Thamesi kalda ahvatlus

Enam ei pruugi noored eestlased Londonisse sattudes kuulutada: “Olen idaeurooplane ja töötan võileivahinna eest.” Paisuvat Londoni kogukonda juhib Estonian Gild, mis koondab aktiivseid noori, kes on juba jala ukse vahele saanud Euroopa ühes suurimas ja kallimas linnas.

Enne Londoni Eesti saatkonda jõudmist olen ma välja jõudnud vahetada kolm paari märge sokke. Londoni ilm ei vea ju kunagi alt, nii et ei mõjugi väga kohatult, kui taksojuht räägib, kuidas ta pole kunagi elus suusatamas käinud “nagu teie seal Soomes”. On juunikuu. Õues, Hyde Park Gate’i Kensingtoni aia poolses otsas ei liigu vihmas peale minu mitte kedagi.

Seda, et Londoni eestlaste – eriti noorte – kogukond on viimasel ajal paisunud, kinnitab saatkonna rahvas üksmeelselt. Selle tunnistajaks on esiteks passivahetajate arv, ütleb konsulaarnõunik Leemet Paulson.Aga ka siin elavate noorte eestlaste endi poolt kureeritud Estonian Gild, mille üritused – kuigi see ei ole tegutsenud kaua – saavad järjest enam hoogu sisse ja nagu elu näitab, on noorte seas muutumas üha populaarsemaks. Kui palju eestlasi Euroopa ühes ahvatlevamas pealinnas täpselt kokku võiks elada-töötada ja õppida, selle kohta on järg ametiasutustel ammu käest läinud. Euroopa Liidus ei ole kohustust enda liikumisest välisministeeriumile või saatkonnale aru anda. Arvatakse, et Ühendkuningriigis kokku elab eestlasi 7000–8000 ringis ja Londonis paar tuhat, ütleb pressidiplomaat Anneli Kimber, kes samuti koos Paulsoniga Gildi asjade eest hoolitseb.

Aga vahel tulevad Londonisse õnne otsima ka kriminaalse taustaga noored, et siin puhta lehena alustada või libastuda, sest “ahvatlusi on siin palju”. Viimasel ajal on hakanud pöörduma saatkonna poole ka hoopis iselaadi õnneotsijad, või nagu ütleb konsulaarnõunik Paulson – “ahnus ja rumalus leiavad siin soodsa pinnase”. See on e-Eesti miinusmärgiga kõrvalprodukt – sagenenud juhtumid, kus eestlased tulevad Londonisse oma meili teel saabunud über-võitu vormistama: “Ma olen võitnud miljon(!) naela!” On kunagi kuhugi oma andmed sisestanud ja kui tundmatu aadress meili teel võitu kuulutab, peab saatkond tihti silmitsi seisma heausklike rahvuskaaslaste pahameelega. Nii et saatkonnal on seetõttu kontakt ka Scotland Yardi e-kuritegevuse üksusega.

