Nagu üha rohkem teismelisi neide, ei söö ta liha. Kuigi võiks arvata, et selle võrra on tema taldrikul sagedamini juurviljad-puuviljad-teraviljad, koosneb Kreete menüü suures osas juustusaiadest, rämpstoidust ja kohvist.

Kui aga keha vähegi kannatab, üritab ta söömist üleüldse vältida.

Nii käituvad paljud temaealised tüdrukud, nagu selgub viimasest, 2006. aastal Tervise Arengu Instituudi korraldatud kooliõpilaste terviseuuringust.

Sellest tuleb välja, et 42 protsenti 15aastastest tüdrukutest oli viimase aasta jooksul oma kehakaalu muutmiseks muutnud toitumisharjumusi, neist enamik oli seda teinud dieeti pidades.

Veel selgus, et vaid pooled 15aastastest tüdrukutest söövad iga päev hommikusööki ja sooja lõunasööki.

Kreete söömisharjumused on aga askeetlikumad, kui mingist statistikast eales võiks välja lugeda. Ta tunnistab ausalt, et nii nagu mitmed tema tuttavad tüdrukud, kannatab ta mõningaste toitumishäirete all.

Kreete on 160 sentimeetrit pikk ja kaalub 50 kilogrammi. Tema ideaalkaal oleks 46 kuni 48.

Kreete päevik algab kevadvaheajal.

PÄEV #1

Hommik on stressirohke ning ainus, millele mõtelda suudan, on gümnaasiumi sisseastumiskatsed. Toit pole mõtteski, ja kuigi panen kohvivee keema, ununeb see suures ärevuses.

Esimene söömine kell 13.20: Pärast katseid jõuab kohale, et kõht on siiski tühi, ning toidupoes haarab käsi ühe ürdikukli ja Geisha šokolaadi järele, mida võttes kalkuleerin paar­kümmend sekundit. Aga šokolaad on allahinnatud ja modelli minust nagunii ei saa. Nii et tühja kah?

Söömine avalikus kohas on ääre­tult ebameeldiv nagu ka söömine teiste ees. Kui just pole tegu parima sõbrannaga, kellega salamahti terve külmkapp tühjaks õgitud. Teiste pilgud, mis sind tabavad, on niivõrd hukkamõistvad, et tekib tunne, nagu oleks häbiposti pandud.

Seega söön ma oma kraami alles kodus, et vältida pensionäride pilke stiilis “küll see tänapäeva noorus on hukas” ja teiste noorte pilke “küll see tšikk on ikka paks”.

Lõuna: Tass musta kohvi. Kõht on eelnevalt pugitud asjadest täis ja nüüd olekski targem kaloririkkusele paastuga vastata.

Õhtu, 20.30: Kuna jäin suurest väsimusest magama, leiab õhtusöök aset päris hilja ja koosneb kahest keedukartulist, juustuvõileivast ja poolest liitrist magustatud ainetega veest.

Mingit rämpsuisu ei ole, kuna kool on lõpuks läbi ja sellega on ka suurem söömaajav stress kadunud. Koolis on juba selline õhkkond, et tahaks saiakesi, komme, krõpse ja karastusjooke lihtsalt lademetes endale sisse ajada, et pärast siis süümepiinades end näljutada. Kuigi koolis pakutakse tegelikult täitsa korralikku toitu, käiakse vahetundidel ikkagi lähedal asuvaid marketeid tühjendamas ja klass haiseb tihti soolaste krõpsude ja mingite kummaliste keemiapommide järele.

PÄEV #2

Hommik: Ärkan üsna hilja ja valmistan pannkooke. Kugistan endale kaks tükki kiirelt sisse ja tunnen end veidi halvasti. Ülesöönult. Tahaks kõik välja oksendada, aga buliimia tundub ­õõvastav ja äärmuslik. Pigem anoreksia kui buliimia.

Lõuna: Rämpstoidust paeluvad mind enim krõpsud ja šokolaad. Ostangi veidi kaheldes krõpsupaki ja peidan selle koti põhja. Paki peale on kavalalt muidugi ühe portsjoni kalorid pandud ning seega ei tundugi pakk krõpse nii katastroofiline.

