Süsteemide kahjustumine on sageli seotud väga paljude asjaolude halbade kokkulangemistega. Kui midagi juhtub, siis kõige tõenäolisemalt selline põhjus leitaksegi.

Kuivõrd väike on näiteks tõenäosus, et õhus põrkavad kokku kaks lennukit? Olematu? 2002. aastal põrkasid Šveitsi kohal kokku Baškiiria lennufirma TU-154 ning DHLi Boeing 757. Hukkus 71 inimest, nende hulgas 52 tublimat Baškiiria koolilast, kes lendasid preemiareisile Hispaaniasse. TU-154 aga poleks üldse õhus olnud, kui õpetaja poleks Moskvas lennuvälju segi ajanud, mistõttu telliti erireis.

Šveitsi lennujuhtimise põhisüsteem oli remondis, mõned radarid ei töötanud ning üksainus lennujuht vastutas 15 lennuki eest. Kui aga lennukid satuvad õhus teineteisele liiga lähedale, hakkab tööle ka automaatsüsteem, andes korralduse kas tõusta kõrgemale või langeda madalamale. Samas DHLi pilootide eeskiri nägi ette allumist automaatsüsteemi korraldusele, Baškiiria pilootide kohustus oli kuulata lennujuhi käske. Nii juhtus, et mõlema lennuki piloodid vähendasid kõrgust ja toimuski kokkupõrge. Katastroofi lõppvaatusena pussitas kahe hukkunud lapse isa lennujuhi surnuks.

Samamoodi on kõikide süsteemidega ja uusi ning üha keerukamaid süsteeme luuakse üha juurde. Suurte probleemide tekke tõenäosus on nullilähedane, aga asjaolude kokkulangemiste tulemusena juhtub kogu aeg midagi.

Peale Mehhiko lahe naftakatastroofi on suursüüdlaseks tehtud BP. Eriti aga ei räägita sellest, et naftakorporatsioonid on USA rannikumerre Mehhiko lahes rajanud ligi 4000 naftaplatvormi. Puurimise suur sügavus ja ebakvaliteetne uue puuraugu tsementeerimistöö olid õnnetuse eeldusteks, samas mitmekordsete turvasüsteemidega varustatud blowout preventer 1500 m sügavusel mere põhjas oleks kindlasti pidanud õnnetuse ära hoidma. Seetõttu on sündmus, et õnnetus juhtus just BP poolt hallataval platvormil, ikkagi suures osas juhuslik.

Nii et jällegi palju 'olekseid' ja 'polekseid', kuid rikkeid ja katastroofe juhtub süsteemide arvu ja keerukuse suurenedes üha sagedamini.

Enim muret teeb see, et kui vana süsteem osutub uue süsteemi rakendudes ebaefektiivseks, siis ta unustatakse. Aastal 1991 Manchesteri ülikooli magistriõppesse asudes suunati mind mõneks ööks odavasse hotelli. Toa ukseluku keel oli paindunud, ust oli võimatu sulgeda. Läksin vastuvõttu ja küsisin haamrit. „Ei ole," oli vastus. „Aga ehk leiad väljast mõne kivi." Läksin välja, leidsin kivi ja tegin ukse korda. Kuidas see võimalik saab olla, et inimesed ei kontrolli enda poolt hallatavaid lihtsaid süsteeme, mõtlesin toona.

Nüüd aga on meie käsutuses sadu süsteeme, mille suhtes oleme täiesti abitud. Kui paljud hakkajad inimesed veel paarkümmend aastat tagasi vahetasid ise Lada siduriketast ning televiisori lampe, siis nüüd on see võimatu. Uued süsteemid on  palju mugavamad ja efektiivsemad, kuid rikete korral on inimeste abitus sageli väga palju suurem.  

Tänapäevase tehnoloogilise ühiskonna üksikliige on võimetu ise keerulisi süsteeme haldama ja parandama ning eksisteerimib sageli ilma robustsete varusüsteemideta. Me võime süüdistada mistahes tark- ja riistvara tootjat või süsteemi operaatorit tekkinud vigade ahelas, 'ennenägematuid' loodusjõude (lumetorm, äike, tuhapilv jne), häkkereid ja arvutiviirusi, kuid see ei anna midagi - probleeme tekib niikuinii. Ainukene küsimus on, kui sagedasti ja missuguse ruumilise ning ajalise ulatusega.