TEGELIKULT EI OLE SEE MUIDUGI REEGEL. Linnas, kus isegi Browni osakesed tunduvad soovivat liikuda kohati kiiremini, kui füüsikaseadus seda võimaldaks, vuhiseb üks metroorong teise järel sekundilise täpsusega oma järgmisse peatusse, tuues pimedusest kaasa kuuma tuule. Aga palavasse metroosse, kus magatakse (seistes), loetakse raamatuid (mobiilist ja isegi vanamoodsalt raamatut käes hoides), kallistatakse-musitatakse, räägitakse telefoniga ja värvitakse ripsmeid (veel tumedamaks ja veel pikemaks), pole väga tihti asja kesklinnast pisut eemal, ­Thamesi jõe kaldal elaval noorel pangatöötajal Marko Raskil (27). Tema töötab London City nimelises rahanduskeskuses, läikivatest uusehitistest ja vanadest pangahoonetest ummistatud linnaosas, kuhu ta igal hommikul jalutab kodust umbes kümmekond minutit (“Äratuskell heliseb 7.30, aga üles tõusen ma lõpuks natuke enne poolt üheksat. Ja tööle jõuan kuidas kunagi, aga tavaliselt püüan jõuda kella üheksaks”). Et siis läbi pöörlevate klaasuste haihtuda terveks päevaks tuhandete teiste samasuguste tumedate ja heledate viigipükste, valgete triiksärkide, kirjude lipsude – ja kõige olulisem: loendamatute helendavate ekraanide maailma. Londoni Commerzbanki viiendal korrusel töötab ta kolme kuvari taga. Nagu Wall Streetil on avatud saal täis lõputud graafikuid ja numbreid tõsiste ja vähemtõsiste nägude ees. Aga ei, tegu pole siiski kloonidega, vaid eri maailmajagudest siia saabunud andekate spetsialistidega. Mõned toolid on tühjad, nende omanikud on laskunud liftiga alla tänavale, et pärast järjekordset sigaretti koni sinnasamasse kõrvale lillepeenrasse kukutada.

Marko tuli Inglismaale umbes viis aastat tagasi. Eestis, kus ta töötas ülikooli kõrvalt programmeerijana, olid asjad ummikusse jooksnud (“tekkinud oli halb rutiin”), nii et laupäeva hommikul tuli äkkotsus, ja esmaspäeval oli ta juba Londonis. Üleval, Põhja-Inglismaal, kus oli ees üks Eesti poiss, töötas ta esimesed kuu-kaks koristajana. Sama tegi natuke hiljem tema sõber Harri Koppel (30), kelle huumorimeel aitas tal töökoha leida. Harri riputas lõpuks, kui olukord hakkas lootusetuks kiskuma, üles ausa kuulutuse “Olen Ida-Euroopast ja töötan võileivahinna eest!”. Punkt. Praegu töötab Harri oma erialal meediauuringute firmas, kus ta ehitab firmale uut infosüsteemi. Selleks, et poolt teenitud palgast ei peaks üürile kulutama, jagavad paljud Eestist Londonisse elama siirdudes üüri­korterit või -tuba ja see püütakse leida piirkonda töökohale võimalikult lähedal. Nii teevad ka Marko ja Harri ja varsti hakkab nende juures elama ka Marko Eestist saabuv tüdruksõber. Õigupoolest on ühiste üürikorterite süsteem ehk sharing omane tervele Londonile, sest kesklinna või selle lähedale kinnisvara soetada ei suuda siin väikestest inimestest mitte keegi (korraliku üürikorteri hind võib jääda maksudeta 1700 naela ehk 30 000 krooni kanti kuus). Ühistranspordist “hoidumine” on ka kõva kokkuhoid, ühistranspordiga liikumine ei ole sugugi odav.

Pärast tööd koristajana tulid väiksed otsad erialast tööd programmeerijana, kuni ühel hetkel kandideeris Marko Commerzbanki kvantanalüütiku kohale, mille töötaja tegeleb “eksootiliste krediidituletisinstrumentide hindamisega, mis olid üheks finantskriisi põhjuseks, ning nende korrektset hindamist peetakse pankade üheks hinnatuimaks tööks”. Natuke nahhaalsust, nagu selgus, kulus kandideerimisel ära, sest kui ta pärast neljanda intervjuuvooru läbimist tööle sai, tunnistas ta ülemusele, et pole siiski käinud mainekas ülikoolis, mille nime me siinkohal ei ütle, aga mis tema CVst leiti. Ülemus sai üllatuse osaliseks, aga Marko jäeti tööle. Ka majanduskriisist ei jäänud pank ise puutumata. “Ühel hetkel oli olukord, kus keegi ei teadnud, kes on järgmine, keda koondatakse. Osa ei pidanud pingele vastu ja lahkusid omal soovil.” Marko jäi ka sel korral. Praegu on kaadrist alles pooled, veidi üle 2000 inimese.