Kaloreid lugesin viimati sügisel ja suutsin päris väheste ­kaloritega päevas hakkama saada, 400–500 kcal. Kuid pikapeale muutub see väsitavaks, trennis läheb silme eest mustaks ja võib kokku kukkuda. Seepärast tihti enam kaloreid ei loe, aga iga päev tõotan homsest jälle lugema hakata.

Õhtupoolik: Juustupitsa lõik ja veidi kokakoolat. Mis oleks parem ja kaloririkkam!

Õhtu: Olen väsinud ja isa pakub jäätist. Keeldun ja keedan kohvi. Pärast kanget kohvi tekib aga isu ning serveerin endale veidi jäätist. Süümepiinadega muidugi. Aga on ju õhtu ja keegi ei näe, kui paks ja kole ma olen.

PÄEV #3

Hommik: Ärkan hilja ja kuigi kõht pole tühi, on vabadel päevadel saanud harjumuseks “midagi süüa”. Kooli ajal jäävad hommikusöögid kiirustamise tõttu ära ja puhkepäevadel üritan seda kompenseerida. Teen kaks juustuvõileiba. Hommikul süüa pole väga hull, kuna tean, et “hommikusöök sööb end ise” ja kulutan kalorid kindlalt ära.

Lõuna: Viibin koolitusel ja seetõttu tuleb lõunasöök osta endale lähedal asuvast alkoholipoest, kus teadagi suurt toiduvalikut pole. Krahman tülpinult kokakoola pudeli ja “Seven days” croissant’i. Tavaliselt tunneksin end veidi halvasti, aga poes nagunii midagi paremat polnud ja teine võimalus oleks olnud nälgida.

Õhtupoolik: Ostan poest sooja juustu-croissant’i. Kõht pole tühi, aga sellegipoolest söön saiakese ära. Tunne on paks ja kurb.

Igal pool räägitakse, et kõhnad luuvared pole üldse ilusad ja näevad haiglased välja, aga endiselt näeb reklaamplakatitel, ajakirjades ja internetis pilte inimestest, kes on kõhnad ja väga ilusad. Tehtud ajupesu on jääv. Mulle käib närvidele pigem kõhnade koledateks sõimamine ühtaegu nende ülistamisega. Kõik oleks ilmselt korras, kui aktsepteeritaks igas suuruses inimesi ja aidataks enda tervisele liiga tegijaid. See, et paks olla on kole, on selgeks õpitud juba lasteaias. Koolis on ülekaalulisemad alati mõnituste ohvrid, samas peenikesi keegi ju “koledaks luuvareks” ei sõima. Peenikeste ümber koguneb rahvas. Pole ime, et suur osa tüdrukutest peab iga oma toidupalakest kriitilise pilguga vaatama ja Google’i otsingusse trükib: “how to become an anorectic”. Olen ise selliseid lehekülgi näinud ja seal sunnitakse noori tüdrukuid mõtlema toidust kui vihavaenlasest.

Õhtu: Kaks tassi kohvi. Äärmiselt ebatervislik, kuid mulle lihtsalt meeldib õhtuti kohvi juua.

PÄEV #4

Hommik: Otsustan olla tervislik ja keedan endale neljaviljaputru. Alguses tundub hea, kuid palju süüa ei suuda. Joon hoopis kaks tassi kummeliteed, suhkruga. Valge surm.

Lõuna jääb vahele, kuna pole raha, ja olen selle üle isegi õnnelik, sest see annab võimaluse toidukorra vahelejätmiseks. Põhjus, miks paljud noored ebatervisliku tee valivad, peitub kindlasti ka tänapäeva noorte elustiilis. Ollakse palju väljas, kus tervislikku kodutoitu ei saa. Leitakse endale lihtsamad ja kiiremad vahendid kõhu täitmiseks ja loomulikult on rämpstoit maitsvam ning ka odavam. Peagi saavad sellistest toiduvalikutest harjumused. Noored ostavadpoest saiakesi, limonaade, krõpsupakke ja jumal teab mida. Kellel läheb paremini, külastab McDonald’sit, ja see on paratamatus.

