JUBA KASVAB: Kerttu kastab taimi, mis tema toas kevadeks ette kasvavad. Helen Urbanik

"Oleme endale kalli raha eest meeldiva elustiili ostnud,” naljatab pereisa Margus Lille õhtusöögilaua ääres. Pereema Maria tõstab parasjagu pannilt kaussi omakasvatatud kartulit, laual on veel hapukurk (“Läinud aasta oli  v ä g a  hea kurgiaasta,” kinnitavad Maria ning vanaema Tiia nagu ühest suust) ja peet. Keefirikastmeski on üht-teist oma põllult. Ainult sealiha ahjukartulite kõrval on saadud naabrilt, kuid sigagi on kasvanud selle pere köögiviljal.

Kõiki toiduaineid Kiltsimäe talu laual ühendab üks omadus – need on mahetooted. Kasvatatud ilma sünteetiliste väetiste ja taimekaitsevahenditeta. Mahetalunike loomad söövad mahetoitu, nad saavad vabalt liikuda, neid ei toideta kasvu­stimulaatoritega ja nende raviks ei kasutata sünteetilisi veterinaarravimeid.

Oma perele keemiavaba köögivilja kasvatada pole keeruline, kuid toodanguga suurde kaubandusse jõuda on märkimisväärne saavutus. Kiltsimäe talu on ainus mahetootja Saidafarmi kõrval, kelle kaupa Tallinna poodidest osta võib – nende porgandit, peeti, kartulit ja muud võib leida Stockmannist, Kaubamajast ja Selveritest.

Reklaamifirma osanikust sai talunik

Lilled sattusid Harjumaale Vaida kanti kuue aasta eest. Nad elasid toona sundüürnikena pisikeses ühetoalises korteris Kalamajas ja otsisid uut eluaset. “Nii kui seda majakest nägime, otsustasime ära osta,” ütleb Maria. Lisaks oli pakkumine supersoodne, ainult 56 000 krooni.

Vanem tütar Kerttu ema-isa vaimustust ei jaganud. Ta pidi nutma hakkama ja hoidus kaks kuud tõrvapapiga kaetud räämas maamajja tulemast. Kerttu ei suutnud uskuda, et sellest saab pere uus kodu. Nüüd tunnevad Kerttu, Markus ja Ester ennast maal aga väga mõnusalt ja on talus tööde juures meelsasti abiks.

Margus, kes maale kolimise ajal töötas Tallinnas ühes reklaamifirmas, müüs oma osaluse seal maha. Naljaga pooleks on ta nüüd kodune koos noorema tütre Estriga, kes lasteaias ei käi, vaid aitab isal innukalt talutöid teha. Vanaema Tiiagi naudib maaelu ja käib näiteks kanade toitmise kõrvalt mõne aasta eest ostetud ­Massey Fergusonigapojapojal Pikaveres koolibussi vastas.

Vanast majast on alles ainult katus ja vundament. Pere ostis hoonele lisaks 40 hektarit maad, millest 20 on põldu. Kavas on rentida lisa. Läinud aastal investeerisid Lilled üle 100 000 krooni kööki, kus mõned külanaised käivad abiks toodangut tükeldamas ja pakendamas. Tootmine on nii suureks läinud, et tänavu tahetakse mõned töötajad lepinguga palgale võtta.

Esimese saagi hävitas orashein

Maria oli pere maale kolides lastega kodus ja nende köögiviljakasvatus sai alguse potipõllundusest oma tarbeks. Linnainimestena ei teadnud nad asjast midagi ja on kõike õppinud katse-eksituse meetodil.

Näiteks ei uskunud Maria ja Margus, et söötis olnud põllule pole mõtet midagi maha panna – orashein hävitab kõik. “Mõtlesime, et keegi pole seda lihtsalt proovinud,” naerab Maria. Nende põld nägi esimesel aastal välja rohkem nagu heinamaa. “Enne Sapardi kontrollide tulekut käisin seda võsatrimmeriga rohimas,” meenutab Margus.

Mahepõllundusega tegelema hakata plaanisid nad kohe alguses. Maria käis asja koguni Räpina aianduskoolis õppimas. Aga sealsed õpetajad ei osanud suuremahulise mahepõllunduse kohta eriti midagi rääkida. Nii pidid Lilled kõike ikkagi ise õppima.

Perel on olnud igasuguseid plaane, mida kasvatada. Näiteks astelpaju või maar­jakaske, sest kui nad alustasid, olid need kultuurid väga popid. Nüüd on nad jäänud tavapärasemate taimede juurde – porgand, kapsas, maasikas, kaalikas, küüslauk, aga ka suvikõrvits, pastinaak jne.

Kiltsimäel kasvatatakse eri köögivilju lootuses, et kui näiteks porgandisaak maakirbu tõttu hukka läheb, kasvavad kurgid ikkagi hästi või tuleb eriti hea kõrvitsa-aasta.

Mulla viljakust parandavad nad sõnniku asemel ristikuga – ja see töötab nende sõnul väga hästi. Orasheinast on nad õppinud lahti saama juure kurnamise teel.

Margus ja Maria proovivad julgelt kõike, mis nende meelest katsetamist väärib. Näiteks tõid nad endale USAst leegitaja, millega putukaid ja umbrohtu hävitada. Kahjuks selgus, et masina töölepanemiseks on vaja kuumust üks megavatt ja nii suurt gaasimahutit ei olnud kusagilt saada. Tänavu suvel on plaanis uuesti katsetada, sest Margus leidis ühest endisest pioneerilaagrist kaks suurt mahutit, mille ta kavatseb ühendada.

