20.02.2009, 00:00
Tere, kuidas elad, mind koondati!
Madis Jürgen proovis omal nahal järele, mis tunne on olla töötu. Selgus, et kui sul on käed otsas ja kui sa väga nipsakas ei ole, siis leiad ameteid küll.
“Issand, kas sa tõtt räägid või?” ahastab
tuttav, kui ma küsin, kas tal oleks ideed, kuhu ma võiksin
tööle minna.
Selgitan, et esialgu mitte. Et ma lihtsalt proovin,
missuguse töö ma leiaksin.
“Ptüi, sinder, ehmatasid
mu esimese hooga päris kangeks!”
Ühed ütlevad, et
nemad jookseksid minu asemel kohe Postimehe ukse taha.
Teised soovitavad,
et vaadaku ma ehk mingis muus vallas ka veidi ringi. Et kirjatöö
tuleb mu juurde ise niikuinii.
Tööturuametis Endla
tänav 6 on pikk järjekord. Aknad on udused, õhk
paksuvõitu. Jutt enamasti venekeelne. Mõni tõlgib
teisele.
“Što eto takoje?” loeb karvase
mütsiga proua seina pealt.
“Triikija!”
“Trii-ki-ja!” kordab karvane müts.
Kõige
rohkem vajatakse õmblejaid. Autopesijaid. Kui ma lähen autopesijaks
või triikijaks, peaksin ma võtma neid kohti neli tükki, et
ma saaksin oma pangaasjad ühele poole.
“A eto što
takoje – tjoo-ko-ge-muuz?!”
(Karvase mütsiga daam
loeb seina pealt, et on vajalik töökogemus.)
Kõige
suuremat raha saab keevitaja, 15 000 – 18 000.
Triikijad
saavad 5000 – 6000 kanti. Võtan ruttu kõne.
“Halloo, kas teie vajate triikijaid?”
“Jaa!” Kujutlen vastajana keskeas brigadiri moodi naisterahvast,
kes küsib vastu: “Kas teil töökogemus on?”
“Ei ole!”
“Siis me ei võta!” Mu
vestluspartnerit iseloomustab sirgjooneline suhtlusviis.
“Aga
ma olen võimeline arenema!”
“Vaata!”
Naisterahvas ohkab resigneerunult. “Meil on siin nii palju inimesi, kes
ennast pakuvad, pika staažiga triikijad. Ja meil ei ole lihtsalt mõtet
aega raisata selle peale, et hakata välja õpetama....”
“Mida seal triikida vaja on?”
“Naiste
kerged riided.”
Kõrg- ja keskharidusega
tööotsijatele mõeldud seinalehe ees kirjutab agar baretiga
noorik oma peenikese käekirjaga üles kõik, mis kirjutada
annab.
Alustab sellest, et Estonia ooperikoor otsib endale kaht
tenorit, bassi ja baritoni (sinna ma ilmselt ei kvalifitseeru),
lõpetades sellega, et on vaja müügijuhti (10 000),
projektijuhti (tasu kokkuleppel), arhitekti (5000!?) ja küsitlejat
(tasu kokkuleppel).
Et saada kokku normaalne tasu, tuleb
kombineerida pakett kolmest-neljast seitsmetuhandesest palgast.
Võib-olla pole ma tavalisim katsejänes, sest erinevalt
tavainimesest mulle meeldib uurida elu. Ma võtaksin heameelega
ekstreemse elukutse.
Toimetuse lähedal on kohvik,
kus ma hommikuti putru söön ja kus on tore ja huvitav käia, sest
personal arutab, kuidas hundid ja karud vahel kellegi maakodu juures
mõne seenelise poolsurnuks on ehmatanud.
Seekord jälle
huvitav uudis: nõudepesija koht vaba.
Seitse tuhat saaks
kätte. Lõuna ajal on rabelemist, aga hommikud ja õhtud on
enamasti vaiksed.
Proovime järele. Veedan kraanikausi
ääres meeleoluka veerandtunni, mille käigus pesen ära
restitäie taldrikuid. Ma olen alati mõelnud, miks teatud
tüüp naisterahvaid oma taldrikuid tühjaks ei söö ja
pool portsjonit järele jätavad, kuigi viis minutit tagasi
sööma asudes olid nad suurest näljast minestamise ääre
peal. Ma ei saa nendest aru.
Iseenesest pole paha töö.
Kui ma pesen päeval nõusid – 7000 krooni
kuus –, peaks mul olema veel mõni samasugune ots.