Õhtu: Valmistan isale kartuliputru ja paratamatult söön ka ise. Joogiks on kokakoola ja granaatõunamahl. Mul on vedanud, et oskan ise toite valmistada. Naljakas, üks põhjustest, miks mu sõbranna tihtipeale nälgib, on see, et ta ise ei oska süüa teha ning vanemad valmistavad pidevalt ühesugust ja tema jaoks juba maitse kaotanud toitu. Vanemad peaksid ikka rohkem rõhku panema sellele, mida lapsed söövad, ja pakkuma neile võimalusi vaheldusrikast toitu süüa.

See on ka üks põhjusi, miks mu toidulaud on väga kesine. Süüa võin küll teha, aga portsjonid on äärmiselt tasakaalust väljas. Pole piisavalt köögivilja, piisavalt valku. Aga tegelikult ükski noor sellistele asjadele ei mõtle.

Hilisõhtu: Külla tulnud sõbranna toob Šveitsi šokolaadikomme, mis on niivõrd head, et ajavad lihtsalt patusele teele. Söön neid liigagi palju.

Öö/hommik: Kell pool neli öösel umbes 10 friikartulit ketšupiga. Ilmselgelt tervislik valik.

PÄEV #5

Hommik: Teen endale kohvi ja joon kokakoolat. Olen unine ja tahaks edasi magada. Söögist võiks ainult und näha, reaalselt ei taha sellest mõeldagi.

Lõuna: Valmistan kohvi ja makarone juustuga. Pugin toidu kiirustades endale sisse ja ei jõua vist söömise vahel hingatagi. Ilmselt on see komme tulnud perekonnast. Ma olen täiesti veendunud, et see, kuidas ja mida me sööme, saab peamiselt alguse ikkagi perekonnast. Kui süüakse lahmides ja lihtsalt “tankimiseks”, jääb see külge ka lastele. Ja teadagi, et kiiresti süües läheb kiiresti paksuks. Sellepärast mõtlengi, et kui poleks ikka söönud, oleksin hetkel tunduvalt peenem.

Õhtu: Kolm tassi teed. (Aitab söömise vastu.) Palju vett ja kaks porgandit.

PÄEV #6

Hommik: Tass kohvi. Söögiisu, nagu tavaliselt, ei ole. Keemiaisu see-eest küll. Tahaks mingeid odavaid hapusid nätsukomme ja muud ninni-nänni. Need asjad tekitavad sõltuvust. Kuigi olen suuremalt jaolt sellest kraamist välja kasvanud, võib vahel end keemiapommidest ogaraks süüa.

Lõuna: Külmkapist vaatab vastu tühjus ning ükski potentsiaalne toit ei tundu piisavalt ahvatlev. Seega valmistan endale kaks juustuleiba ja tassi rohelist teed.

Kiire, kuigi mingit maitseelamust ei paku. Tõenäoliselt teeb paksuks ka.

Õhtu: Olen näljane ja valmistan riisi ja seenekastme. Kõht saab täis ja loodetavasti jääb ka pikaks ajaks.

PÄEV #7

Hommik: Nagu igal tavalisel koolihommikul, panen kannuvee keema, kuid ei jõua endale midagi valmis teha, rääkimata joomisest.

Ei söö midagi.

Lõuna kell 11.00: Koolis on toiduks makaronid ja toorsalat. Teistel muidugi mingi lihakaste ka, aga kuna olen taimetoitlane, piirdun nende kahega.

Kooli toitudega olen ma üldiselt rahul. Salatid on head ja ka makaronid pole nii pudruks keedetud, kui räägitakse.

Häiriv on see, et kuna koolitoitlustajatel on kohustus pakkuda vahetevahel puuvilja, siis on selleks loomulikult hea odav poola õun, mis on igatpidi mürkidega kaetud. Ma ei näe mõtet sellisel tervisliku toitumise kampaanial.

Õhtu: Söön juustuleiva ja lähen trenni. Pärast trenni on kõht alati täis, kuid joogijanu kustutamiseks ostan limonaadi, kusjuures pikalt pendeldades vee ja limonaadi vahel. Limonaad jääb peale ja ei teagi, miks. Järjekordne suhkru- ja keemiasõltuvus?

Hilisõhtul: Tass suhkruta rohelist teed.

PÄEV #8

Hommik: Süüa loomulikult ei jõua, sest ärkan viimasel hetkel ja aeg kulub teistele asjadele.

