Terves kehas terve mälu
Õppimine, uue omandamine ega mälu treenimine ei lõpe koolieaga. Mida rohkem saavutatakse, seda enam on vaja omandada ka uusi teadmisi. Liiga paljud meie hulgast, tippjuhtidest koolilasteni, kannatavad vaegmälu – mentaalse ala- või valetreenituse all.
Üks maailma tuntumaid Eesti teadlasi on mälu-uurija Endel Tulving, kelle tööle ma praegu seda teemat tutvustades toetun. Olen mälust rääkimiseks loonud sümboli, mida nimetan Tulvingu-Enneti lillekeseks. Tulvingu poolt on sisu, minu poolt lillekene ja selle südamik – emotsioonid. Tulvingu-Enneti lillekese eesmärk on anda semantiline ettekujutus mälu olemusest ja teatud funktsioonidest. (Tulvingu ja Enneti mälukäsitlustest annavad ülevaate Endel Tulvingu raamat “Mälu” ja Jüri O.-M. Enneti raamat “Väljavalitu” – Toim.) Teadupoolest peab mälu suutma omandada, säilitada ja omandatut-säilitatut välja anda.
Mälul on neli suhteliselt autonoomset funktsiooni ja nad kokku moodustavad ühtse terviku.
Kõigi mälude vundament
Esimene neist on protseduuriline mälu – kõigi mälude vundament, hooratas ja edasiviiv jõud.
Vaadake väikest last. Ta siputab-areneb, keerab end kõhuli, hakkab istuma, seisma, ukerdab, kukub, ukerdab edasi… Esimesed sammud ei taha kuidagi õnnestuda. Tulevad need aga välja, ei lähe need enam meelest. Tasapisi saab laps suuremaks, kõnnib normaalselt ning võib hakata õppima üha keerulisemaid samme – balletini välja. Mis on käes, see on selge ega kao enam kuhugi. Keha mäletab – ujumist, jalgrattasõitu, valssi…
Siit saame ka uhke ütlungi: “Terves kehas terve mälu!” Kannab see ütlemine endas väärikat tähendust, sellepärast mulle seda lausuda meeldibki.
Semantiline mälu
Teine on semantiline mälu, mida iseloomustab koolisalmike: “A, B, hakka pähe. Kui ei hakka, annan takka.”
Tänapäevane koolisüsteem “annab takka” armutult ja arutult ning on kohati ka üsna lapsevaenulik. Kahjustusteta suudab nõutavat koormust vastu võtta umbes 5–10 protsenti lapsi, keda võib iseloomustada väljendiga “andekas”.
Ülejäänutega on aga nii, et mida hoolsamalt laps õpib ja pingutab ning uneaja arvelt tuubib, seda tõenäolisemalt “toodetakse” psühhiaater Ennetile ja tema kolleegidele uusi patsiente.
Mõelge ise – tuleb klassi keemiaõpetaja ja täidab 40 minutit õpilaste mälu soolade ja metallidega, eeldades, et kõik temast aru saavad ja räägitu meelde jätavad. Saab keemiatund otsa, saabub matemaatikaõpetaja.
“Lurts!” lükkab ta keemiaõpetaja räägitu kõrvale (“mälupulgale” ju rohkem ei mahu, esialgu vähemalt ei mahu) ning alustab õpilaste mälude täitmist matemaatiliste valemitega. Samuti eeldades, et õpilased selle kõik meelde jätavad, oma “kõvakettale” salvestavad. Nelikümmend minutit hiljem lükkab geograafiaõpetaja – samuti “lurts!” – kõrvale matemaatikaõpetaja räägitu ning alustab ülevaatega võõrastest maadest.
Õpilane jätku aga meelde. Õpilase “kõvaketta” maht on piiratud, selleks need arvuti mälupulgad abiliseks olgugi.
Elukogemuslik mälu
Elukogemus ehk episoodiline mälu aga “takka andmisest” ei teki, selleks on vaja aega ja settimist.
Seepärast on terve rida ameteid, milleni jõudmiseks tuleks lisaks hariduse omandamisele ka elukogemusi korjata. Tee riigikokku peaks algama pigem külavanema positsioonilt kui kooli- või kõrgkoolipingist, kust tulles elukogemust napib.
Taas on põhjust vaadata Ida kombeid, kus vanus – ja sellega seoses omandatud elukogemus – lisab inimesele usaldusväärsust. Vanemat inimest võetakse tõsisemalt kui noort just sellepärast, et tema teadmised on ajaga settinud. Mida ka eesti keel ütleb: vanemarst, külavanem, maavanem, riigivanem.