Londoni Kalamajas aga, kesklinnast metrooga poole tunni tee kaugusel Lääne-Londonis töötab õhtuses vahetuses Eesti tüdruk Kadri Pommer (24) piirkonnas head mainet omavas mitmekorruselises kohvikus-restoranis The Oak, mis jääb Westbourne­Parki peatusest ümber nurga.

Kui tegu poleks restoraniga, mille teisel korrusel asub mõnevõrra vähem korralik pubi, võiks teda populaarsuselt võrrelda koduse Kalamaja Boheemiga. Ka siin elab palju kunstiinimesi ja boheemlasi. Ja tõesti, võrreldes kesklinnaga on siin ruumi isegi mõtetele!

Kadri, kes enne Londonit elas kuus kuud Hawaiil, poleks ehk Londonisse tulnudki, kui Hawaii viisareeglid oleksid lubanud sinna kauemaks jääda (“Seal oli nii mõnus kliima!”). Aeg läbi, ei läinud ta aga tagasi Eestisse, vaid otsis üles oma sõbranna ­Mirjam ­Haggi (24), kes austraallasest ­boyfriend’iga juba õigupoolest enne teda Londonis pesitses ja Kadril linna saabudes “oma põranda peal elada lubas”. Praegu töötavad mõlemad The Oaki teise korruse baaris. Kadri üürib korterit veel kolme teise välismaalasega Mirjamist natuke eemal. Nende suhtlusringkonna moodustavad eestlaste asemel pigem kunstiinimestest prantslased, itaallased, austraallased, kellega neli aastat Londonis elanud Mirjam sõbraks on saanud.

“Kõige raskem on hakkama saada klientidega, kes on ülbed. Aga õnneks ei tule seda tihti ette.” Ülemusega saavad tüdrukud nii hästi läbi (“hästi tore, sõbralik ja mõistev omanik”), et on ette tulnud, et neil palutakse läbi vaadata virnadena saabuvaid CVsid: “Isegi eestlaste CVsid oleme leidnud.”

Mirjam: “Kõige tähtsam on jõuda mänedžerini. Kui sa seda ei tee, pole üldse mõtet Londonis tööd otsida. See reegel kehtib absoluutselt igal pool.”

Praegu koguvad tüdrukud raha, et sõita Pariisi. Ja kui üldse millegi kallal viriseda, siis tõesti, kliima võiks võibolla olla natuke parem. Meenub, et ka Marko ütles mulle, et ideaal oleks Londoni palk + lõunamaa kliima...

Mirjam käib töö kõrvalt ülikoolis, ta õpib arhitektuuri ja sisekujundust. “Eksamite tegemine võttis aega, aga Eestis poleks ma vist kirjandi hindega üldse sisse saanud!” Praegu saab ta välistudengina koguni kuningriigilt toetust.

Pole võimatu, et kui kool läbi, sõidab ta austraallasest boyfriend’iga edasi Austraaliasse, Eesti on peaaegu välistatud.

Kadri: “Mirjam ei lähe kohe kindlasti tagasi!

Aga mina tunnen küll vahel puudust – vanaema sünnipäevast. Minu inimestest. Minu perest ja minu kohtadest.”

Mirjamil ja Kadril, kes kesklinna kuigi tihti ei satu, on natuke vähem ühist Heleri Randega, kes elab ja töötab podisevas-sumisevas-pulbitsevas-kihisevas ja käratsevas kesklinnas. Esimene katse saada keset töönädalat kohta pubis nimega Browns kesklinna “Theatrelandi” kandis läheb luhta. Nagu oleks sattunud tsirkusesse, kus kõik esinejad koos taltsutatavatega korraga lavale lastud ja õhtujuht põgenenud...

