VERRE SUKELDUJA: Juba mõnekümne aasta pärast võivad me veres ringi sebida nanorobotid, mis võitlevad haigustega ning aitavad meil kauem ja paremini elada. joonis: Nanotechnology News Network

Nanorobotid on suuruselt 0,1-10nanomeetrised isendid, mis veidi arusaadavama võrdlusena kannataks välja ehk kõrvutuse meie soontes ringlevate verelibledega. Nanoteaduse mõõtühikuks on nanomeeter (nm) ja meile mõistetavamas mõõtkavas räägime ühest miljardikust meetrist ehk siis nanorobotite puhul objektidest, mis on üle tuhande korra väiksemad kõigest võimalikust silmaga nähtavast. Näiteks on juuksekarva läbimõõt laias laastus tervelt 50 000 nanomeetrit. Sõna "nano" tulebki kreekakeelsest sõnast "nano", mis tähendab päkapikku.

Kuid mida ikkagi kujutavad endast nanorobotid? Milleks me neid vajame ja kuidas võiksid need muuta meie elu tulevikus?

Robotid tulevikuinimese veres

Kui Nobeli auhinna laureaat füüsik Richard C. Feynman käis aastal 1959 välja tol ajal uskumatu idee, et tulevikus saavad kirurgid opereerida suurema sisselõikamiseta patsiendi organismis juhitava mehaanilise vahendi abil, siis ei kujutanud ta arvatavasti veel ette, et järgmise 50 aasta jooksul muutub see utoopia igapäevaseks nähtuseks. Nii on artroskoopilised operatsioonid juba Eestiski aastaid argipäev. Ühest poolesentimeetrisest august läheb sisse kaamera ja teisest miniatuurne robotkäsi, millega kirurg kaamera kaudu opereerib, ning tulemuseks on puhas ja korralik töö.

Tänapäeval esinevad meie aja visionäärid veelgi uskumatumalt kõlavate mõtteavaldustega. Juba järgmise 10-20 aasta pärast suudab teadus luua tõelisi nanoroboteid, mis meie silmale nähtamatuks jäädes, varustatuna sensorite, manipulaatorite, jõuallikate ja molekulaarkompuutritega hakkavad ringi uitama meie vereringes, et täita neile antud ülesannet.

Selle hetkel veel hüpoteetilise tehnoloogia väljamõtlemise ja realiseerimise nimel töötab maailmas hulk ülikoole ja teadlastegruppe ning seekord toetab neid mõtteavaldusi ka mõjukas USA Kaitseministeeriumi 1997. aastal asutatud ekspertkomisjon. Ametlikult ennustavad sealsed eksperdid reaalsete kehas ringiliikuvate programmeeritavate nanorobotite võimalikkust just aastaks 2020.

Jättes kõrvale alati tähtsal kohal oleva militaarvajaduse, nähakse nanotehnoloogia kiireimat arengut ja esimesi kasutusvõimalusi just meditsiini valdkonnas.

Tegelikult ei soovita luua midagi eriskummalist, mida ei oleks juba olemas - kogu inimorganismi vereringe magistraal on täis bioloogilisi nanoroboteid. Neutrofiilid ja lümfotsüüdid ning teised nanostandardite järgi üsna suured (kuni 1000nanomeetrised) isendid on tüüpilised nanorobotid, mis liiguvad pidevalt meie vereringes, parandades katkisi kudesid, rünnates baktereid või süües sissetungivaid võõrmikroorganisme.

Teadlased püüavadki luua vereliblelaadseid nanoroboteid, mille liikumist saaks kontrollida ja juhtida. Seejuures ei räägi me ühest, kahest ega sajast, vaid sadadest tuhandetest kui mitte miljonitest silmale nähtamatutest iseliikuritest. Nende loomisel kohtuvad sellised teadusharud nagu molekulaarbioloogia ja nanotehnoloogia, ning koostöös biokeemikute ja nanoteadlastega luuakse vastupidavad mikroskoopilised robotid, mis suudavad vabalt navigeerida meie kehas, diagnoosides haigusi ja jahtides baktereid, samal ajal tekitamata meie immuunsüsteemile tunnet, et tegu võiks olla võõrkehadega.