Siit jõuame taas välja vajaduse juurde esivanemate ja elukogenud inimeste tarkust rohkem väärtustada ning julgeda sellele toetuda.
Taastundmine
Neljas mäluliik on taastundmine ehk priming. Iga mälu on ka taastundmine, ehkki kõigil neil on oma nüansid. Siin on oluline omandamise juures luua seosed, mis analoogsed reprodutseerimise juures.
Näiteks, kodus ütleb koolilaps vanaemale õpitüki sisu soravalt üles, aga koolis klassi ees (uues olukorras, mida ta kodus ei kujutlenud) on “suu vett täis”.
Miks näitlejad harjutavad laval saali ees? Õigus... Õpilane saab seda klassi kodus ette kujutada, sama kehtib ka paljude muude sotsiaalse keskkonna tegurite suhtes.
Tulvingu nelja õielehe keskel aga ilutseb Enneti lisatud lillesüdamik – emotsioonid. Ikka kõige keskel, nagu Enneti aknaski. Selgituseks – Enneti aken on skemaatiline inimpsüühika struktuur, mis näitab, et tunnetamisel ja tegutsemisel on kesksel kohal emotsioonid.
Õppimine eeldab liigutamist
Vaatame koos, kuidas olukorda parandada. Kiike olete näinud? Selline suur külakiik künka otsas, noored peal kilkamas ja hea hoog sees… Protseduuriline ja semantiline mälu toimib (piltlikult, üldistatult) selle kiigega analoogselt – üks suund on kehaline, teine semantiline mälu. Ainult ühele poole kiikuda ei saa, ainult ühes suunas (semantiline) kiike kõrgele lükata ei jõua.
Kui “takka anda”, siis kehalisele ja semantilisele mõlemale – siis on keha terve ja mälu samuti. Taas koolisüsteemi juurde tagasi pöördudes ei saa jätta märkimata, et meie koolid näivad arvavat, et ühele poole kiikumine siiski on võimalik – vaadake kehalise liikumise ja semantilist mälu nõudvate tegevuste osakaalu.
Ja tulemused? Need on ilusti näha näiteks sõjaväkke minevate noormeeste pealt. Eesti riigil on vaja Iraaki ja Afganistani “vabastada”, Kosovos jm missioonidel olla... Ja olukord?
Viisteist aastat tagasi ei sobinud sõjaväkke kolmandik Eesti poistest, nüüd aga juba pooled. Kehaliselt Kristjan Palusalu või Jaan Taltsi või Andrus Veerpalu või akadeemik Anto Raukase jt sporditegijate “kvaliteete” eriti esile ei kerki. Sõjaväeteenistuse hea kvaliteedi potentsiaalidele – mida annab hästi treenida – vastab vaid kolmandiku noorte tervislik seisund. Tule taevas appi! Need poisid peavad siis tulevikus olema meie inimkapital!
Faktid ja seostamisoskus
Faktide päheõppimise tähtsustamine käib meil sageli seostamisoskuste arvelt. Fakte palju, hinne viis käes. Mõtlemist pole – seda ei märgatagi. Aga elu pole enam kool, mõtlemis- ja seostamisvõimetust inimesest ei tule head juhti ega head spetsialisti. Vastupidi muidugi ka: kui inimene palju mõtleb, aga varem mõeldust ja faktidest midagi ei tea, võib suur mõtlemine ilma suurte tagajärgedeta jääda.
Mida me teha saame? Tuleb meeles pidada printsiipi “terves kehas terve mälu”: treenida järjepidevalt mõlemat, nii keha kui ka mälu, lähtudes ikka ja jälle minu kolme E põhimõttest – edendan, ennistan ja ennetan.
Südame-veresoonkonna tegevusest umbes viiendik on seotud ajutegevusega, ilma verevarustuseta kustub aju ruttu. Kehaline tegevus – sport – suurendab verevarustuse võimalusi, seega suurenevad ka aju töövõime potentsiaalid.
Tänaste laste puhul tasub mõelda ette ka nende vanadusele, et sportlik harjumus kestaks läbi elu ja seega oleks hea ajutegevus tagatud ka kõrges eas. Nii jääks seniilne dementsus paljudele suuresti teoreetiliseks probleemiks. Seega vajab kooliharidus reformi, mis aitaks teenida “terves kehas terve mälu” ideed.
