Mäletate – pärast seda, kui Tõnismäe pronksmees möödunud aprillis maha võeti, teatas Vähi Äripäeva vahenduselt raevukalt: “Valitsus valetas, kui ütles, et pronkssõdurit ei võeta maha.”


Ta oli esimene n-ö suurekaliibriline kohalik, kes otse ründas.


Lugegem Päevalehes avaldatud aprillirahutuste-järgset Vähi mõtteavaldust: “Mitte see ei ole viga, et langenute säilmed soovitakse kesklinnast sõjaväekalmistule ümber matta, vaid see, millal ja kuidas seda tehakse, ning retoorika, mida selle juures kasutatakse. On hämatud, et sinna on maetud maro­döörid ja vägistajad, et see mälestussammas sümboliseerib massimõrvareid ja bandiite, et see polegi “Teises maailmasõjas langenute mälestusmärk”, milleks ta Mart Laari valitsuse ajal kuulutati, vaid lihtsalt Eesti rahvast solvav hauatähis küüditajatele, samas hakatakse nüüd siis “bandiite, massimõrvareid ja marodööre” auavalduste saatel ümber matma. Ning peaminister kavatseb pärjaga minna sama pronksist puusliku juurde, kelle ta paari kilomeetri kauguselt mõned päevad tagasi maha tõmbas, ja loodab sundida ka välissaadikuid seda komejanti kaasa tegema. Tõeline Orwell!”

Selline seisukoht. Võta või jäta.


Tänavu mais, kui Vähi valiti Eesti ühe mõjusama lobigrupi, Suurettevõtjate Liidu juhiks, teatas ta intervjuus Päevalehele: “Ansip peaks astuma tagasi, et riik saaks minna edasi.”


Samal ajal Ekspressile antud intervjuus andis mees hagu juurde, öeldes, et Eesti majanduselu mõjutavad pigem Jüri Liim ja Tiit Madisson kui valitsuse otsused.


Sitasti öeldud.


Paar nädalat tagasi, kui rühm ärimehi peaministriga kohtus, kukkus Vähi Ansipiga sõimlema.


Vanas heas mõnitavas stiilis vana tuttavat Andrust teietades, samal ajal kui too proovis Tiitu omamehelikult sinatades lepitust otsida.


Vähi sõnum on lihtne: rääkigu valitsus, mis tahab, tegelikult on nad Eesti majanduse p..sse keeranud.


Nädal tagasi valitses transiidisektori üritusel Transestonia, mis senistel aastatel on olnud pigem suur edupidu, nukker mõmin. Tõsi, püüti näha ka helgemat tulevikku tulevases koostöös Hiinaga.


Vähi rokkis siingi. Vene majandussurvest iseäranis mõjutatud transiidisektori inimesed kuulsid mõnusat võrdlust “Ansip nagu Glupovi linnapea” Saltõkov-Štšedrini jutustusest “Ühe linna ajalugu”.


Muide, Vene meedia jaoks hästi tsiteeritav võrdlus ju. Ja eks need seal ole ka Vähit mõnuga tsiteerinud. Mõni vihasem rahvuslane usub, et osa Našile mõeldud rahast on Kreml nüüd Tiidu kontole üle kandnud.


Ent kas Vähi auditoorium on ainult Vene meedia? Kellele ta räägib? Ja miks ta üleüldse nii aktiivselt mäurama on hakanud?


Viis aastat tagasi ütles Vähi Kroonikale: “Ükski tööstur pole opositsionäär ühelegi valitsusele.


Ja pealegi – inimestest on alati kasulik head rääkida! Kui mul on vaja kellestki rääkida halba, siis olen vait.”


See peab olema seega väga karm asi, et paksu nahaga ekspeaminister tänast valitsust nii hoolega kangutama on asunud.


Lihtne vastus oleks see, mida pakkus ka Jürgen Ligi: “Kui räägib Vähi, siis räägib rubla ja dollar.”


Muidugi räägib. Kui Vähi on koos Vene partneritega rajanud (ja rajamas) Sillamäe sadamasse naftatoodete terminali ja väetiseterminale, mis otseselt on seotud Vene transiidiga, siis on ta loomulikult närvis, kui pronksmehe nihutamine neid kavatsusi oluliselt häirib. Ta rajab Sillamäele konteinerterminali ja teab, et see saab töötada vaid siis, kui venkuga on suhted v porjadke. Kogu lugu. Me ju räägime siin miljarditest kroonidest investeeringutest ja saamata jäänud tulust.


Ja veel. Mäletatavasti teatas Vähi, et Sillamäe sadam võiks olla mere põhja pidi Venemaalt Lääne-Euroopasse rajatava gaasitrassi teeninduspunkt. Et raha teenida, loomulikult. Ent meie valitsus ei andnud nõusolekut trassi rajamise eeluuringute tegemiseks. Ka ses kohas löödi Vähi äriplaanile plank ette.


Muidugi on tal erahuvid mängus. Enamik maailma eestikeelseid netikommentaatoreid kahtlustab seda ja sõimab meest sellepärast.


Aga võib-olla on Vähi mõte avaram kui pelk isiklik kasu.


Vähi iseloomustamisel pruugitakse tihtipeale sõna pragmaatik. Ehk siis, nagu ütleb ÕS –

praktilist külge rõhutav, kasu silmas pidav inimene.


