Hallo-hallo: Kolmekümnendatel ei saanud olla kindel selles, et keegi kolmas sinu vestlust pealt ei kuula. (Erakogu)
Nuhkimine algas pärast Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri võimuhaaramist 12. märtsil 1934. Käsu selleks andis Laidoner isiklikult, oma staabiülema kindralmajor Nikolai Reegi kaudu. „Kaitsevägede ülemjuhataja lubas, kui selle järele tekib vajadus, kontrollida /---/ telefoni kõnede, telegrammide ja postisaadetiste sisu,“ teatas Reek. Sisuliselt anti pealtkuulajaile vabad käed, sest põhjuse vajaduseks leidis alati.

Miks ikkagi hakati inimeste telefone pealt kuulama ja nende kirjades tuhnima? Reegi vahendatud Laidoneri korraldus keelas käsitleda sisepoliitilisi sündmusi „riigile kahjulikus valguses“. Asja tagapõhi oli Pätsi ja Laidoneri hirm vapside ees.

Kahtlemata ei meeldinud taoline kontrollimine Posti-telegraafi-telefoni valitsuse direktorile Gustav Jallajasele, ent keelduda ta ei saanud.

Rahvas taipas kiiresti, et telefonis ei saa enam vabalt rääkida. „Eriti viimasel ajal tehakse telefonitarvitajaskonna poolt etteheiteid kõnede pealtkuulamise kohta. Põhjendusiks tuuakse ette halb kõnekostvus ja häired kõnede pidamisel,“ kurtis postivalitsuse ülem.

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist

Avalehele
25 Kommentaari