Terasest daam sametkinnastes
Kui Briti kuninganna Elizabeth II ema 1954. aastal visiidilt USAsse
naasis, tormas üks algaja ajakirjanik pärast ametlikku vastuvõtutseremooniat
kuninglikku rongi, mis oli auväärse daami Southamptoni sadamast Londonisse
toimetanud. Ajakirjanik lootis kuninglikult stjuuardilt välja pigistada, mida
auväärne daam raudteesõidu ajal tegi. Vahest tellis ta kannu teed? Millist
teed? Earl Greyd või mõnd muud?
Stjuuard vaatas ajakirjanikku põlastavalt
ja vastas: "Olgu Jumal sulle armuline, sõber. Ta jõi kaks-kolm kanget džinni
toonikuga nagu tavaliselt."
Tipsutamine oli üks väheseid teadaolevaid
pahesid, millele kuninganna ema Elizabeth ei suutnud vastu seista. Tema
teine nõrkus oli hobuste võiduajamised.
Muidu aga ümbritses seda
101aastaseks elanud (omaette kunsttükk seegi!) naist vooruslikkuse ja vaat
et pühaku aupaiste. Erinevalt Briti kuningakoja noorematest liikmetest, kes on
viimasel aastakümnel alatasa skandaalidesse sattunud, õnnestus kuninganna emal
terve sajandi vältel säilitada nii oma hea nimi kui ka privaatsus.
Ta andis
ainult ühe intervjuu (enne pulmi prints Albertiga 1923. aastal) ja
tema vaadetest ning mõtetest teatakse hämmastavalt vähe. Millest on kahju,
eriti kui arvestada tema rikkalikku elukogemust ja tõika, et enne kuninganna
ema tiitli saamist oli ta ise kuninganna.
Õigupoolest ei pidanud Yorki
hertsoginna kuningannaks saama. See õnn või õnnetus tabas teda 1936. aastal,
kui tema mehevend, Briti kuningas Edward VIII loobus troonist,
eelistades kroonile armurõõme kolm korda lahutatud ameeriklanna Wallis
Simpsoniga.
Wallis Simpsonit Elizabeth – keda
iseloomustatakse kui äärmiselt leebet, lahket ja heasüdamlikku inimest,
kes võitis ühtmoodi nii lihtrahva kui ka lordide südameid – ei sallinud.
Simpson oli süüdi selles, et Briti monarhia sattus kriisi, Simpson oli süüdi
selles, et Elizabethi mehest sai vastu tahtmist kuningas George VI,
kellelt selle rolli täitmine nõudis üleinimlikku pingutust, mis mehe 1952.
aastal enneaegu hauda viis. Ja ehkki mehe surma kopsuvähki võinuks kanda pigem
meeletu suitsetamise arvele, ei andestanud Elizabeth Simpsonile elu
lõpuni.
Niisiis oli sellel "lihtsal, lobiseval, heasüdamlikul, väikese ümara
näoga naisel", nagu teda nimetas Virginia Woolf, ka teine, raudsem pool.
Tema leebe naeratuse taga varjus otsusekindlust, tänu millele ta muutis oma
kogeleva, alaväärsuskompleksis mehe soliidseks kuningaks.
Elizabethi
otsusekindlus tuli eriti ilmekalt esile Teise maailmasõja päevil. Londoni
pommitamise ajal soovitati tal tütred Kanadasse evakueerida, kuid ta keeldus
järsult, öeldes: "Lapsed ei saa minna ilma minuta, mina ei saa lahkuda
kuningata ja kuningas ei lahku iialgi." Kuningapaar püüdis oma rahvale
moraalset tuge anda, külastades haiglaid, sõjaväelaagreid ja pommitabamusi
saanud piirkondi. Nad otsustasid elada nagu kõik ülejäänudki – piiratud toidu-
ja veeratsiooniga.
Kui pommid langesid otse Buckinghami palee õuele ja
kuningapere vaevu eluga pääses, oli Elizabeth peaaegu rõõmus: "Võin nüüd East
Endile südamerahuga otsa vaadata," teatas ta. Ta harjutas lossihoovis laskmist
ja lubas maha kõmmutada iga sakslase, kes peaks Londonisse tungima. Hitler
nimetas teda "kõige ohtlikumaks naiseks Euroopas".
Sõda ühendas
kuningakoda ja rahvast ning kõikuma löönud monarhia tõusis uuesti jalule.