Lõuna: Mind valdab suur šokolaadiisu, kuid raha pole õnneks kaasas ja seega jääb ost sooritamata. Süüa ei viitsi.

Pärastlõuna: Tulen koju ja kõht on juba päris tühi. Panen automaatselt vee keema ja teen teed. Kõrvale teen neljaviljahelbeputru, mis kõrbeb põhja ja ei kõlba süüa. Otsustan süüa müslit.

Õhtu: Klaas jõhvikamahla. Lähen trenni ning seega pole isu ka midagi süüa. Minu arust on kõige parem nipp mitte söömiseks lihtsalt mitte süüa.

Esimene päev pead vastu puhtalt tahtejõust, teine päev on alati kõige raskem, kuid kolmandal päeval ei tunnegi, et kõht oleks tühi, ning toidukogused jäävad ääretult väikeseks.

Kuid alati ei ole piisavalt tahtejõudu ja vahepeal saab teisel päeval nälg võitu, kuid kui algust on tehtud, siis polegi ime, et maailmas nii palju anorektikuid on – see pole ju tegelikult mingisugune raketiteadus.

Hilisõhtu: Isa on toonud apelsine ja söön ühe. Okei, ei suuda vastu panna ja söön teise ka. Et veidigi “paksust” vähendada, joon kolm tassi teed.

Kõht on endiselt tühi, aga unes ununeb ju seegi.

PÄEV #9

Hommik: Kuna lähen teiseks tunniks, jõuan endale ka kohvi valmistada. Tass kohvi ja tuju on hea.

Lõuna: Koolis on supipäev ja ma ei söö midagi.

Kodus söön juustuvõileiva ja joon tassi kakaod.

Õhtu: Lähen teatrisse, aga kohvikust söögi ostmiseks on teismelised ju liiga vaesed. See muidugi vähendab ka meie tõenäosust saada suur pirukate ja kookide doos, kuid väikesest kohvist küll ära ei ütleks.

Pärast tekib kiusatus kokakoola järele, kuid ma ei lase sellel võitu saada ning olen enda üle uhke. Või ehk rahakott on. Selle nänni peale kulub tegelikult ilmatu hulk raha. Pole ime, et mingi suurema asja jaoks on raske raha koguda ja raha läheb mõttetutele asjadele, sest need asjad ümbritsevad meid kogu aeg ja tekitavad hirmsaid ahvatlusi.

Hilisõhtu: Lähen sõbranna poole ja seal ei söö midagi.

Järgmine söök leiab aset alles järgmise päeva lõunal.

Õpetussõnad teismelistele

? Kreete toitumine on äärmiselt üksluine, täiesti tasakaalustamata ning jätab organismi ilma peaaegu kõikidest vajalikest vitamiinidest-mineraalainetest, kuid ilmselt ka osast amino- ja rasvhapetest. Pikaajalisele sellise “dieedi” jätkumisele võivad järgneda tõsised tervisekahjustused. Silma torkas ka äärmine toitumise ebaregulaarsus, hommikusöögi söömata jätmine, suur kohvitarvitamine.

? On murettekitav, et ülekaal on paljude noorte jaoks üksnes välimusega seotud probleem, mitte aga terviseprobleem. Paraku on ideaalkaalu ihalus sageli ebareaalne soov vastata ühiskonnapoolsele survele. Kõhnusega seostatakse ilu, majanduslikku ja sotsiaalset edukust ning seksuaalset atraktiivsusest. Samal ajal seostatakse ülekaalulisust inetuse, laiskuse, vähese tahtejõu ja sotsiaalse isolatsiooni ning naeruvääristamisega.

? Pidev rahulolematus kehaga tingib kehakaalu ületähtsustamise, mille tagajärjel hakatakse pidama ranget dieeti ning tasahilju võib toitumisega seotud probleemidest kasvada välja tõsine söömishäire.

? Söömisest ja trenni tegemisest ei tohiks saada kinnisideed. Ei tohi unustada, et toidu valmistamine ja söömine on sotsiaalsed tegevused, mida saab koos sõprade ja perega nautida. Söömisele ei peaks järgnema piinavat enesesüüdistust ega karistavat treeningut.

Tervise arengu instituudi spetsialistid Tagli Pitsi ja Anneli Sammeli