“Terveisiä Eestistä!”
Viiskümmend aastat tagasi sai soomlane Tallinna sõita mitte laevaga üle lahe, vaid Leningradi kaudu rongiga. Reis Tallinna kestis üüratult kaua – 12 tundi – ning kohale jõuti ebamugaval ajal, kell viis hommikul. Nii saabusid 1956. aasta kevadel viieks päevaks Eestisse ka kaks põhjanaabrite tuntud teadlast, filosoofiadoktor Väinö Kaukonen ja etnoloogiaprofessor Kustaa Vilkuna. Nende reisimuljed ilmusid põhjanaabrite kommunistide ajakirja SNS-lehti mainumbris doktor Kaukoneni sulest. Muidugi ei olnud külalised kommunistid, vaid mehed, kes soovisid taastada katkenud hõimusilda.
Külalised või luurajad?
Kui Kaukonen ja Vilkuna Balti jaamas perroonile astusid, ootasid neid lilledega ees Tallinna linna esindajad, punaajaloolane Gustav Naan, aga ka soomlaste vana tuttav Tartu ülikooli soomeugri keelte professor Paul Ariste. Niisiis oli vastuvõtjate seltskond kirju, siin oli okupatsioonivõimude teenreid ja ohvreid, nuhke ja sõpru.
Soomlased sõidutati jaamast otsejoones pealinna nooblimasse hotelli Palace. Külaliste esmamuljed Tallinnast olid head. "Tõdesime, et linn ei olnud sõjas väga palju kannatanud, mis oli viga saanud, see oli suuremalt jaolt kas parandatud või uuesti ehitatud, nagu näiteks Estonia teater," kirjutas Kaukonen. Tegelikkus oli muidugi hoopis teine ja kindlasti ei olnud soomlased nii sinisilmsed, nagu artiklist paistab.
Näib, et Kaukonen pidi oma kirjutises kummutama ka jutte Eestis toimuvast venestamisest. "Koolides õpetatakse loomulikult eesti keeles – nii nagu kõigis liiduvabariikides õpetatakse emakeeles – ning esimeseks võõrkeeleks on vene keel. Kaupluste ja avalike asutuste siltidel on esimesel kohal eestikeelne tekst ja selle all venekeelne." Lõigu lõpul tuleb aga nael – "Minu arvates Helsingis kuuleb rohkem rootsi keelt kui Tallinnas vene keelt."
Kaukonen ei jäta märkimata sedagi, et eestlastel on ka nõukogude ajal hea elu. "Mõnepäevase külaskäigu ajal on looomulikult raske põhjalikult tutvuda maa oludega, kuid üldmulje jäi, et inimesed elavad hästi ja on rõõmsad. Poodides on kaupa ja ka inimesi, kuid mingeid järjekordi ma ei näinud."
Kaukoneni ja Vilkuna reisi peaeesmärk polnud siiski Tallinna vaatamisväärsuste ja oludega tutvumine, neid huvitasid eelkõige kontaktid Eesti teadlastega. Tallinnas käisid soomlased Keele ja kirjanduse instituudis ning Ajaloo instituudis, kus kohtuti taas ühe Soomeski tuntud mehega, professor Harri Mooraga. On teada, et Moora agendinimi KGBs oli Istorik. Ta kuulus nende hulka, keda söödeti ette välismaalastele, "kelle kohta oli andmeid, et nad kuuluvad välisriikide luureorganitesse" (KGB aruanne 1957).
Kustaa Vilkuna aga ei olnud tavaline teadlane. Teise maailmasõja ajal juhtis ta Soome sõjatsensuuri ja vahepeal isegi kogu riigi luureteenistust. Vilkuna oli Soome presidendi Urho Kaleva Kekkoneni sõber ja mõjuvõimas mees riigis. Ilmselt tutvus ta siinsete oludega ja uuris haritlaste meeleolusid. See reis ei jäänud viimaseks, juba järgmisel aastal külastas Vilkuna Eestit taas.
Vilkuna külaskäike jälgis KGB hoolega, 1957. aasta aruandes on kirjas, et ta kohtus Aristega. Pole ka ime, sest samas on Vilkuna kohta selgelt öeldud: "NSVL MN juures asuva RJK 1. ja 2. peavalitsuse andmetel on ta Inglise luure agent."
Eesti teadlased, kes soomlastega lävisid, olid KGB erilise tähelepanu all. KGB nägi, et Paul Ariste oli soomlaste seas väga lugupeetud ja just temaga kohtusid paljud Eestit külastavad Soome keele- ja kultuuriinimesed. Seetõttu üritas KGB oktoobris 1958 Aristet oma agendiks värvata. Erinevalt mitmetest teistest jätkus Aristel julgust öelda ei – teadlane põhjendas keeldumist sellega, et julgeolek vahistas ta 1945. aastal. Ei ütles ka näiteks Paul Keres.