Vanainimeste hooldajad peaks olema tänasel päeval nõutud
tegijad. Tuleb käia paar-kolm korda nädalas poes, aidata
üht-teist kodus toimetada. Tuua puid. Selgub, et kui vormistada ennast
linnaosa sotsiaalosakonnas, võib saada hooldajatoetust. Raske puudega
inimese hooldaja saab hooldustoetust 240 krooni kuus. Sügava puudega
inimese hooldaja saab 400 krooni kuus.
Arvutan, et mul peaks olema
hooldada nelikümmend sügava puudega vanainimest. Kust ma nad
võtan? Ma pole Liis Haavel.
Ja siis selgub veel, et
hooldajatoetuse saab endale vormistada ainult tuttav inimene, tavaliselt oma
pere liige. No vaat sulle säh!
Mõtlen just helistada
tuttavale mõisahärrale, kes on alati hädas, et külamehed
ei taha tema juurde tulla puid lõhkuma. Valin juba numbrit, kui saan
teada, et mõisahärra on vahepeal pankroti välja kuulutanud.
Võtan kõne Rein Kilgile, kurdan, et näe, pole enam
kuskile puulõhkujakski minna.
Kilk peab mulle hoogsa loengu
(taustahelid reedavad, et ta alustab söömalaua juures ja
lõpetab maakonna teises servas). Kilk on optimistlik.
“Paneme vastu. Ja küll ta läheb paremaks!”
Oleme juba head aega öelnud ja ma hakkan telefoni välja
lülitama, kui kuulen Kilki torusse hüüdmas: “Tule
Tartusse! Puulõhkuja koha leiame sulle iga kell!”
Tööturuameti seina peal on lugeda, et Keila
gümnaasium vajab eesti keele ja kirjanduse õpetajat.
“Kas teil oli eesti keele õpetajat vaja?”
“Jaa!”
“Mis ma peaksin tegema?”
“Teate, direktor räägib praegu ühe lapsevanemaga, aga
osalege kindlasti konkursil. Meil ei ole praegu ühtki kandidaati!”
ütleb sekretär. (Tal on meeldiv hääl.)
Küsib, kas mul on pedagoogilist staaži. Pole mul midagi. Sekretäri
hääl muutub minoorseks, kui ta teatab kahetsedes, et sel juhul saaks
8000 krooni.
Kui sobitada nõudepesija ja
emakeeleõpetaja amet, saaks enam-vähem hakkama.
Siis
helistab nutikas kolleeg (kelle ema vaatamata 71 eluaastale peab koolis
emakeeleõpetaja rasket ametit). Ta soovitab mul panna kuulutus ajalehte
Soov ja hakata andma järeleaitamistunde õpiraskustega lastele.
Keskmine gümnaasiumiõpilane pidavat olema ülimalt
asjatundlik sellistel aladel nagu feissbuki koostamine ja Egiptimaa
snorgeldamistingimused eri aastaaegadel. Aga tal ei pidavat olema halli aimugi,
mida võiksid tähendada sinilind või seitse venda. Kasutagu
ma oma haridust ja hakaku lastele skaibis ümberjutustusi tegema ja
loenguid andma.
Kontakteerun viivitamatult tuttava
emakeeleõpetajaga, kelle lemmiktegelane Eesti kirjanduses on Nipernaadi
ja kes Nipernaadist inspireeritult laseb koolitunnis üksteisele
komplimente teha.
“Kas teil vajaks keegi
järeleaitamistunde?”
“Terve 9.a vajaks
järeleaitamistunde.”
“Olen käsi!”
Tööturuameti seinal on kuulutus, et golfiväljak
Soomes vajab hoolikat niitjat. Hea istuv töö aprillist septembrini.
Sõidad ringi ja niidad.
Ja et Hollandis vajatakse lihunikku
ja Soomes majahoidjat.
Ma olen patrioot. Mina Soome ega Hollandisse
ei lähe.
Tuttav hobusemees räägib, et tallimehi
vajatakse Soomes, Rootsis, Itaalias.
Eestis sa tallimehena läbi
ei löö, aga proovi rahvusvahelisel turul!
Parema meelega
nad võtavad küll tüdrukuid, sest need nõuavad
vähem. Aga.
Sa
pead hobuse võistlusteks valmis panema. Möku seal olla ei saa.
kõik peab käima kiiresti.
“Mis see palk olla
võib?”
“Oota, ma helistan tüdrukutele ja
küsin... Ma ei saanud tüdrukuid kätte, aga 10 SEKi ikka esialgu
maksavad. Kätte, ma mõtlen.”
Võib-olla teeks kannapöörde, lähekski maale elama,
töötaks kohalikus lehes, teeks kevadel kartulid-porgandid maha, elaks
kokkuhoidlikult.
Ammu olen unistanud rahulikumast elust.