Kuninganna aga saavutas sõjas stoilisuse, mida ta ei minetanud elu lõpuni. Ta
ei kaevanud kunagi valu, ehkki tegi elu lõpupoole läbi mitu operatsiooni.
95aastaselt pärast esimest puusalõikust haiglast lahkudes tõrjus ta jonnakalt
kõrvale igasuguse abi ning astus omal jalal trepist alla. Ta ilmutas
oma tundeid harva ja vihasena ei nähtud teda kunagi.
Tema
lemmiklapselaps prints Charles on tema kohta kirjutanud: "Nii kaua, kui
ma mäletan, on mu vanaema olnud kõige imelisem näide inimesest, kelles on
ühinenud lõbusus, naeruhimu, soojus, oskus pakkuda turvalisust ja ennekõike
suurepärane maitse nii paljudes asjades."
Kahtlemata oli Elizabeth
lõbujanuline. Ta arma
stas tantsida, lõunasöökidel käia ja meelt lahutada (vähem teatakse tema
muusika-, kunsti- ja luuleharrastustest). Ka kirg hobuste võiduajamiste vastu
oli üks tema elurõõmu allikaid. Tema arusaam võiduajamisest ja elust üldse oli,
et inimesel peab olema lõbus. Võiduajamiste päeval oli ta alati kohal ja
isegi siis, kui kallas vihma ja teised otsisid varju baarist, läks kuninganna
ema vapralt oma läbipaistva vihmavarjuga välja. Viimasel ajal, kui ta liikus
vähem, vaatas ta võiduajamisi telekast oma Londoni kodus Clarence House'is, mis
jääb üsna kuninganna residentsi Buckinghami palee lähedale.
Tema
huumorimeelt hinnati kõrgelt ja kõige enam vajasid seda just kuningapere teised
liikmed. Kord ema juures einestades arvas kuninganna Elizabeth II, et
võtab vist klaasikese veini. "Kas see on ikka tark tegu?" küsis kuninganna ema.
"Sa ju tead, et pead täna õhtupoolikul veel riiki valitsema."
Kuna pärast
90. eluaastat kärpis kuninganna ema oma kuninglikke kohustusi, sai ta rohkem
telekat vaadata. Telekavast eelistas ta võiduajamisi ja lemmiksaateid nagu
"Fawlty Towers". Ka meeldis talle lõunasööke korraldada. Ta leidis, et kõige
sobivam külaliste arv on 14 ning ta armastas kutsuda inimesi kõige
erinevamatelt elualadelt – vaimulikke, poliitikuid, kunstnikke.
Kirikuõpetaja võis leida end istumast kabinetiministri või endise õuelauliku
Ted Hughesi kõrval. Enne lõunat ja enne oodet tõstis vanaproua meeleldi
klaasi ning ka toidu juurde kulus alkohol marjaks ära.
Elurõõm ja virge
vaim ei jätnud teda kunagi maha ning veel saja-aastaselt pidas ta oma kõnesid
peast. Ehkki mõnevõrra tagaplaanil, oli ta oma pastelltoonides rõivaste,
kolmerealise pärlikee ja 1950ndaid meenutavate lopsakate kübaratega alati kohal
ning ajapikku kujunes temast brittidele järjepidevuse sümbol, kogu rahva
vanaema. Kõik armastasid teda, ehkki erinevalt klassikalisest vanaemast ei
küpsetanud ta ilmselt kunagi pannkooke.
Elizabeth Bowes-Lyon, kuninganna ema
(4. august 1900 – 30. märts
2002)
* Pärit Šoti aadliperekonnast. Sündis väidetavalt esmaabitõllas.
*
Armastas maaelu, koeri, oli hea kalamees, tegeles oma Šotimaa mõisas
karjakasvatuse ja -aretusega.
* Tema kirg oli hobuste võiduajamised. 1998
võitis oma võidusõiduhobustega peaaegu 2,5 miljonit krooni auhinnaraha.
Võitjaks tulnud hobuseid oli tal kokku 449.
* Oli seotud rohkem kui 300
heategevusasutuse, sõjaväeosa jm organisatsiooniga.
* Kõige kummalisem
kingitus, mille kunagi saanud: pooleldi söödud küpsis, mille talle ulatas
kaheaastane Nathaniel Hess tema 98. sünnipäeval. Kuninganna ema teeskles, et
võtab ampsu, ja andis küpsise tagasi.