Valitsuse kõige ettevaatlikum minister Indrek Saar (45) on väga osavalt välja tulnud viimaste nädalate kriisidest. Talle ei jää miski külge.

Viimase kümne päeva jooksul on kultuuriminister Indrek Saar pidanud vastama põhiliselt kolmele küsimusele. Mis juhtus Laine Randjärvega, et temast ei saanud Eesti Kontserdi juhti, kuigi valiti sellele kohale? Kas ja kuidas Hortus Musicus ning selle juht Andres Mustonen kantisid riigi raha isiklikuks tarbeks? Mis juhtus teatriga NO99, et see päevapealt uksed kinni panni?

„Jumal tänatud, et selliseid uudiseid kogu aeg ei tule,“ möönab ka Saar ise keerulisi aegu.

Heale poliitikule kohaselt lahendas Saar esilekerkinud probleemid nii, et distantseeris ennast neist, vaatas kõrvale ega vastanud küsimustele. Üks kolleeg, kes vahepeal puhkusel kodus olles vaatas televiisorist ja kuulas raadiost kõiki Indrek Saare sõnavõtte, resümeeris kultuuriministri kriisikommunikatsiooni: nagu Arnold Rüütel number 2, räägib, aga ei vasta.

Kuidas karastub teras

Poliitikud karastuvad kriisides ja selle järgi otsustades on Saar oma esimesest kriisist edukalt väljunud. Kõik pole veel ju lõppenud, NO99 sulgemise järel tuleb otsad kokku tõmmata, raha üle lugeda ja kes teab, äkki ilmneb veel mõni küsitav seik, aga siiani on Saar kenasti toimetanud. Kui kohati tundus, et äkki püüab keegi Saare-vastast infooperatsiooni läbi viia – Hortus Musicuse audit ning finantsjamad jõudsid ERRi väidetavalt anonüümse lekitaja kaudu –, pole see igatahes õnnestunud. Saarele isiklikult ei jäänud midagi külge.

Kui Eesti Ekspress kultuuriministrit sellel esmaspäeval intervjueerib, siis poolteisetunnise jutuajamise võiks kokku võtta sõnaga „ettevaatlik“. Igale küsimusele, kus võiks peituda mingi kari, vastab Saar üliettevaatlikult ja kaalutletult. Enne vastamist mõtleb pikalt, põrnitseb kappi, seina, lauda ja kui fotograaf ei jälgi, teeb vahel grimasse. Kohati venib vastustele eelnev vaikusepaus rohkem kui poole minuti pikkuseks. See on ühes vestluses väga-väga pikk paus. Järgnev vastus pausi pikkust oma sisuga ei õigusta. Pigem vastupidi – mida läbimõeldum ja otsitum on vastus, seda vähem sealt teada saab.

Küsimusele, mida Saar tegi, kui kuulis, et Laine Randjärv valiti Eesti Kontserdi juhiks – ajakirjanduses on ju vihjatud, et minister oli kõvasti häält tõstnud –, vastab ta diplomaatiliselt: „Kui sellest teada sain, valdasid mind vastuolulised tunded.“ Lisab aga kohe, et ei räägi neist tunnetest.

Kui küsida, kes sotsidest sobiks peaministri rolli – taas, meedias on ju kirjutatud Indrek Saare enda ambitsioonist ja et Jevgeni ­Ossinovski selleks ei sobi –, jääb Saar samuti ettevaatlikuks. „See ei oleks ju korrektne. Me ei ole kokku leppinud erakonnas, et meil on selline list.“

Indrek Saar on lõpetanud lavakunstikateedri. Võiks mõelda, et teatriinimese taust teeb Saarest boheemlase, annab emotsiooni ja spontaansust, aga ei. Saare kolleegid poliitikud, nii parteikaaslased kui ka konkurendid, samuti riigiametnikud – räägi kellega tahes – iseloomustavad teda üsna üksmeelselt: ettevaatlik, kaalutletud, pragmaatiline, ambitsioonikas, edasipürgiv, töökas, tegutseja, ettevaatlik.

Otsekohene Saar ei ole. Alluvatega hoiab distantsi. Tema respekt ja usaldus tuleb välja teenida. Küll on ta avatud ja ootab, et inimesed pakuksid ideid ja kuulab väga hästi. Üks alluv ministeeriumist kiidab: „Talub võib-olla oma erialase tausta tõttu lausa erakordselt hästi pausi. Ta võib vestluses nii kaua vait olla, et temaga kohtuja jõuab ebamugavustunde vältimiseks ennast korralikult sisse rääkida.“

« Avalehele 33 Kommentaari