29.03.2007, 00:00
Tema majesteet komödiant Tiit Sukk
Just nende sõnadega palus Anu Lamp lavale Lauteri preemia võitnud näitleja Tiit Suka (32). Kuidas on kulgenud päikesepoisi näitlejatee, uuris Margit Tõnson anonüümsust palunud teatriteadlaselt ja -kriitikult.
Ikkagi, miks te oma nime ei taha öelda?
Käsi südamel, kas teie ei tahaks parema meelega teatrist kirjutades varjunime kasutada? Teatri-Pauli selja taha peituda? Mul on see õigus ja ma kasutan seda. Sest näitlejad ja lavastajad on väga õrnad inimesed. Nad võtavad oma rolli kohta öeldut otsese kriitikana nende kui inimeste, isiksuste pihta. Ja proovi siis pärast selgitada, et sina oled ju ikkagi tore inimene. On juhtunud, et kriitik saab mõnes hämaras kangialuses peksa. Muidugi, mina olen naisterahvas, mind on keerulisem kiusata ja karistada. Aga osalt selle pärast ma nii aktiivselt ei kirjuta ka enam.
Niisiis kavatsemata kedagi järgnevas jutuajamises solvata, eelistan siiski anonüümsust. Mis sest, et mina ju tegelikult armastan teatrit, vastupidiselt teile. Ma olen kogu aeg mõelnud, et miks te ülepea teatrist kirjutate. Miks te ei võiks millestki muust kirjutada? Ka te ikka teate, et ajakirjaniku eluiga on statistiliselt isegi lühem kui näitleja oma?
Ilmselt tõmbab selle keskmise alla nn rindereporterite suur surmaprotsent. Aga palun, minu personaalküsimusest võiksime siinkohal siiski mööda minna. Ma soovisin vaid kuulda teie asjatundlikke hinnanguid äsja Lauteri preemia võitnud Tiit Suka tõusujoones kulgenud karjääri kohta. Mulle meenub esmalt Suka Casimiri roll “Aristokraatides” – pingul nagu pillikeel, kohe-kohe plahvatamas, aga ümber rõõmsameelsuse ja muretuse kaitsev kookon...
Sukk on ise kuskil öelnud, et läks Ugala asemel Draamateatrisse just sellepärast, et kursusejuht Priit Pedajas saaks teda tagant sundida: “Teadsin, et mulle tuleb aeg-ajalt piitsa anda, et ma loheks ei läheks ja lollusi tegema ei hakkaks. Ja Pedajasest oli kindlalt teada, et ta mind nahutab.”
“Aristokraatide” Casimir oli esimene märk Sukast kui suveräänsest näitlejast: fantaasiailmas elav, ent intelligentne ja tundlik nooruk. See obsessiiv-kompulsiivne “hahaa!” ja käega laubale löömine... Klassika! Edaspidigi lummas Suka rollide juures see nihestatus: muretu pullivenna pealispinna alt kumamas sügav ja tormlev siseilm.
Ta pettis päris paljud ära. Esmapilgul nagu mees maalt (Jõgevalt – Toim.). Poiss tänavalt. Selline, kelle puhul eeldad, et ta on südamlik ja rõõmsameelne noorsand, kes läheb pärast teatrikooli lõppu provintsiteatrisse, teeb heal meelel kõrvalrolle, võimalik, et ka õnnestunud rolle algupärandites, näiteks Tammaru Margust. Selline eesti mehe tüüp, eks ole.
Aga peaaegu kohe läks teisiti. Draamateatrisse jäämine oli tagantjärele vaadates ainuõige otsus. Olen kuulnud, et üks tema õppejõududest oli olnud selle sammu vastu, kartes, et Sukk ei saa Draamas piisavalt tööd. Aga Pedajas uskus ja usaldas Sukka. Praegu näeb teda nimiosas “Gösta Berlingi saagas”, “Päikesepoistes”, “Voldemaris”...
Räägime “Voldemarist” natuke hiljem... Kui vaadata kogu 18. lendu, kes 1998 lõpetas, siis kuidas nende õpipoisiaega iseloomustada?
18. lend oli Priit Pedajase esimene lend. Oli kokku saanud ehk kokku pandud erakordselt tugev ansambel. Tiit Suka, Erki Lauri, Tiina Tauraite, Liina Vahtriku, Hilje Mureli, Kleer Maibaumi, Harriet Toompere, Andero Ermeli, Külli Teetamme, Andres Roosilehe kõrval soleerisid Veikko Täär, Jan Uuspõld ja Taavi Teplenkov. Lõputööks tehti vapustav “Peiarite õhtunäitus”. Näib, et Pedajasega koos oli neil noortel tunne, et kõik on võimalik. Draamateatrisse l äksid neist Harriet Toompere, Jan Uuspõld, Taavi Teplenkov ja Sukk. Sukk on hiljem öelnud, et näitleja õpib palju kolleegidelt, ja Draamateatris on väga palju eeskujusid, kellelt õppida.
