Tegelik elu Eesti kõige karmimas vanglas
Viru vanglas on loodud tugevdatud valvega sektsioonid E-7 ja E-8. Nii töötajad kui kinnipeetavad kutsuvad neid osakondi Supermaxiks. Siia on kokku korjatud "ohtlikumad" kinnipeetavad. Vangla ei põhjenda, miks keegi siia paigutati.
Siin on selliseid inimesi väga palju, kellele Eesti meedias palju leheruumi kulutatud. Ütleme siis nii, et kes jooksnud läbi organiseeritud kuritegevuse veergudelt. Aga ka neid, kes vähegi julgevad oma õiguste eest vanglas seista. Alla 30-aastast kinnipeetavat siin pole. Ametnike mõistes siis tegijad. Antud hetkel elame nagu kalad konservikarbis.
Sektsioonisisene liikumine on ööpäevas lubatud ainult neljaks tunniks. Selle ajaga peavad jõudma 36 kinnipeetavat ühe trenažööriga treenitud. Trenažöör on selline ... naiste variant. Väike ja õrn. Aga siin on mehed, kelle õlavarre ümbermõõt on 57 sentimeetrit. Kahju muidugi, et trenažöör kohe esimesel nädalal katki läks ja siis kaks kuud remondis oli ...
Selle nelja tunni jooksul peaks jõudma televiisorit vaadata ja mängida lauamänge, lugeda päevalehte (mida antakse üks) ja teha oma telefonikõned. Kogu seda tegevust tehakse nii-öelda päevaruumis, mis suuruse poolest on 4 x 8 meetrit. Telefoniga rääkides üldiselt ei kuule kõnet, sest kõik toimub sellisel väiksel alal. Televiisori ja trenažööri vahemaa on üks meeter. Televiisori ja telefoni vahe on 7 meetrit. Õhku pole päevaruumis absoluutselt ja veel eriti selle nelja tunni ajal, kui on vaba liikumine. Selle nelja tunni jooksul peame jõudma edastada kõik märgukirjad, avaldused ja suhtlema kontaktisikuga. Üldiselt väldib kontaktisik sel ajal liikumist.
Igasuguse tegevuse leidmine kinnipeetavatele on selles osakonnas välistatud. Murru vanglas sain vähemalt iseseisvalt õppida. Siin on see keelatud. Raamatuid enam ei tohi saata. Vangla ise ei suuda tegevust pakkuda, sest sotsiaalprogrammid on läbitud ja õppida koolis midagi pole. Tööle ja avavanglasse ei lubata.
Sellise subkultuurilise käitumisega "taasühiskonnastatakse" meid. "Suunatakse õiguskuulekale käitumisele" ja "täidetakse vangistuse eesmärke". Mind ennast on ähvardatud pidevalt igasuguste asjadega ametnike poolt, aga tahan siit normaalse inimesena naasta tavaellu ja provokatsioonidega kaasa ei lähe.
Eriti kurjaks teeb, kui näen teiste sektsioonide kinnipeetavaid väljas spordiplatsil palli mängimas. Teades, et neil on distsiplinaarkaristusi ja paljudel probleeme narkootiliste ainete tarbimisega. Meie käime värskes õhus väikses boksis. Peaspetsialist ütles, et tehke kambris kätekõverdusi. Jõusaali kasutamine on üldse keelatud. Kellele see tehtud on, ma ei tea.
Üldiselt on kinnipeetavast loodud üldpilt, et ta on narkar ja omab kuus klassi haridust. Kuigi vahel tahaks küsimärgi alla panna paljude ametnike harituse. See on kõva press, mis on peale pandud, aga kahjuks tehakse seda inimväärikust alandavalt. Me ju peame siit tavaellu naasma.
Individuaalsed täitmiskavad on paljas sõnakõlks. Kui ise tegevust ei otsi, siis võid mädaneda. Keegi seda ei paku. Tere tulemast Euroopa vangla.
Võin kinnitada, et sellises olukorras on kinnipeetavate närvid väga üles kruvitud ja neid tagajärgi ei tahaks ennustada. Me oleme siin inimesed, kes vajavad mingisugustki tegevust. Kas töötajad ootavad, millal kinnipeetavad omavahel kättpidi kokku lähevad või valitakse ohvriks mõni töötaja.
Vangla poes oli viimane kord müügil kolme sorti suitsu. Luxus kohv, tikud ja must tee. Igasuguse muu kauba ostmine on välistatud. Ei pesemisasju, ei kirjatarbeid. Nõusid peseme külma veega ja vahendid selleks puuduvad. See kõik tundub uskumatuna, aga nii see on.
Mis on need positiivsed suunad, mis aitaks aru saada enda valedest tegudest. Kodust, naisest, lastest on toodud 200 kilomeetri kaugusele. Kokku saada on võimalik üks ööpäev poole aasta jooksul. Ametnikud vastavad ainult ühe hüüdlausega, et kui ei meeldi, kirjuta kaebus.