Kaukonen ja Vilkuna osalesid veel kirjanik Friedebert Tuglase 70. sünnipäeva puhuks korraldatud pidulikul kirjandusõhtul. Soome külalised sõidutati ka Tartusse – teel sinna hoiatas Ariste juba ette, et sõja päevil hävis tulekahjudes 63 protsenti Tartu linnast. Ja nii mõneski kohas, kus enne olid suured majad, on nüüd park. Tartus käisid Kaukonen ja Vilkuna muidugi ülikoolis, soome-ugri keelte kateedris.
Huvitav on see, et Kaukoneni artiklist leiame ka Soome eepose "Kalevala" eestindaja, kirjandusteadlase ja fennofiili August Annisti nime. Nimelt arreteeriti Annist 1945. aastal ning ta istus poliitvangina laagris 1951. aastani. Nüüd avanes Nõukogude võimudel hea võimalus soomlastele näidata, et see Soomes tuntud ja lugupeetud mees pole kuhugi kadunud – ta elab Tartus ja on suures tööhoos.
Välismaalased KGB haardes
Väliskülalised olid täiesti uus tööpõld KGB-le. Nende "teenindamiseks" loodi 1956. aastal KGB 2. osakonnas (vastuluure) eraldi jaoskond. Julgeoleku aruandes aastast 1958 seisab, et "välismaalastega tehtud töös kasutati ulatuslikult operatiivtehnikat ja varjatud jälgimist".
See tähendab, et soomlastele ja teistele pandi "saba" taha, nende kõnesid kuulati pealt, kirjad loeti läbi, hotellitubadessse paigaldati salamikrofonid. Niisamuti püüdis KGB takistada välismaalaste kohtumisi tavakodanikega, küll aga söödeti neile tavakodanike pähe ette julgeoleku töötajaid. Väliskülalistega käisid alati kaasas giidid-tõlgid, kelle kohta on KGB aruandes aastast 1957 selgelt öeldud: "Suurem osa giididest-tõlkidest on meie organite agendid."
KGB-l oli, mida jälgida, sest aasta-aastalt Soomest tulijate arv kasvas. Nii tuli juba 1956. aastal Soomest 20 delegatsiooni, kokku 277 inimest. Ja kaugeltki kõik põhjanaabrid ei vaadanud siinset elu vaimustusega ega kirjutanud hiljem kiitvaid artikleid. 1957. aastal käis Eestis ühingu Soome - NSV Liit Eesti osakonna sekretär Raili Kilpi-Hynynen ühes abikaasaga.
Soomlasi jälginud KGB kuulas pealt, kuidas kirjanik Ellen Niit püüdis hotellitoas koos soomlastega "operatiivtehnikat avastada, ning lubas endale nõukogudevastaseid kodanlik-natsionalistlikke ütlusi ja laimavaid väljamõeldisi Eesti NSV elanike poliitilise, kultuurilise ja materiaalse olukorra kohta. Tartu linnas viibides juhtis ta soomlaste tähelepanu linna lähikonnas asuvale sõjaväelennuväljale." Kui Raili Kilpi-Hynynen Soome tagasi pöördus, avaldas ta Eesti kohta kriitilise artikli.
Järgmisel, 1958. aastal külastas Pärnut Vaasa linna delegatsioon. Nagu aruandest selgub, valmistas KGB-le meelehärmi delegatsiooni juht Björn Schildt. Schildt "suhtus irooniliselt kõigesse, mida delegatsiooni liikmetele näidati, ja otsis kogu aeg kõike, mis võiks kompromiteerida nõukogude tegelikkust". Ka oli julgeolek hädas soomlastega, kellele meeldis pildistada Tallinna kaupluste uste taga looklevaid sabasid.
KGB agendid siiski ei suutnud alata jääda märkamatuks. Soome Raadio reporter Åke Jokinen käitus Eestis olles väga valvsalt, "linnatänavatel liikudes kontrollis ta korduvalt, kas teda salaja ei jälgita. Enne ärasõitu Leningradist Soome tunnistas Jokinen seda meiepoolsele saatjale, öeldes, et ta olevat märganud enda jälgimist Tallinna ja Tartu linnas."
KGB nuhkimist hakati võtma kui paratamatust, nõukoguliku elulaadi lahutamatut osa, mis oli küll vastik, aga samas ka kui omalaadne vaatamisväärsus.
