Eesti riik peaks välja ütlema, et tema 27 protsendi suurune osalus Telia tütarfirmas Eesti Telekom on finantsinvesteering ja sobiva hinna korral osaluse maha müüma.

Šveitsis elades maksin mõnede telekommunikatsiooniteenuste eest vähem kui Eestis. Siinne valitsus peaks konkurentsi soodustama, mis teenuste hinnad alla tooks. Odavamad teenused aitavad parandada riigi konkurentsipositsiooni samamoodi nagu alanevad maksud. Ja oleks parem, kui turgu reguleeriv riik ei omaks samal ajal osalust ühes telekomifirmas.

Telia käitumine Eesti Telekomi väikeaktsionäridega

2004. aastal tegi Telia Eesti Telekomi väikeaktsionäridele ostupakkumise hinnaga 111,3 krooni pluss 8 krooni dividende. Riik ja enamik aktsionäre lükkas selle tagasi.

Praeguseks on Telia osalus kasvanud vaikselt 60,1 protsendini ja nad ei ole avalikult oma eesmärki muutnud.

Eesti riigile ja Arengufondile, keda on tõenäoliselt mõistlik käsitelda Telekomi aktsiate küsimuses seotuna, kuulub 27,2 protsenti ettevõttest.

Kui Telial õnnestuks riigiosalus ära osta, moodustaks tema osalus juba 87,3 protsenti. See on lähedal kohustusliku pakkumise tulemusena nõutud vähemalt 90 protsendilise osaluse piirile, mis lubas hiljuti Carlsbergil Saku Õlletehase väikeaktsionäridelt aktsiad ära võtta ja ettevõtte börsilt minema viia.

Ehk nii nagu Carlsberg pidi pakkuma „õiglast hinda" Saku aktsionäridele, peaks ka Telia erastamise korral sealne uus omanik tegema pakkumise Eesti Telekomi aktsionäridele.

Telia on arvatavasti motiveeritud seda võimalust ära kasutama, aga peab selleks saavutama Eesti riigiga kokkuleppe aktsia hinna osas.

Mis võiks Teliat tehingule kiirustada?

Praegune globaalne likviidsuspigistus pole igavene. Tõenäoliselt saadakse mõne ajaga sellest üle, inflatsioonisurve taandub, intressid alanevad ja aktsiate hinnad tõusevad taas.

Mis juhtub näiteks siis, kui Telia erastamine juhtub sellisesse aega? Sellisel juhul võib väikeaktsionäride väljaostmine olla palju kallim või võimatu, kui Eesti riik otsustab oma osalust hoida.

Ei saa välistada ka stsenaariumit, et mõni finantsinvestor üritab pöörata seadusandlust hoopis oma kasuks. Kohustusliku pakkumise hinna määramine on mõneti mehhaaniline - valik tehakse erinevate aktsia börsihinnaga seotud kriteeriumite alusel. Näiteks Saku Õlletehase puhul oli valikuks ettevõtte aktsiate kuue kuu keskmine hind börsil.

Rahakas finantsinvestor, kellel on piisavalt suur osalus ettevõttes ja valmisolek suur osa vabalt kaubeldavatest aktsiatest kokku osta, võib selle keskmise kujundada selliseks, nagu see talle parajasti meeldib, kui just tuumikinvestor ise pole nõus talle massiivselt aktsiaid müüma.

Eesti Telekomi väärtus

Mul puuduvad etteheited Eesti Telekomi juhtkonnale majandustulemuste vallas. Samas on selge, et ettevõtte nõukogu pole oma otsustes täielikult vaba. Nõukogus domineerivad Telia huvid ja see võib takistada ettevõtte juhtkonda käitumast ettevõtte aktsiatega börsil majanduslikult kõige otstarbekamal moel.

Kuigi aktsionäride üldkoosolek on lubanud aastaid ettevõttel oma aktsiaid tagasi osta, pole otsusest kunagi kaugemale jõutud. Just nõukogu peaks juhatusele selles vallas rohelise tule andma.

Telia mäng on olnud seni lihtne - kasutada aktsiate endale ostmiseks kõiki suuremaid börsilanguseid. Olukorrad, kus mõni fond on inetult öeldes oma okse sisse lämbumas ja sunnitud aktsiaid müüma, on Telia jaoks teretulnud.

Hiljuti pakkus France Telecom Telia eest ca 12 korda EV/EBITDA suhe (ettevõtte väärtus/kasum enne kulumit). Rootsi valitsus ja Telia nimetasid seda pakkumist naeruväärseks ja ei võtnud seda vastu.

Eesti Telekom kaupleb praegu börsil ca poolega sellest suhtest. Võrreldes ajaga, kus Telia pakkus aktsia eest 111,3 krooni, on ettevõtte kasum aktsia kohta kasvanud ligi poole võrra.

On selge, et Eesti riik pole praegu müües parema hinna kauplemiseks tugevas positsioonis, aga oluline preemia võrreldes praeguse alla 100 kroonise turuhinnaga oleks kindlasti võimalik.

Tehing saadaks turule ka signaali, et kohalikud finantsvarad on piisavalt atraktiivsed, põhjustaks elevuse börsil ja parandaks koos „vähemalt raha eelarvekulutusteks on nüüd kindlasti olemas" tundega tõenäoliselt tarbijate usaldust.

Telekomil on üle 3700 väikeaktsionäri, kes saaksid ülevõtmispakkumise käigus märkimisväärse rahasumma, millest suur osa investeeritakse edasi väärtpaberitesse ja deponeeritakse kohalikesse pankadesse. See mõjuks positiivselt ka kohalikule aktsiaturule ja rahapakkumisele.

Näiteks 140 kroonise aktsiahinna korral teeniks riik 4,7 miljardit krooni. Arengufond saaks 579 miljonit. Kohalikesse pankadesse deponeerituna (vajadusel tuleb stabilisatsioonireservi seadusandlust kohendada) suurendaks see rahapakkumist ja võimaldaks kiirendada positiivse majandustsüklini jõudmist. Suuremate reservide abil oleks siis ka oodatust negatiivsema stsenaariumi puhul võimalik 2009 eelarves plaanitud kulutusi katta ilma neid kiiresti ammendamata.

 

PS Saku Õlletehase kaasus näitas, et praegu on finantsinvestorid sedavõrd nõrgas positsioonis, et korraliku pakkumise korral poleks Telial hetkel ka 95 protsendi osaluse saavutamine võimatu (nõutud äriseadustikus väikeaktsionäride käest aktsiate äravõtmiseks tavajuhul). See tähendab, et Telial polegi iseenesest tarvidust oodata ära kohustuslikku ülevõtmispakkumist. Viimane on aga eelistatav just selle formaalse iseloomu tõttu. Telia teeks selle pakkumise nagu "kogemata" ja lähtudes praegu enam mitte midagi näitavast börsihinnast. Mõned protsendid võiks ka sellega lisaks saada.

Teine suur eelis oleks samaaegne pakkumine ka TEO aktsionäridele (sarnane seadusandlik taust Leedus). Ainult Eesti Telekomi väikeaktsionäride väljaostmine oleks nende poolt vaadates rumal, kuna vabanenud raha investeeritaks tõenäoliselt koheselt osalt siis TEO aktsiatesse ja seal aktsiate kokkukorjamine läheks Telilale kallimaks.

Kristjan Hänni, Kawe Kapitali partner