Justiitsministeerium: Probleemi pole
Kinnipeetaval peab väljaspool kambrit oma osakonna piires liikumiseks ettenähtud vaba aega olema vähemalt neli tundi. See on nimetatud eluosakonnas vangidele ka tagatud.
Viru Vangla kaalub mõne aeroobse trenažööri lisamist sektsiooni. Samas on selge, et vangla ei saa võimaldada kõiki vangide poolt soovitud spordialasid ja kalleid trenažööre. Kui trenažöör läheb katki, siis remonditakse see ära.
Kinnipeetavatel on võimalus tegeleda kehakultuuriga. Sektsioonis on tagatud sotsiaalprogrammid ja õppimine. Praegu käib E7-s agressiivsuse asendamise treening ning programme lisandub veel.
Kurtmine õhupuuduse pärast ei vasta tõele - vastavad mõõtmised on tehtud ning kõik näitajad olid normi piires.
Kinnipeetavatele ei tulene iseenesest mingeid piiranguid nende paigutusest. Kinnipeetava vanglasisesel paigutamisel ja tema tegevuste planeerimisel võetakse arvesse tema individuaalseid riske, näiteks võimalikku ohtu kaasvangidele, võimalikku riski, et ta üritab organiseerida õigusrikkumisi vanglas või vanglast väljaspool jms.
Miks me avaldame vangi kirja
"Vang kirjutab" - see ei ole ega saagi kunagi Ekspressi püsirubriigiks. Jääme truuks oma senisele standardile, mis on vangide kirjade suhtes väga nõudlik. Latt on eriti kõrgel neil juhtudel, kui vangid kaebavad vangla juhtkonna peale või et vanglas on raske elu. Kuritegu on teatavasti rangelt vabatahtlik, karistus Eesti oludes pigem leebe kui õiglane.
See ei tähenda, et me vangide kirjad kohe pärast (või isegi enne) avamist prügikasti heidaks. Vastupidi. Loeme neid tähelepanelikult ja vahel avaldame. Sest ainult vangid teavad, mis toimub kambrites öösiti, mismoodi lõhnab vangla treeningsaal, mida valvurid vangidele nelja silma all räägivad jne. Avalikkus peab neist asjadest teadma, kas või sellepärast, et lehelugejad maksavad vanglate ülalpidamise kinni.
Kel nähtud jänkide seriaal "Prison Break", venelaste "Zona" või Saksa film "Das Experiment", need saavad aru, mis vanglas võib juhtuda. Rääkimata nendest, kel kas või mingi kogemus-kokkupuude nõukogude vanglasüsteemiga.
Kas oleme jõudnud nõukogude süsteemist Euroopasse, just kurjategijate taasühiskonnastamist silmas pidades, või ainult selle poolest, et igas kuus vabaneb erksavärviliseks võõbatud vangimajast ennetähtaegselt umbes sada vangi? Seda ei tea keegi peale vangide endi.
Elu vanglas ei saa kunagi olla liiga karm. Vangla peab jääma nii hirmsaks kohaks, et keegi ei taha sinna sattuda. Ei esimest, ammugi mitte teist korda. Samas peavad seal kehtima reeglid ja põhimõtted, mis tagavad, et vabanev eks-kriminaal ei oleks kogu maailma peale tige ja kättemaksuhimuline.
Uuest Viru vanglast kirjutas meile vang, kelle sõnu võib, aga ei pruugi uskuda. Kirjutajat on neli(!) korda karistatud kelmuste eest. Samas on kirja sisu selline, et valeväited justkui ei annaks midagi, pigem riskiks kirjutaja juhtkonna pahameelega.
Janar Filippov
Vangla lubab ümber kasvatada
Viru Vangla on ainulaadne mitmel põhjusel. 16 hektari suurusel maa-alal paikneb lisaks kinnisele ja avavanglale ka politsei arestimaja. Viru Vangla on esimene vangla Eestis, kus kõik territooriumil asuvad hooned on turvalisuse suurendamiseks omavahel ühendatud kinniste ühendusteedega. Kinnipeetavate taasühiskonnastamise eesmärgil on Viru Vanglas parimad võimalused resotsialiseerivaks tegevuseks: kinnipeetavatel on kohustus töötada või õppida, võimalik on omandada põhi- ja kutseharidus, tagatud on huvi- ja usualane tegevus.
Väljavõte Viru vangla koduleheküljelt.
Eriti range režiim
E-hoone suletud osakondade kinnipeetavate isikute päevakava tööpäevadel:
06.30 Äratus
06.30-07.00 Hommikuvõimlemine, tualett, voodite korrastamine
07.00-08.00 Hommikusöök
08.00-08.30 Hommikune loendus
08.30-17.00 Jalutuskäigud vastavalt vangla töökorraldusele
09.00-16.30 Uurimistoimingud ja kokkusaamised kaitsjatega (v.a lõunasöögiaeg)
12.00-14.00 Lõunasöök
17.00-17.30 Õhtusöök
17.30-20.00 Vaba aeg
20.00-21.00 Õhtune loendus
22.30-06.30 Öörahu
Väljavõte Viru vangla kodukorrast
