Olen 14aastane Tallinnast pärit koolitüdruk,
kelle maailma
moodustavad kool, trenn, sõbrad, muusika, kodused tööd,
segamini tuba,
luuletuste ja juttude kirjutamine, suveigatsus ja paljud muud tegurid,
millest üks painavamaid on väsimus. Vahel tahaks, et
ööpäevas oleks
rohkem tunde, sest muidu lihtsalt ei jõua, ei taha, ei suuda...
Peale
kooli tegelen ma flamenkotantsu ja siidimaaliga. Flamenko ongi minu
põhiline hobi, juba neljandat aastat. Me oleme võistlemas
käinud
näiteks Koolitantsul, aga seal saavad edasi tegelikult pigem need,
kellel on rohkem liikumist.
Veel meeldib mulle joonistada
ning kirjutada jutte ja luuletusi. Ma kirjutan põhiliselt iseendale, ei
julge neid teistele eriti avaldada. Mõtlesin, et peaks hakkama blogi
pidama, aga siis leidsin, et võib-olla mõni võõras
inimene loeb seda ja
vaatab, et selline tüüpiline teismeline.
Kas ma olen
tüüpiline
teismeline? Selline, kes käib päevad läbi Viru keskuses, ma
kindlasti
ei ole. Aga kui tüüpiline teismeline on see, kes tegeleb huvialadega,
siis võib-olla.
Vahel ma tunnen puberteedieale
iseloomulikult,
et olen väga tujukas. Rõõmus ja kurb meeleolu
vahelduvad väga kiiresti.
Protestivaim lööb välja, siis tekib jah see tunne, et
lööks ukse
pauguga kinni ja näitaks maailmale rusikat.
Poiste koha pealt
olen ma tagasihoidlik. Meil oli täna just inimeseõpetuse tund ja
seal
oli vaja iseloomustada kõiki klassikaaslasi positiivsete omadustega.
Poisid eriti ei julgenud midagi öelda ja ega ma ise ka poiste kohta
suurt midagi ei öelnud. Aga umbes 12aastaselt hakkasin mõtlema, et
nad
on ju ka inimesed.
Internetis surfates meeldib mulle muusikat
kuulata ja muidugi peab ka tutvumissaitidel konto olema. Aga see on
rohkem sõprade pärast.
Üks olulisemaid asju minu
jaoks on
teistest hoolimine. See lihtne, loomulik, südamest tulev. Kui kellelgi
läheb hästi, olgu klassi- või töökaaslasel
või kellelgi kolmandal,
võiksime tema pärast rõõmu tunda, mitte
kadetseda.
Mind teeb
õnnelikuks õnnelike inimeste nägemine, heade hinnete saamine,
tantsimine ja teiste õnnelikumaks tegemine. Kas või komplimendiga!
Õnnelikke inimesi on alati hea näha. Näiteks täna tegid
mind õnnelikuks
need positiivsed sõnad, mis minu kohta öeldi, ja ka need
sõnad, mida
suutsin teistele öelda.
Minuealiste põhiprobleemid...
Paljud
suitsetavad, eriti poisid, ma arvan. Suhtlemine eakaaslastega, alkohol.
Meil oli just lastevanematele loeng narkootikumide tarbimisest, kus
räägiti, et 90ndatel olid probleemsed peamiselt Põhja-Tallinna
lapsed, aga nüüd kasutavad narkootikume juba päris
korralike perede
lapsed. Eks see tuleb sellest pingest ka muidugi, mis koolis on.
Pinget ikka
jätkub. Kui koolipäev on seitse-kaheksa tundi ja ma
sõidan tund aega
koju, siis ei jõua ju kohe õppima hakata. Ja kui on veel trenn
ka, siis
mõnikord mõtlen, et milleks need kodutööd!
Ma olen südames
mures veel rahvusprobleemi ja koolivägivalla pärast. Tegelikult on
meie
ümber palju mitte-eestlasi, aga minu meelest on nad täpselt
samasugused
nagu me kõik. Kuigi see, mis siin Tallinnas aprillis juhtus, polnud
üldse ilus, võiksid eestlased siiski olla sallivamad nende suhtes.
Ma
pole meie koolis füüsilist vägivalda tähele pannud, aga eks
mõnikord
öeldakse ikka ha
lvasti. Film “Klass” jättis mulle väga sügava mulje.
Ja kui ma nägin
reporter.ee’st, et ka päriselus oli nii, et poiss sunniti
põlvili,
siis seda enam mõtlesin, et asjaga tuleb tegeleda. Aga ma ei tea,
kuidas.
Üldiselt
mulle meeldib Eestis elada, mujal ma ei oskakski. Kavatsen ka tulevikus
siia jääda. Millist tööd tegema võiks hakata, seda
ma veel ei tea. Kord
mõtlen, et oleks tore hakata loomaarstiks, siis, et tahaks
näitlejannaks saada, või hoopis ajakirjanikuks.
Põhiline on praegu see, et saaks põhikooli ja gümnaasiumi
lõpetatud.