Mida aeg edasi, seda selgemaks saab Suka intuitiivne tegutsemislaad. Mõelge näiteks Ojasoo-Semperi “Julia” poistebändi peale: Sukk saabub lavale eneseteadlikult, viibib seal justkui loiult, laisalt, ülbeltki. Vaikib, on tagaplaanil, aga see vähene, mida teeb ja ütleb, läheb kümnesse.
Kui teiste näitlejate leiud on head, siis need on loogiliselt head, need kasvavad millestki loomulikult välja nagu kevad talvest. Sukk hüppab oma rolli loomise käigus otse talvest suvesse. Hetkeks jääb vaatajal tema pakutu ootamatusest ja jõulisusest hing kinni. Võrdle näiteks “Inishmore’i leitnandis” Davey, “Rehepapis” sulane Jaan, ahv “Popis ja Huhuus” jpt. Või kas või see tagasitulekuroll pärast traagilist autoõnnetust, kui tal Pedajase tükis “Naine valges” oli mängida ratastoolis vanamehe osa. Selle rolli joonis algas juba nii väikesest detailist nagu hingamine.
Te oskate ikka vaimustavalt sõnadesse panna seda sõnulseletamatult. Mulle imponeerib Suka juures see, et ta pole kindlasti veel valmis; mõistagi, ükski näitleja ei saa kunagi “valmis”, aga kui ma vaatan mõnd teist proffi, siis nende perfektsuses on juba väike enesekordus sees – ootan vargsi, et mõni tugev lavastaja võtaks ja neid lahti raputaks. Igal juhul on Sukal nüüd suisa Panso mantel üll...
“Voldemaris” on ta tõepoolest hea. Sest üks asi on paroodia, jäljendamine, teine asi on see kõik edasi rolliks arendada. Et võtad Panso diktsiooni ja naeru ja keha, aga siis hakkad sellega mängima. Ei tee ainult sketši, vaid paned leitud karakteri tegutsema, reageerima, tundma ja mõtlema. Naerad Panso naeru eri situatsioonides erinevalt. Kord lõbusalt, kord kohmetult, häbenedeski, siis inimlikult, siis viisakalt, vaimustunult, armastavalt, siis nõnda, nagu ei teaks, kuidas reageerida, aga naerad ikka. Ja saalist peegeldub tagasi äratundmisrõõm.
Sukas on pansolikkust, ta on tõesti Päikesepoiss, see, kes täidab ruumi oma soojuse ja energiaga ning keda iga Eesti teater oma truppi ihkab. Olgu, läheb juba pikale ka... on teil veel küsimusi?
Sellest piisab ilmselt küll, aitäh.
Aga kas ma võin ka midagi küsida?
Aga palun.
Miks te teatritegijatest ainult siis persoonilugusid kirjutate, kui nad auhinna saavad või haiglasse satuvad või filmis kaasa löövad või..? Teatris on igal õhtul väike ime, miks te seda näha ei taha?
Selline see ajakirjandus on... Kõigepealt peab olema sündmus, siis järgneb kajastus...
Mul on teist kahju.
Aga head päeva siis...
Üks hetk, kas ma saaksin veel midagi öelda?
Jah, palun.
Ma kasutaksin juhust ja õnnitleksin kõiki teatriinimesi, kes teatripäeval Kuressaares pidu pidasid. Auhinnad annavad ajutist meelehead, aga tähtsam veel on tervis ja rahulolu. Ma usun, et vaataja ei kurvastaks põrmugi, kui suvi oleks ka näitlejatele aeg oma perega koos olemiseks. Selle asemel, et mööda soid ja saari teatrit teha.
PS Skisofreenilise teatrikriitiku rolli täidab kahekõnes samuti autor.
Käsi südamel, kas teie ei tahaks parema meelega teatrist kirjutades varjunime kasutada? Teatri-Pauli selja taha peituda? Mul on see õigus ja ma kasutan seda. Sest näitlejad ja lavastajad on väga õrnad inimesed. Nad võtavad oma rolli kohta öeldut otsese kriitikana nende kui inimeste, isiksuste pihta. Ja proovi siis pärast selgitada, et sina oled ju ikkagi tore inimene. On juhtunud, et kriitik saab mõnes hämaras kangialuses peksa. Muidugi, mina olen naisterahvas, mind on keerulisem kiusata ja karistada. Aga osalt selle pärast ma nii aktiivselt ei kirjuta ka enam.