Võtan kõne Lääne Elu toimetusse, kus naisreporterid
mind informeerivad, et esiteks: neil on kohad täis, ja teiseks:
võrreldes nädalalehega on maakonnalehes ropult tööd, nii
et kas linnamees nüüd sellise mahviga toime tuleb... Soovitavad
lahkelt, et kaastöö on alati oodatud, lagistavad naerda ja panevad
toru ära.
Pärast saadab peatoimetaja meili, et kui
nüüd ikka tõesti tõsised jutud, siis... kui omanikuga
rääkida, äkki mässib midagi välja ka.
Soovitatakse, et vabakutselisena tegutsedes peaks ärevatel aegadel
tõusma esikohale “agressiivne kvantiteet”. See
tähendab, et kõik päevalehed ja nende veebiväljaanded
tuleb arvamuslugudega ühtlaselt üle ujutada.
Kui
süüa tatraputru, võib honorar ehk tõesti katta
lõunakulud.
Ei tea. Mingi kiire kirjutaja pole ma kunagi olnud.
Üks trump on mul siiski tagataskus.
Ma kuulun
selliste moodsate inimeste hulka, kes on õppinud endale uue ameti. 2005.
aasta sügisel astusin Räpina aianduskooli maastikuehituse
erialale.
(Marju Lauristin räägib ju ka: selle asemel, et
vahetada naist, vahetage elukutset! Muidu olete neljakümneaastaselt
väsinud nagu ärakantud saapad.)
Nii. Nüüd on mul
aianduskooli diplom, aga sellest on vähe kasu, kui
aiakujundustööl pole turgu.
Elu meil päris ka ei
seisa, keegi ikka veel aiakujundust tellib.
Tellijate leidmine
käib nii, et õige reklaam levib suust suhu.
Enne
läheb asjaks tuttav amatöör kui võõras proff. Kui
juba võhivõõra poole pöördutakse, peab
olema ports töid ette näidata.
Esimese kliendi
ma nüüd juba leidsin ka. Hea sõber Juhani Püttsepp
rääkis, et oleks vaja maja ette päikese poole kiviktaimlat. Mis
seal ikka, teeme ära! Juba hakkasin vaikselt joonistama.
Raha
ma ei võta, aga kui Juhani töö valmis saab, siis hakkab Juhani
igal pool valju häälega rääkima, kui vägev see
kiviktaimla meil välja kukkus (kui kukkus).
Siis jookseb
mulle keegi juurde ja soovitab, et kui ma muud ei leia, siis veel üks
võimalus, kuidas teenida kümme tuhat krooni kuus kätte, on
minna Scoutspataljoni. Et sinna saada, peab tegema läbi katsed, mis
koosnevad kolmest asjast: kahe minuti jooksul
kätekõverdused, kahe minuti jooksul kõhulihased ja 3,2
km jooks...
Läbi saab ka siis, kui kätekõverdusi
tehakse 95 punkti peale, kõhulihaseid 94 punkti peale ja jooks 1
punkti peale... 45aastase mehe maksimumtulemused oleksid järgmised: 66
kätekõverdust, 69 kõhulihast, 3,2 km jooks ajaga 15.06
– 100 punkti
Oleneb auastmest ja ametikohast, aga Scoutsis on
lisaks palgale ka 3500 krooni valmisolekutasu, mis tähendab, et
üldiselt peaks ikka üle 10 000 kätte saama...
Oh-jah, hakkame lõpetama. Üks tuttav daam, kellele oma
tegemistest räägin, ütleb eleegilise tooniga hääl
es: “Tead, ma olen mõelnud, et ma olen elanud huvitava elu. Mul on
tütar suureks kasvanud (19). Ma mõtlen, et kui ma sureksin, poleks
sellest midagi.” Ja lõpetab oma jutu, et “kui sul on raske,
helista, sõbrad selleks ongi”.
Ütleb, et teeb
tänagi õhtul suurema potiga suppi, et kui mul on rasked ajad,
astugu ma läbi.
PS Õnneks on eelnenud
tööotsimiselugu vaid mäng. Tänu taevale ja H. H Luigele
käin endiselt Ekspressis tööl ja kõht on kenasti
täis.
Ma oleksin tõenäoliselt saanud tööle järgmiste ametite peale
(Palgad sisaldavad makse)
(Palgad sisaldavad makse)
- Tallimees Itaalias või Soomes (20 000)
- Õppeasutuse arendusjuht (19 000)
- Nõudepesija (8000–9000)
- Õpetaja (alates 8100)
- Puulõhkuja (alates 8000)
- Kooliõpilase järeleaitaja (200 krooni tund)
- Maastikuehitaja (tasu kokkuleppel)