Vananemise lõpp

Muidugi võib tunduda kummaline ja võib-olla isegi häiriv idee miljonite mikro skoopiliste robotite liikumisest meie organismis, kuid teadmine, et nendel väikestel sõduritel on üks ja ainus missioon - kõrvaldada meie kehast ravimatu viirus või pureda vähirakke - võib teisalt tunduda jälle üsna ahvatlev. Näiteks ei pea me tulevikus enam muretsema bakterite ega viiruste pärast, mis on saavutanud meie organismis pikka aega tarbitud arstimite suhtes immuunsuse, sest nanorobotid söövad oma ülesannet täites need bakterid lihtsalt ära.

Lisaks hakkame tarbima ka nutikaid ravimeid (smart drugs), mis ei ole enam mõeldud meie organismis lihtsalt oma suva järgi lahustuma, vaid tegutsevad missiooniga otsida üles just konkreetne bakter, millega võidelda.

Inimese vananemist uurivad gerontoloogid propageerivad üha enam ideed, mille kohaselt vananemine kui selline ei ole mitte loomulik protsess, vaid haigus, mida saab ravida.

Human Genome Projecti uurijad on tulnud välja avastusega, et kõigest mõnisada geeni on inimorganismis seotud vananemisprotsessiga. Kasutades nanoroboteid, mis hakkavad meie kehades geene ümber paigutama, uuendama ja asendama, lõpeb vananemine ja meie kehad suudavad tulevikus endid väikeste robotite abil korrapäraselt hooldada.

Enesega kudede hapnikuga varustamiseks vajalikke keemilisi ühendeid kaasas kandvate nanorobotite saabumisega tuleks tippsportlastel hakata peale dopinguproovi andma ka nanorobotiproovi, kuna tuleviku jooksja vereringe võib olla varustatud hapniku-nanorobotitega, mis võimaldavad inimesel joosta teatud aja isegi hingamata.

Ka näiteks vee all viibimine muutub märksa talutavamaks, kui hapniku tekitamiseks ei pea enam kopse kasutama.

Kindlasti oleks igati teretulnud veel vere hüübimist tuhandeid kordi kiiremaks muutvad mikroskoopilised hüübimisrobotid, mis õnnetuse korral kibekähku meid tervendama ruttavad.

See tekitab muidugi retoorilise küsimuse, et mis saab meie hingest, kui see üldse olemas on. Kas hing vananeb ja võiks ühel hetkel ära tüdineda meie lõputult taastuvas kehas viibimisest? Ehk vananeb koos kehaga ka hing ning sõltumata nanotehnoloogia võidukäigust sureme sellegipoolest oma loomulikku surma ka edaspidi, kuna meie hing lahkub kehast ja selle vastu ei saa isegi nanorobotid.

Vastasel korral kuuluks meile lõputu elu, kuna enamiku teadlaste arvates on vananemine tingitud pöördumatutest protsessidest meie rakumajanduses, ning nüüd suudaks nanorobotid hakata neid pöörama.

Tekib vaid küsimus, kas seda me tahamegi. Kas suudame kannatada välja oma eksistentsi teadmisega, et me ei lahku siit ilmast kunagi, ja taluda ülerahvastatusest tingitud sünnikvoote, mis tänapäeva Hiinas juba edukalt rakendust leidnud?

Pole välistatud, et oleme valel teel ning see, millest unistame ja mille poole teadus püüdleb, on nagu uraani rikastamise leiutamine, mis on toonud rohkem häda ja viletsust kui kasu.

Olgugi et nanotehnoloogia on alles lapsekingades, muudab molekulidega molekulaartasandil opereerimine kardinaalselt meie elu, lähemat ja kaugemat tulevikku ning meditsiini juba sellel sajandil. Võimalik, et üsna sealt lähedalt lähebki see piir, kust edasi me ei tohiks minna, kuigi tegelikult ju siiski unistame igavesest elust, armastusest ja kõikvõimsast meditsiinist, mis haiguste üle valitseks.