TÖÖTURUAMET: Kui mul tõsine häda käes oleks, siis ma küll siit majast ei alustaks. Ma helistaks kõigepealt sõbrad läbi. Ingmar Muusikus

"Issand, kas sa tõtt räägid või?" ahastab tuttav, kui ma küsin, kas tal oleks ideed, kuhu ma võiksin tööle minna.
Selgitan, et esialgu mitte. Et ma lihtsalt proovin, missuguse töö ma leiaksin.
"Ptüi, sinder, ehmatasid mu esimese hooga päris kangeks!"
Ühed ütlevad, et nemad jookseksid minu asemel kohe Postimehe ukse taha.
Teised soovitavad, et vaadaku ma ehk mingis muus vallas ka veidi ringi. Et kirjatöö tuleb mu juurde ise niikuinii.

Tööturuametis Endla tänav 6 on pikk järjekord. Aknad on udused, õhk paksuvõitu. Jutt enamasti venekeelne. Mõni tõlgib teisele.

"Što eto takoje?" loeb karvase mütsiga proua seina pealt.

"Triikija!"

"Trii-ki-ja!" kordab karvane müts.

Kõige rohkem vajatakse õmblejaid. Autopesijaid. Kui ma lähen autopesijaks või triikijaks, peaksin ma võtma neid kohti neli tükki, et ma saaksin oma pangaasjad ühele poole.

"A eto što takoje - tjoo-ko-ge-muuz?!"

(Karvase mütsiga daam loeb seina pealt, et on vajalik töökogemus.)

Kõige suuremat raha saab keevitaja, 15 000 - 18 000.

Triikijad saavad 5000 - 6000 kanti. Võtan ruttu kõne.

"Halloo, kas teie vajate triikijaid?"

"Jaa!" Kujutlen vastajana keskeas brigadiri moodi naisterahvast, kes küsib vastu: "Kas teil töökogemus on?"

"Ei ole!"

"Siis me ei võta!" Mu vestluspartnerit iseloomustab sirgjooneline suhtlusviis.

"Aga ma olen võimeline arenema!"

"Vaata!" Naisterahvas ohkab resigneerunult. "Meil on siin nii palju inimesi, kes ennast pakuvad, pika staažiga triikijad. Ja meil ei ole lihtsalt mõtet aega raisata selle peale, et hakata välja õpetama...."

"Mida seal triikida vaja on?"

"Naiste kerged riided."

Kõrg- ja keskharidusega tööotsijatele mõeldud seinalehe ees kirjutab agar baretiga noorik oma peenikese käekirjaga üles kõik, mis kirjutada annab.

Alustab sellest, et Estonia ooperikoor otsib endale kaht tenorit, bassi ja baritoni (sinna ma ilmselt ei kvalifitseeru), lõpetades sellega, et on vaja müügijuhti (10 000), projektijuhti (tasu kokkuleppel), arhitekti (5000!?) ja küsitlejat (tasu kokkuleppel).

Et saada kokku normaalne tasu, tuleb kombineerida pakett kolmest-neljast seitsmetuhandesest palgast. Võib-olla pole ma tavalisim katsejänes, sest erinevalt tavainimesest mulle meeldib uurida elu. Ma võtaksin heameelega ­ekstreemse elukutse.

Toimetuse lähedal on kohvik, kus ma hommikuti putru söön ja kus on tore ja huvitav käia, sest personal arutab, kuidas hundid ja karud vahel kellegi maakodu juures mõne seenelise poolsurnuks on ehmatanud.

Seekord jälle huvitav uudis: nõudepesija koht vaba.

Seitse tuhat saaks kätte. Lõuna ajal on rabelemist, aga hommikud ja õhtud on enamasti vaiksed.

Proovime järele. Veedan kraanikausi ääres meeleoluka veerandtunni, mille käigus pesen ära restitäie taldrikuid. Ma olen alati mõelnud, miks teatud tüüp naisterahvaid oma taldrikuid tühjaks ei söö ja pool portsjonit järele jätavad, kuigi viis minutit tagasi sööma asudes olid nad suurest näljast minestamise ääre peal. Ma ei saa nendest aru.
Iseenesest pole paha töö.

Kui ma pesen päeval nõusid - 7000 krooni kuus -, peaks mul olema veel mõni samasugune ots.

