Teose kriitikast enne teost

Kui käia ringi raamatupoodides, siis paistab silma väljaannete rohkus. Lugematud kirjastused paiskavad turule lugematul hulgal trükiseid: pildiraamatud, äriraamatud, käsiraamatud, kogumikud, biograafiad, autobiograafiad, kokkuvõtted jne. Nimetuste rohkusega kaasnevad tiraaþide tagasihoidlikud numbrid: neljakohalise numbrini ulatuvat trükiarvu võib juba edukaks pidada. Hinnad on reeglina kõrged.
Eesti algupärase ilukirjanduse koht selles virvarris pole väljapaistev. Kirjastused ja raamatupoed rõhuvad enesestmõistetavalt müügiedukusele. Ometi ei tähenda see kodumaise kirjanduse kängumist. Vastupidi, lette uputab eesti kirjanike müstiline armee – kusjuures kõrvuti võivad lamada teosed, mille autorid ei tunne teineteise nimegi. Kindlasti ulatub möödunud aastal ilmunud kodumaiste uudisproosateoste arv üle viiekümne (ma ei räägi siin kordustrükkidest, kogumikest jne).
Sellises rohkuses muutub meedia tähelepanu üha olulisemaks. Teose sisu kõrval hakkavad üha suuremat rolli omama teose autori suhted. Kas toimetajad tunnevad kirjaniku vastu huvi? Kodumaises ilukirjanduses hakkab sellest johtuvalt mõjutama metatekst üha tugevamalt oma objekti, s.o teose eksistentsi. Kui metatekst puudub, puudub ka tekst. Lihtsamalt: kui teosest artikleid ei kirjutata, pole teost justkui olemaski.
Uus olukord nõuab uusi lähenemisviise, uusi retseptsioonimudeleid. Tahangi juhtida tähelepanu ilmingule, mis on metateksti ja teksti suhet ümber pööramas või seda juba teinud.

Kaur Kenderi romaani “Check out” ilmumisele eelnes reklaamikampaania, mille copy oli järgmine: “Kõik, kes Te olete aastaid asjatult oodanud... “Iseseisvuspäeva” Kender on lõpuks tagasi. Pikem. Kõvem. Ümberlõikamata. Ja hullem kui kunagi varem.” Ausalt öelda tundus reklaamtekst reklaamitavast tekstist palju huvitavam. Miks? Kenderi debüütteos “Iseseisvuspäev” tagas talle huvitormi, seda nii kriitikute (sh minu) kui ka “tavalugejate” seas. Jaak Urmet väidab täpselt, et “Iseseisvuspäev” mõjus just seetõttu, et ta eiras kirjanduskirjutamise kaanoneid, saabus väljastpoolt neid. “Iseseisvuspäeva” marulise edu varjus hakkas aga Kenderi lausung kaanonisse sisenema ja seetõttu tuhmus mitmete kriitikute silmis ka tema täht. “Ebanormaalse” retseptsioon on selle ere näide. Vastureaktsioonina hakkas Kender ründama Kirjanike Liitu.
Selles valguses mõjub “Check outi” copy teatud mantrana, maagilise vormelina, mis peaks tagama autorile “Iseseisvuspäeva”-aegse mitmekülgse edu.
Mantra mõjujõud jäi poolikuks, kuid selge pretsedent oli loodud. Tavaliselt ilmub kõigepealt kirjandusteos. Sellele järgneb kirjandusteose retseptsioon. Kõigepealt tekst, pärast metatekst, kusjuures: kuigi metatekst määrab tihti ära teksti lugemisviisid, tajutakse teksti ikkagi tüvena. “Check outi” kampaania püüdis erilise selgusega seda suhet ümber pöörata, anda lugejatele kätte kindla lugemisviisi enne, kui nad on teksti endaga tutvuda jõudnud. Eesmärk oli välistada autori vaatevinklist juhuslik(kus) retseptsioon(is). Kõnealusest copy’st pidi saama edasise mõtestamise tüvi, reklaamtekst pidi kindlaks määrama reklaamitava teksti saatuse.

Siia kõrvale asetaksin samalaadse, aga “täiuslikuma” projekti. Berk Vaheri romaan “Lugulaul” ei ole kindlasti ligilähedaltki majanduslikult nii edukas kui ükskõik missugune Kenderi raamat, kuid minu meelest tekkis kõnealuse romaani ümber kindel, kuigi vähese haardega retseptsioon juba enne selle ilmumist. Või sõltumata sellest, kas retseptsioonis osaleja romaani ka (läbi) lugenud on/oli.
Jürgen Rooste tutvustas “Lugulaulu” Sirbis järgmiste sõnadega: “Väärt teos, mida on kahjuks suhteliselt väsitav (võimatu?) lugeda...” (1.12.2002). Mis pani retsenseerijat ühildama ühildamatut: väärtuslikkust ja loetamatust?
Berk Vaherit on korduvalt nimetatud “juhtivaks noorliteraadiks”, kelle provokatiivne ja elegantne tegevus võib küll sisaldada vasturääkivusi, kuid mõttetühjaks ei peaks seda ka tema vastased pidama. Moodsa isiksusena ohverdab ta tihti loogikat retoorika säravale altarile. Rünnakuid ei jäta Vaher kunagi vasturündamata. Kõik kokku on andnud talle nii reaalse kui ka sümboolse positsiooni. Seda tsementeerib “Lugulaul”, mis praegusel hetkel polegi niivõrd kirjandusteos, kuivõrd Berk Vaheri kui kultuurisündmuse üks väljund, lüli ahelas.
Rooste paradoksaalne sedastus edastab hästi olukorda: kriitik ei taha teravkeelse autori rünnaku osaliseks saada, valetada ka ei taha. Kahe vastaka tunde ajel sünnib “väärtuslik loetamatus”.
“Lugulaulu” retseptsiooni oli paigas enne raamatu ilmumist. See sisaldab väiteid, et tegemist on uue “Finnegan’s Wake’iga” (Joyce’i teose olulisusest on Vaher ka kirjutanud), mastaapse teosega, mis on küll loetamatu, kuid milles sisaldub “kõik”. Kuna autoriks on “juhtiv” intellektuaal, siis tähendaks raamatu loetamatuse miinusmärgistamine “igandumist”, “mõistmatust”. Tundub, et väga vähesed on suutnud teost otsast lõpuni läbi lugeda. Ometi ei ole keegi seda teosele ette heita söandanud. Seetõttu on “Lugulaul” paradoksaalselt pigem retseptsioon teose ümber kui teos ise.
Õpetlikult kirjutas Vaher pool aastat enne oma esikromaani ilmumist (“Romaanivõistlus: milles võistelda”. Sirp, nr 19, 2002): “Tõsiselt hääd romaani mitte ainult on kirjutatud aastaid, vaid ka loetakse aastaid.” Igati toekas mõte. Seda enam, et “Lugulaulu” retseptsiooni mõjul oli juba enne raamatu ilmumist teada, et seda kirjutati seitse aastat.