Niisiis kavatsemata kedagi järgnevas jutuajamises solvata, eelistan siiski anonüümsust. Mis sest, et mina ju tegelikult armastan teatrit, vastupidiselt teile. Ma olen kogu aeg mõelnud, et miks te ülepea teatrist kirjutate. Miks te ei võiks millestki muust kirjutada? Ka te ikka teate, et ajakirjaniku eluiga on statistiliselt isegi lühem kui näitleja oma?
Ilmselt tõmbab selle keskmise alla nn rindereporterite suur surmaprotsent. Aga palun, minu personaalküsimusest võiksime siinkohal siiski mööda minna. Ma soovisin vaid kuulda teie asjatundlikke hinnanguid äsja Lauteri preemia võitnud Tiit Suka tõusujoones kulgenud karjääri kohta. Mulle meenub esmalt Suka Casimiri roll “Aristokraatides” – pingul nagu pillikeel, kohe-kohe plahvatamas, aga ümber rõõmsameelsuse ja muretuse kaitsev kookon...
Sukk on ise kuskil öelnud, et läks Ugala asemel Draamateatrisse just sellepärast, et kursusejuht Priit Pedajas saaks teda tagant sundida: “Teadsin, et mulle tuleb aeg-ajalt piitsa anda, et ma loheks ei läheks ja lollusi tegema ei hakkaks. Ja Pedajasest oli kindlalt teada, et ta mind nahutab.”
“Aristokraatide” Casimir oli esimene märk Sukast kui suveräänsest näitlejast: fantaasiailmas elav, ent intelligentne ja tundlik nooruk. See obsessiiv-kompulsiivne “hahaa!” ja käega laubale löömine... Klassika! Edaspidigi lummas Suka rollide juures see nihestatus: muretu pullivenna pealispinna alt kumamas sügav ja tormlev siseilm.
Ta pettis päris paljud ära. Esmapilgul nagu mees maalt (Jõgevalt – Toim.). Poiss tänavalt. Selline, kelle puhul eeldad, et ta on südamlik ja rõõmsameelne noorsand, kes läheb pärast teatrikooli lõppu provintsiteatrisse, teeb heal meelel kõrvalrolle, võimalik, et ka õnnestunud rolle algupärandites, näiteks Tammaru Margust. Selline eesti mehe tüüp, eks ole.
Aga peaaegu kohe läks teisiti. Draamateatrisse jäämine oli tagantjärele vaadates ainuõige otsus. Olen kuulnud, et üks tema õppejõududest oli olnud selle sammu vastu, kartes, et Sukk ei saa Draamas piisavalt tööd. Aga Pedajas uskus ja usaldas Sukka. Praegu näeb teda nimiosas “Gösta Berlingi saagas”, “Päikesepoistes”, “Voldemaris”...
Räägime “Voldemarist” natuke hiljem... Kui vaadata kogu 18. lendu, kes 1998 lõpetas, siis kuidas nende õpipoisiaega iseloomustada?
18. lend oli Priit Pedajase esimene lend. Oli kokku saanud ehk kokku pandud erakordselt tugev ansambel. Tiit Suka, Erki Lauri, Tiina Tauraite, Liina Vahtriku, Hilje Mureli, Kleer Maibaumi, Harriet Toompere, Andero Ermeli, Külli Teetamme, Andres Roosilehe kõrval soleerisid Veikko Täär, Jan Uuspõld ja Taavi Teplenkov. Lõputööks tehti vapustav “Peiarite õhtunäitus”. Näib, et Pedajasega koos oli neil noortel tunne, et kõik on võimalik. Draamateatrisse l äksid neist Harriet Toompere, Jan Uuspõld, Taavi Teplenkov ja Sukk. Sukk on hiljem öelnud, et näitleja õpib palju kolleegidelt, ja Draamateatris on väga palju eeskujusid, kellelt õppida.
Mida aeg edasi, seda selgemaks saab Suka intuitiivne tegutsemislaad. Mõelge näiteks Ojasoo-Semperi “Julia” poistebändi peale: Sukk saabub lavale eneseteadlikult, viibib seal justkui loiult, laisalt, ülbeltki. Vaikib, on tagaplaanil, aga see vähene, mida teeb ja ütleb, läheb kümnesse.
Kui teiste näitlejate leiud on head, siis need on loogiliselt head, need kasvavad millestki loomulikult välja nagu kevad talvest. Sukk hüppab oma rolli loomise käigus otse talvest suvesse. Hetkeks jääb vaatajal tema pakutu ootamatusest ja jõulisusest hing kinni. Võrdle näiteks “Inishmore’i leitnandis” Davey, “Rehepapis” sulane Jaan, ahv “Popis ja Huhuus” jpt. Või kas või see tagasitulekuroll pärast traagilist autoõnnetust, kui tal Pedajase tükis “Naine valges” oli mängida ratastoolis vanamehe osa. Selle rolli joonis algas juba nii väikesest detailist nagu hingamine.