Mahemaad seitse protsenti põllumajandusest

Kiltsimäe talu on üks paljudest Eesti mahetootjatest. Ökoloogilise põllumajandusega hakati meil organiseeritult tegelema 1989. aastal. Samast ajast toimib ka kon­trollimehhanism. Sellega tegeleb põllumajandusministeeriumi taimetoodangu inspektsioon. Kõiki tootjaid kontrollitakse vähemalt kord aastas.

Mahepõllunduse registris oli möödunud aasta lõpuks arvel üle tuhande majapidamise, kus oli kasutuses 59 000 hektarit maad. See arv ei olegi nii väike – kogu Eesti põllumajandusmaast harivad mahetalunikud koguni seitse protsenti.

Enamik taludest on siiski väikesed nagu Kiltsimäe või pisemadki – vähem kui 50 hektarit maad on 70 protsendil mahepõllundusega tegelevatest ettevõtetest. Üle kahesaja hektari mahepõllumajandusmaaga ettevõtteid on seitse protsenti. Kuid suurte ettevõtete arv kasvab, sest 2004. aastal oli neid veel viis protsenti.

Ida-Euroopa suurim mahefarm

Üks sellistest suurtest mahetaludest on Saidafarm Nissi vallas Harjumaal, mis tegeleb põhiliselt piimatoodetega. Maad on seal 1000 hektarit, loomi 500, tööl on 40 inimest. Mitmesuguseid piimatooteid (kohupiim, jogurt, juust jm) valmistab Saidafarm aastas 300 tonni ja loomi müüakse 80 tonni aastas.

Farmi juhatajat Juhan Särgavat on nimetatud ka Ida-Euroopa suurimaks mahetalunikuks. Ta on erinevalt uue aja talupidajatest Kiltsimäel sellel alal juba vana tegija – endine Saida sovhoosi direktor.

Saidafarm on hea näide sellest, et nutika juhtimise juures on võimalik kasumis hoida ka maheettevõtet, mille toodang on üldjuhul tavapõllumajanduse toodetest kallim, kuna saak on mitu korda väiksem. Et energia kallinemise ja palganõudmise kasvuga sammu pidada, tuleb Särgava sõnul pidevalt leiutada uusi võimalusi vähema soojaga toime tulemiseks ja käsitööde masinasse viimiseks. “Meie väljund seisneb lisaväärtuse andmises oma kaubale – välimus, käsitlemismugavus, hea maitse, mahedalt toodetud, laialdane kättesaadavus,” ütleb ta.

Tulevik ühises turustuses

Kuigi mahetootjaid on aukartustäratav hulk ja paljud neist kasutavad Eesti või Euroopa Liidu ÖKO-märki, ei ole neid kaubanduses eriti märgata.

Nagu Kiltsimäe kogemus näitab, võtavad suured ketid või hulgifirmadki mahetooteid küll meelsasti müüki, kuid tingimus on, et neid varustataks pidevalt kindla kvaliteedi ja kindla kogusega. Enamik mahetootjaid neid tingimusi täita ei suuda.

Särgavagi tunnistab, et hetkel ollakse riigis väga hajali ja iga mees üritab oma jõududega kaubast lahti saada. Tulevik oleks mahetootjate list, kes ühiselt pakkumisi teeb. Midagi sarnast tegutseb praegu Ökosahvri kujul. Sellel on kaks kauplust – Tallinnas ja Tartus –, kust muu hulgas saab osta ka Eestis kasvatatud mahetooteid. Lisaks on neilt kaupa võimalik tellida interneti teel.

Nii palju kui mina mahetoodetega kokku puutunud olen, on need olnud väga maitsvad. Kiltsimäe peedid olid imemagusad (eriti head pidid olema veel porgandid, mille peal kohalikud metsjänesedki kaugelt vaadates kitsesuuruseks kasvavat). Minu eriline lemmik on Saidafa-rmi köömnetega juust. Ja unustamatu elamuse jättis mõne aasta eest Eestimaa Looduse Fondi korraldatud õhtusöögil Dmitri Demjanovi poolt mahelihast valmistatud filee.

Mis on mahepõllumajandus ja -toit?

• Mahepõllunduses ei kasutata sünteetilisi väetisi ega taimekaitsevahendeid.

• Mullaviljakuse säilitamiseks ja suurendamiseks kasutatakse liblikõielisi, nagu ristik või lutsern, samuti sõnnikut.

• Umbrohutõrje on mehaaniline.

• Loomad peavad saama loomuomaselt käituda ja süüa neile sobivat mahetoitu. Ennetavalt ei tohi kasutada sünteetilisi veterinaarravimeid, samuti mitte kasvustimulaatoreid.

• Eesti riiklikku märki "ÖKO" või vastavat Euroopa Liidu märki kandvad saadused on valmistatud mahepõllumajandusele üleminekuaja (kaks või kolm aastat) läbinud maadel või pärinevad üleminekuaja läbinud loomadelt. Töödeldud mahetoidus pärineb vähemalt 95% mahepõllumajandusest.

• Mahetoit on tervislik, sest sisaldab palju tervisele kasulikke aineid ning on vaba sünteetiliste agrokemikaalide jääkidest. Mahetoidu töötlemisel ei kasutata sünteetilisi lisaaineid.

• Mahetoit on usaldusväärne, sest tootjaid kontrollitakse riiklikult.

• Mahetoit ei sisalda geneetiliselt muundatud organisme.

• Mahetoidu tarbimine aitab hoida loodust. Mahetootmine on keskkonnasäästlik ning soodustab bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust.

• Mahepõllumajanduse üks põhimõtteid on toota ja töödelda võimalikult tarbija lähedal.

Vt ka www.ceet.ee; www.agri.ee; www.mahetalu.ee; www.saidafarm.ee