Vanainimeste hooldajad peaks olema tänasel päeval nõutud tegijad. Tuleb käia paar-kolm korda nädalas poes, aidata üht-teist kodus toimetada. Tuua puid. Selgub, et kui vormistada ennast linnaosa sotsiaalosakonnas, võib saada hooldajatoetust. Raske puudega inimese hooldaja saab hooldustoetust 240 krooni kuus. Sügava puudega inimese hooldaja saab 400 krooni kuus.

Arvutan, et mul peaks olema ­hooldada nelikümmend sügava puudega vanainimest. Kust ma nad võtan? Ma pole Liis Haavel.

Ja siis selgub veel, et hooldajatoetuse saab endale vormistada ainult tuttav inimene, tavaliselt oma pere liige. No vaat sulle säh!

Mõtlen just helistada tuttavale mõisahärrale, kes on alati hädas, et külamehed ei taha tema juurde tulla puid lõhkuma. Valin juba numbrit, kui saan teada, et mõisahärra on vahepeal pankroti välja kuulutanud.

Võtan kõne Rein Kilgile, kurdan, et näe, pole enam kuskile puulõhkujakski minna.

Kilk peab mulle hoogsa loengu (taustahelid reedavad, et ta alustab söömalaua juures ja lõpetab maakonna teises servas). Kilk on optimistlik.

"Paneme vastu. Ja küll ta läheb paremaks!"

Oleme juba head aega öelnud ja ma hakkan telefoni välja lülitama, kui kuulen Kilki torusse hüüdmas: "Tule Tartusse! Puulõhkuja koha leiame sulle iga kell!"

Tööturuameti seina peal on lugeda, et Keila gümnaasium vajab eesti keele ja kirjanduse õpetajat.
"Kas teil oli eesti keele õpetajat vaja?"

"Jaa!"

"Mis ma peaksin tegema?"

"Teate, direktor räägib praegu ühe lapsevanemaga, aga osalege kindlasti konkursil. Meil ei ole praegu ühtki kandidaati!" ütleb sekretär. (Tal on meeldiv hääl.)

Küsib, kas mul on pedagoogilist staaži. Pole mul midagi. Sekretäri hääl muutub minoorseks, kui ta teatab kahetsedes, et sel juhul saaks 8000 krooni.

Kui sobitada nõudepesija ja emakeeleõpetaja amet, saaks enam-vähem hakkama.

Siis helistab nutikas kolleeg (kelle ema vaatamata 71 eluaastale peab koolis emakeeleõpetaja rasket ametit). Ta soovitab mul panna kuulutus ajalehte Soov ja hakata andma järeleaitamistunde õpiraskustega lastele.

Keskmine gümnaasiumiõpilane pidavat olema ülimalt asjatundlik sellistel aladel nagu feissbuki koostamine ja Egiptimaa snorgeldamistingimused eri aastaaegadel. Aga tal ei pidavat olema halli aimugi, mida võiksid tähendada sinilind või seitse venda. Kasutagu ma oma haridust ja hakaku lastele skaibis ümberjutustusi tegema ja loenguid andma.

Kontakteerun viivitamatult tuttava emakeeleõpetajaga, kelle lemmiktegelane Eesti kirjanduses on Nipernaadi ja kes Nipernaadist inspireeritult laseb koolitunnis üksteisele komplimente teha.

"Kas teil vajaks keegi järeleaitamistunde?"

"Terve 9.a vajaks järeleaitamistunde."

"Olen käsi!"

Tööturuameti seinal on kuulutus, et golfiväljak Soomes vajab hoolikat niitjat. Hea istuv töö aprillist septembrini. Sõidad ringi ja niidad.

Ja et Hollandis vajatakse lihunikku ja Soomes majahoidjat.

Ma olen patrioot. Mina Soome ega Hollandisse ei lähe.

Tuttav hobusemees räägib, et tallimehi vajatakse Soomes, Rootsis, Itaalias.

Eestis sa tallimehena läbi ei löö, aga proovi rahvusvahelisel turul!

Parema meelega nad võtavad küll tüdrukuid, sest need nõuavad vähem. Aga.
Sa pead hobuse võistlusteks valmis panema. Möku seal olla ei saa. kõik peab käima kiiresti.

"Mis see palk olla võib?"

"Oota, ma helistan tüdrukutele ja küsin... Ma ei saanud tüdrukuid kätte, aga 10 SEKi ikka esialgu maksavad. Kätte, ma mõtlen."

Võib-olla teeks kannapöörde, lähekski maale elama, töötaks kohalikus lehes, teeks kevadel kartulid-porgandid maha, elaks kokkuhoidlikult.

Ammu olen unistanud rahulikumast elust.