Te oskate ikka vaimustavalt sõnadesse panna seda sõnulseletamatult. Mulle imponeerib Suka juures see, et ta pole kindlasti veel valmis; mõistagi, ükski näitleja ei saa kunagi “valmis”, aga kui ma vaatan mõnd teist proffi, siis nende perfektsuses on juba väike enesekordus sees – ootan vargsi, et mõni tugev lavastaja võtaks ja neid lahti raputaks. Igal juhul on Sukal nüüd suisa Panso mantel üll...
“Voldemaris” on ta tõepoolest hea. Sest üks asi on paroodia, jäljendamine, teine asi on see kõik edasi rolliks arendada. Et võtad Panso diktsiooni ja naeru ja keha, aga siis hakkad sellega mängima. Ei tee ainult sketši, vaid paned leitud karakteri tegutsema, reageerima, tundma ja mõtlema. Naerad Panso naeru eri situatsioonides erinevalt. Kord lõbusalt, kord kohmetult, häbenedeski, siis inimlikult, siis viisakalt, vaimustunult, armastavalt, siis nõnda, nagu ei teaks, kuidas reageerida, aga naerad ikka. Ja saalist peegeldub tagasi äratundmisrõõm.
Sukas on pansolikkust, ta on tõesti Päikesepoiss, see, kes täidab ruumi oma soojuse ja energiaga ning keda iga Eesti teater oma truppi ihkab. Olgu, läheb juba pikale ka... on teil veel küsimusi?
Sellest piisab ilmselt küll, aitäh.
Aga kas ma võin ka midagi küsida?
Aga palun.
Miks te teatritegijatest ainult siis persoonilugusid kirjutate, kui nad auhinna saavad või haiglasse satuvad või filmis kaasa löövad või..? Teatris on igal õhtul väike ime, miks te seda näha ei taha?
Selline see ajakirjandus on... Kõigepealt peab olema sündmus, siis järgneb kajastus...
Mul on teist kahju.
Aga head päeva siis...
Üks hetk, kas ma saaksin veel midagi öelda?
Jah, palun.
Ma kasutaksin juhust ja õnnitleksin kõiki teatriinimesi, kes teatripäeval Kuressaares pidu pidasid. Auhinnad annavad ajutist meelehead, aga tähtsam veel on tervis ja rahulolu. Ma usun, et vaataja ei kurvastaks põrmugi, kui suvi oleks ka näitlejatele aeg oma perega koos olemiseks. Selle asemel, et mööda soid ja saari teatrit teha.
PS Skisofreenilise teatrikriitiku rolli täidab kahekõnes samuti autor.
Tuntud nägu ja tuntud hääl
- Tiit Sukk (32) on peale teatriskäija tuttav ka filmipublikule ja televiisorivaatajale. Ja seda nii oma näo kui häälega.
- Sukk on filmides mänginud kolme politseinikku – Peeter Simmi töös “Head käed”, Kristjan-Jaak Nuudi ja Mart Arjukese diplomitöös “Duell”, Vene teleseriaalis “Must veri”. Üks täiesti Hollywoodi klassist näitlejatöö on Sukal suhtlemispelgliku lasnamäelasena Margit Keerdo lühifilmis “Naaber”, kus ta ei jää põrmugi alla Philip Seymour Hoffmanile, kelle meistriklassi kuuluvad “Happiness”, “Magnoolia”, “Capote”. Tema ürgloomulik koomikutalent ja muretu ümberkehastumisvõime vapustas Jaak Kilmi “Kohtumises tundmatuga” – Mati Tilba poosid, intonatsioonid, žestid olid niivõrd “paigas”.
- Lisaks veel hääleandmised Arnoldile, Lennartile ja Mardile seriaalis “Pehmed ja karvased” ning loendamatud väga profid pealelugemised täispikkadele animafilmidele alustades “Shrekist”, lõpetades “Lottega”.
- Ants Lauteri preemia asutati 19. veebruaril 1974. aastal. Auhind antakse kuni kümme aastat teatritööd teinud noorele näitlejale või lavastajale. Auhinna määramisel peetakse silmas näitleja või lavastaja erialast arengut. Esimesed Lauteri preemia laureaadid olid 1975. aastal Raivo Trass ja Jaan Tooming. Viimastel aastatel on Lauteri näitlejapreemia saanud Taavi Eelmaa, Liina Vahtrik, Hilje Murel, Gert Raudsep, Riho Kütsar, Mait Malmsten, Andres Raag, Katariina Lauk jpt. Lavastajatest Ingomar Vihmar, Tiit Ojasoo, Hendrik Toompere juunior, Ain Prosa jt.
