kuid pole seda teinud tänaseni. Kolm päeva enne tähtaega anti linnakohtusse sisse hagi, mis vaidlustab lepingu katkestamise. Järgmine kohtuistung toimub novembri alguses.
Rekordilised õigustasud
Firma NLK Kinnisvara nimi käis kaks aastat tagasi meediast läbi seoses ülisuure õigusabitasuga. Nimelt esindas Liikluskindluste Fondi teenindusmaja omandiõigust puudutavas kohtuvaidluses Aare Raigi advokaadibüroo. Kokku maksis kohtuasi LKFile 5,5 miljonit krooni, millest pool maksti advokaadibüroole ja teine pool firmale NLK Kinnisvara. Viimane hoolitses teenindusmaja kinnistamise eest. Riigikontroll vaatas Raigi töö üle ja leidis, et tegemist on räige ülemaksmisega. Rahandusministeerium kaitses suurt tasu, sest majamüraka kaotamine toonuks kahju 225 miljonit krooni.