Võtan kõne Lääne Elu toimetusse, kus naisreporterid mind informeerivad, et esiteks: neil on kohad täis, ja teiseks: võrreldes nädalalehega on maakonnalehes ropult tööd, nii et kas linnamees nüüd sellise mahviga toime tuleb... Soovitavad lahkelt, et kaastöö on alati oodatud, lagistavad naerda ja panevad toru ära.

Pärast saadab peatoimetaja meili, et kui nüüd ikka tõesti tõsised jutud, siis... kui omanikuga rääkida, äkki mässib midagi välja ka.

Soovitatakse, et vabakutselisena tegutsedes peaks ärevatel aegadel tõusma esikohale "agressiivne kvantiteet". See tähendab, et kõik päevalehed ja nende veebiväljaanded tuleb arvamuslugudega ühtlaselt üle ujutada.

Kui süüa tatraputru, võib honorar ehk tõesti katta lõunakulud.
Ei tea. Mingi kiire kirjutaja pole ma kunagi olnud.

Üks trump on mul siiski tagataskus.

Ma kuulun selliste moodsate inimeste hulka, kes on õppinud endale uue ameti. 2005. aasta sügisel astusin Räpina aianduskooli maastikuehituse erialale.

(Marju Lauristin räägib ju ka: selle asemel, et vahetada naist, vahetage elukutset! Muidu olete neljakümneaastaselt väsinud nagu ärakantud saapad.)

Nii. Nüüd on mul aianduskooli diplom, aga sellest on vähe kasu, kui aiakujundustööl pole turgu.

Elu meil päris ka ei seisa, keegi ikka veel aiakujundust tellib.

Tellijate leidmine käib nii, et õige reklaam levib suust suhu.

Enne läheb asjaks tuttav amatöör kui võõras proff. Kui juba võhivõõra poole pöördutakse, peab olema ports töid ette näidata.

Esimese kliendi ma nüüd juba leidsin ka. Hea sõber Juhani Püttsepp rääkis, et oleks vaja maja ette päikese poole kiviktaimlat. Mis seal ikka, teeme ära! Juba hakkasin vaikselt joonistama.

Raha ma ei võta, aga kui Juhani töö valmis saab, siis hakkab Juhani igal pool valju häälega rääkima, kui vägev see kiviktaimla meil välja kukkus (kui kukkus).

Siis jookseb mulle keegi juurde ja soovitab, et kui ma muud ei leia, siis veel üks võimalus, kuidas teenida kümme tuhat krooni kuus kätte, on minna Scoutspataljoni. Et sinna saada, peab tegema läbi katsed, mis koosnevad kolmest asjast: kahe minuti jooksul kätekõverdused, kahe minuti jooksul kõhulihased ja 3,2 km jooks...

Läbi saab ka siis, kui kätekõverdusi tehakse 95 punkti peale, kõhulihaseid 94 punkti peale ja jooks 1 punkti peale... 45aastase mehe maksimumtulemused oleksid järgmised: 66 kätekõverdust, 69 kõhulihast, 3,2 km jooks ajaga 15.06 - 100 punkti

Oleneb auastmest ja ametikohast, aga Scoutsis on lisaks palgale ka 3500 krooni valmisolekutasu, mis tähendab, et üldiselt peaks ikka üle 10 000 kätte saama...

Oh-jah, hakkame lõpetama. Üks tuttav daam, kellele oma tegemistest räägin, ütleb eleegilise tooniga hääl es: "Tead, ma olen mõelnud, et ma olen elanud huvitava elu. Mul on tütar suureks kasvanud (19). Ma mõtlen, et kui ma sureksin, poleks sellest midagi." Ja lõpetab oma jutu, et "kui sul on raske, helista, sõbrad selleks ongi".

Ütleb, et teeb tänagi õhtul suurema potiga suppi, et kui mul on rasked ajad, astugu ma läbi.

PS Õnneks on eelnenud tööotsimiselugu vaid mäng. Tänu taevale ja H. H Luigele käin endiselt Ekspressis tööl ja kõht on kenasti täis.

Ma oleksin tõenäoliselt saanud tööle järgmiste ametite peale (Palgad sisaldavad makse)

* Tallimees Itaalias või Soomes (20 000)

* Õppeasutuse arendusjuht (19 000)

* Nõudepesija (8000–9000)

* Õpetaja (alates 8100)

* Puulõhkuja (alates 8000)

* Kooliõpilase järeleaitaja (200 krooni tund)

* Maastikuehitaja (tasu kokkuleppel)