Itaalia pastarestoran tänav edasi on natuke vestlussõbralikum. Heleri, kes saabus Londonisse New Yorgi Citi Groupi panga töötajana, et veeta siin kuus kuud ja siis tagasi Ameerikasse põrutada, armus Londonisse ja ei ole enam tagasi läinudki. Siitpoolt pärinenuna õnnestus tal New Yorgi peakontor ümber veenda tema vajalikkuses Londoni büroos. “Siin on newyorklik atmosfäär. Ja kogu maailm on endiselt käe-jala juures. Üldse sobib Londoni kliima mulle paremini kui New Yorgi oma, kus õues on 40 kraadi sooja ja juba enne tööle jõudmist on riided läbimärjad. Siinne kliima on töötegemiseks parem.”

Kuna Heleri on “kõva organiseerija nagu tema emagi”, võttis ta sujuvalt suure osa Gildi eestvedamisest siia saabudes enda õlule, praegu soovivad Gildi eestvedajad ettevõtmisi “veelgi sisukamaks ja traditsioonilisemaks muuta”.

“Issand, ma olen kuus aastat Londonis elanud, aga midagi sellist pole siin kunagi olnud,” on mõni uus lisandunud Gildi liige öelnud. Ühtlasi pakub Gild alternatiivi Londoni Eesti maja mitte nii regulaarsetele üritustele.

“Gildil on kujunemas välja network-based grupp, selle eesmärgiks on eri alade inimeste infovahetus. Kodulehel on profiili loonud inimesed üliõpilastest pangatöötajate ja ettevõtjateni.” Kuidas muidu kuuleksid eestlased sellest, et ettevõtja Mihkel Jäätma lõi innovatiivse Realeyesi tehnoloogia, mis pälvis BBC tähelepanu, või et filmirežissöör Tanel Toom võitis Ameerika tudengifilmi-Oscari?

Gildi asja üleval hoidmisega tegelevad veel teiste hulgas saatkonnast Anneli ja Leemet.

Kui me oleme juba ligi paar tundi rääkinud, tabab mind äkki arusaam, et kui kõigil eestlastel oleks selline elutempo ja -energia, nagu on Heleri Randel, oleksime me veel enne, kui Andrus Ansip sellest unistamagi jõudis hakata, Euroopa rikkaimate riikide seas. Mulle tundub, et mitte kunagi magava New Yorgi kooli ja tempoga Helerile on London ja Gild uus täpselt paraja suurusega pähkel pureda.

Mõni aeg tagasi käis Harri, kes Markoga Oxo Toweri ja Tate Moderni kandis ühiselt korterit üürib, Metsatölli Londoni kontserdil. Seda tuletab juba eemalt meelde Harri T-särk, sellel ilutseb suurelt Metsatölli kiri. Õigemini Metsatöll oli kortserdil soojendusesineja Soome bändile Ensiferum. Harri läks kontserdikülastajaga vaidlema, kas parem on Eesti või Soome bänd. Lõpuks Harri vihastas ja virutas käega kinnituseks vastu seina: “Metsatöll on parem!”

Mõnda aega pärast seda käis ta ringi kipsis käega, mis talle pidevalt “eesti asja” meelde tuletas. Jah, on siiski üks asi, mida ükski noor eestlane isegi Londonis ei unusta. Harri: “Patriotism.”

Ja kuigi lahkudes särab 25kraadine soe päike, meenub mulle Harri jutt vihmavarjust, mis on ühendatud arvutivõrku. “Et ei peaks muretsema, kui vihmavari koju ununeb. Siin harjusid kähku ära, et hommikul peab aknast välja vaatama, kas on vaja vihmavari kaasa võtta või mitte. Aga võrku ühendatud vihmavarju peal on nupp, mis loeb ise internetist ilmateadet. Ja kui on ­oodata sadu, läheb tuluke punaseks.” Praegu põleks roheline tuli ja kui jääda uskuma ilmateadet, on Londonis oodata koguni kuumalainet.