Telefon ja nutifon

Tänapäeval reklaamib iga mobiilitootja ja ­operaator end aina uuemate, võim­samate ja odavamate nutitelefonidega
(smartphone’idega).

Tavalisest telefonist rääkida on juba umbes sama nagu end vaeste supiköögi kliendina tutvustada. Kui suur on tavalise tarbija jaoks vahe „tavalise” ja „targa” telefoni vahel? Ja milles see vaheti õieti seisneb?

Siin ongi täpset jutti maha vedada raske (sama oleks täpselt paika panna, kus jookseb piir tarkade ja lollide vahel) ning sa­ geli arvataksegi ekslikult nutitelefonide hulka mõni kallis vidin (tal on ju viiemegapiksline kaamera, tal on ju GPS sees), mis seda aga teps pole.

Mobiiltelefon on elektroonikaseade, mis võimaldab telefoni­ kõnesid pea igalt poolt, püsiliini küljes rippumata (satelliit­ telefonide korral sõna otseses mõttes üle kogu maailma). Esi­ mest ideemudelit demonstreeris Motorola juba aastal 1973 ning alates 1983. aastast on mobiilid kommertskasutuses. Esimene automaatne mobiilsidevõrk (1G) pandi Jaapanis (NTT poolt)käima juba 1979. aastal ning moodsa ajastu algust tähistav GSM(2G) käivitus meie põhjanaabrite juures aastal 1991 Radiolin­ja (praeguse Elisa) eestvedamisel. Aastal 1990 oli mobiiltelefo­ne 12,4 miljonit ja kahekümne aastaga on nende arv kasvanud maailmas juba üle 4,6 miljardi. Mobiilide sisuline areng on sa­muti muljet avaldanud.

Telefon õpib uusi trikke

Kui algselt oligi mobiiltelefon vaid kõnevahend (milles küll ka telefoniraamat sees), siis peatselt lisandus tekstisõnumite (SMS)vahetamise võimalus, telefon sai endale pisikese digitaalkaamera (mis nüüdisajal jätab oma võimalustelt selja taha paljud omaaeg­sed suured fotokad) ning õppis mängima muusikat ja võtma vas­tu raadiojaamu, uuemal ajal ka telesaateid. Juba omajagu aega tagasi õppis telefon suhtlema internetiga, ja mitmedki mudelid võisid uhkeldada sisseehitatud GPS­seadmetega.

Telefon saab targaks

Igas veidi targemas elektroonika­ seadmes (moodsas teleris, kodu­ kinos, autos jpm) jookseb mingi tarkvara (või iga funktsiooni jaoks eraldi) ning samuti on see mobiil­ telefonides. Ent seda tarkvara kasu­ taja muuta ei saa, välja arvatud firma pakutav nn firmware­uuendus. Vei­di arenenumatele telefonidele tehti ka mõningaid Javal baseeruvaid pi­sikesi tarkvarajuppe, enamikus Java­ mängud, kuid sellega asi piirdus.

Üks esimesi laiema levikuga nuti telefone oli Nokia Communi­cator 9000 aastal 1996. See sea­de püüdis ühendada tollal omajagu populaarsete pihuarvutite (PDA – Personal Digital Assistant) oma­dusi mobiiltelefoniga. Talle järg­ nenud Nokia 9210 oli esimene vär­vilise ekraaniga Communicator ja E90 omas ka juba GPSi. Nimetu­se smart­ hone võttis kasutusele Ericsson oma GS88 mudeli juures.

Aastal 2000 ilmus Ericssoni R380, mis kasutas esimest korda Symbia­ni operatsioonisüsteemi. Operatsioonisüsteem ning sel­lega kaasnev lai rakenduste ja prog­rammide valik ongi see kriteerium, mis teeb telefonist nutitele­foni.

Aastal 2001 ilmus nutitelefonMicrosoft Windows CE Pocket PC operatsioonisüsteemiga, 2002 üllitas RIM läänemaailmas kuulsa Blackberry ja tee oli lahti. 2007. aastal il­munud Apple’i iPhone oma iOS­iga muutis aga nutitelefonid laiema­ te masside tarbeesemeks ning 2008. aastal järgnenud Google’i Android andis sellele viimase lihvi.

Kuigi nutifone oli eelmise aasta esimese poole seisuga vaid 20 prot­senti, kasvab see turu­uringufirma­de ennustuse järgi kiiresti: aasta lõ­puks on nende osakaal tänu mobiili­operaatorite pakutavatele soodus­lepingutele ja hinnaalandustele juba 74 protsenti.

Veiko Tamm,
tehnokultuuri ajakiri 21