Kas meil on aga olemas vastused mõnele lihtsale turvalisust puudutavale küsimusele? Kui mistahes põhjusel kaob elekter, kas meil on varuvariandid toasooja, toidu, esmatarbekaupade, ravimite, kütuse osas? Tegelikkuses on need võimalikud probleemid hoopis süvenenud, sest varustatus kannatab juba ka sidesüsteemide rikke korral.

Positiivne on see, et hädaolukorras muutuvad inimesed automaatselt teistsugusteks - seda näitas ilmekalt ka hiljutine Padaoru lumevangistusjuhtum. Ollakse valmis koheselt jagama oma ressursse teistega, tekib ühtsus ja efektiivne koostöö - sõltumata rahvusest ja näiteks poliitilistest eelistustest.

Kindlasti on elektrikatkestuse korral maapiirkonna elanikel võimalik kohalikest kauplustest üht-teist esmavajalikku saada - kõik ju tunnevad kõiki. Kogu maailm oli käesoleval aastal Tšiili kaevurite kangelasteo tunnistajaks. Viibides vangistuses 800 m sügavusel maa all suutsid nad väga napid toiduvarud mitme nädala tarbeks ära jaotada.  

Kuidas aga on võimalike eriolukordadega linnades? Linnasüsteem on teistsugune, sest eriolukordade tekkimise tõenäosus on väiksem ja vastupanuvõime suurem. Samas eriolukordades ootamatult tekkivad vajadused on väga suured ning konkurents seega samuti ülisuur. Kas näiteks kauplusteketid ei võiks oma klientide jaoks omada tagavarasüsteemi, mille abil ka elektri ja side puudumisel kindlustada varustamine esmatarbekaupadega? Samuti apteegid ja kütusemüüjad? Loomulikult võiks, aga sellise vajaduse tekke tõenäosust peetakse niivõrd väikeseks, et selle peale ilmselt ei mõelda.

Maailmapraktika näitab, et ülisuured elektrikatkestused on suudetud likvideerida tavaliselt mõne tunniga ning üldreeglina vähem kui ööpäevaga. Käesoleval aastal on ootamatute probleemide küüsis vaevelnud USA, Suurbritannia, Malta, Tšiili, Austraalia. Üheks kõige mustemaks kuupäevaks elektrivarustuse ajaloos on 14. august 2003, kui USA kirdeosas ja Kanada keskosas jäi elektrita 55 miljonit inimest. Hukkus 11 inimest - peamiselt liiklusõnnetustes ja tulekahjudes, kuid kolm inimest said elektrigeneraatori kasutamisest surmava vingugaasimürgituse ning üks südameataki, kui pidi 17 korrust jalgsi ronima.

Paljudel linnakodanikel on probleemide puhuks ilmselt tagataskus mudel 'maale vanaema juurde' - turvalisse kohta, kus esmavajalik varustatus on tagatud. Nii kauaks, kui neid maavanaemasid veel jätkub. Just siit nähtub, et maapiirkondades 'seisma jäänud aeg' on hoopis tänapäeva tehnoloogilise ühiskonna omalaadseks turvasüsteemiks.

Suhteliselt turvalist Eestit ei saa võrrelda maavärinaohtlike ja tegevvulkaanide lähistel paiknevate piirkondadega, kus isegi lemmiklooma evakueerimiseks on koostatud pikad nimekirjad ning valmis pandud varustus. Täiesti vabalt võib ka nii olla, et sellist vajadust Eesti linnakodanikul elu jooksul ei tekigi. Et elekter ja side kaoks linnades enam kui ööpäevaks, selleks peaks juhtuma midagi enneolematut. Ehk siis hiljem tuvastatava põhjusena - ootamatute väga halbade ja ettenägematute kokkulangemiste ahel või konkreetne tugev rünnak süsteemide kahjustamiseks või blokeerimiseks.

Igal juhul tuleb olla valmis ning aru saada, et tehnoloogiaajastul pole miski võimatu - olgu see siis vulkaaniline tuhapilv, pulbitsev naftapuurauk, tammi murdev punane muda, lumesadu või IP-tuumikvõrgu rike. Võib-olla kõige suurem töö on vajalik teha psühholoogilisel tasandil ning noorte hulgas, sest kui tänapäeva noor tüüpinimene muutub süsteemitarbijaks, kes internetilehe avamisel hakkab kolmesekundilise viivituse peale närviliselt klaviatuuri taguma või sõnumi saatmise probleemi korral mobiili lennutama, on midagi ikka väga valesti.

Erik Puura, PhD (keemiatehnika) MSc (keskkonnakaitse) BSc (geoloogia)