Ta on tüübilt direktor. Valga autobaasi direktor, mäletate, enne kui saabus pealinna transpordiministriks ning hiljem sai mitmel korral peaministriks. Talle heideti juba siis ette, et juhib riiki nagu direktor. Põhimõtte pärast, rääkimata siis rahvuslikust uhkusest ja isamaatundest, probleeme liialt valusaks ei aja. Parem lahendab. Lahendab isegi siis, kui keegi talle otseselt voli pole andnud.


Mäletate 1997. aasta aprillis juhtunut? Parlamendiliige Vähi lihtsalt läks ja kohtus Venemaa välisministri ­Jevgeni Primakoviga. Olgu öeldud, et Eesti peaminister oli siis Mart Laar ja välisminister tänane president Toomas Hendrik Ilves, kel kummalgi pole idasuunapoliitika asjus meistripabereid ette näidata. Vähi läks ise, et “saada sotti, kas Venemaa ikka tahab suhteid klaarimaks või mitte”.


Ta kannab endas umbes samasugust mõttelaadi nagu Norma omanikud, kui need direktor Peep Aaviksoo omal ajal lahti lasid.


Nimelt ei saanud Norma Venemaalt Žiguli autotehasest, kellele valmistati turvarihmu, raha kätte. Aaviksoo ütles küll, et helistas ja saatis fakse, ent omanikud, endised direktorid, teadsid, et venelastega nii ei saa. Nendega tuleb, kui vaja, koos saunas käia, napsu võtta. Kui vaja, tuleb rongiga paar päeva loksuda vaid selleks, et paar minutit juttu ajada. Isiklik suhe on tähtis.


Paar aastat tagasi lõpetas Vähi flirdi Reformierakonnaga, kellega võinuks tal olla justkui maailmavaateline klapp, ning liitus Keskerakonnaga, sest Savisaar on ainus, kes tema meelest suudab Venemaal suhteid korraldada. Pealegi, kui nüüd aus olla, pole reformarid ju enam need, kes nad olid varem – liberaalne majandusmeeste partei. Pole ju. See on ju tänaseks rahvuslik konservatiivide partei, kellega Vähil pole midagi ühist. Võib-olla ongi tal õigus ses osas, et ega me ju tõepoolest Venemaad ära keelata ei saa.


Mida siis Vähi tahab? Et geograafilise asendi poolest sageli Hongkongiga võrreldud Eesti kasutaks oma võimalust ja teeniks raha. Pragmaatika, ühesõnaga. Kuigi Vähi kasutab sagedamini eeskujuks võrdlust Soomega.


Transestonial ütles Vähi pärast valitsuse ja Ansipi siunamist kõigepealt välja kaks põhiteesi: “Kõik on kinni poliitikas” ja “Venemaaga tuleb suhted normaliseerida”.

Sealt edasi tuli tegevuskava. Piirilepingu sõlmimine ja sõjahaudade kaitse kokkulepe, Eesti peaks liituma Nord Streami küsimuste aruteluga, tipp-poliitikute tasemel peaks loobuma russofoobsest retoorikast. Tuleb jätkata piiriületuskohtade väljaehitamist vaatamata hetkeolukorrale ning valitsus peaks muutma suhtumist riigile lojaalsesse äri- ja vaimueliiti jne.


Tegelikult on veel üks asi, mida Vene võimud Eestilt eeldavad – Ansip peaks tagasi astuma, samuti välisminister Urmas Paet.


Selle nimel vana Tiit ka müdistab. On märkimisväärne, et tema selja taga on üha rohkem ärimehi, kelle bisnis polegi otseselt Venemaaga seotud. Nii võiks ju tõlgendada kas või tema valimist suurettevõtjate liidu juhiks.


Samuti poliitikud. Näiteks IRLi mees majandusminister Juhan Parts tundus oma kõnes olevat pigem transiidi­meestega ühel meelel kui valitsuse poolt. Tõepoolest, me saame võita ainult neid mänge, milles osaleme.


Vähi ei taha enam poliitikasse. Seda on ta öelnud.


Aga on üks aspekt, mida silmas pidada.


Vähi on jäänud kaugeks tegelaseks. Temasse suhtutakse üldiselt ikka kui endisesse peaministrisse, tänasesse miljonäri. Kunn on ta ikka Ida-Virus ja ennekõike Sillamäel. Kui Säästumarket avab linnas poe, usutakse, et selle ime sünni taga on ikka Vähi.


Vähi ostis aasta tagasi küll Aadu Luukase maja Viimsis, kuid Luukasega võrreldavat üleriigilise tähtsusega arvamusliidri staatust tal pole. Seda raha eest ei saa. Aga kui tal õnnestub ärimehed nüüd oma selja taha saada, valitsus maha võtta ning Venemaaga suhted enam-vähem ära tuunida, siis oleks ta vana Luukase mõõtu tegija küll.


Kes on viimasel ajal Vene saatkonna töötajatega suhelnud, on märganud, et Vähi nimi tekitab vestluspartneris lugupidava hoiaku. Samamoodi suhtuvad venelased veel vaid Edgarisse.
Tiit Vähi

  • Sündinud 10. jaanuaril 1947 Valgas

  • Abielus, kaks täiskasvanud last

  • Eesti peaminister aastatel 1992 ja 1995–1997

  • 1989–1992 Eesti transpordiminister

  • 1991. aastal valitsuse eriesindaja Ida-Virumaal

  • Pärast poliitikast lahkumist tegev äris

  • Valdusfirma kaudu Valga Group on Vähi seotud Pühajärve puhkekodu, muldmetalle tootva Silmeti, Sillamäe sadama ning veel mitme ettevõttega

  • Oli mullu 4,1 miljoniga Ekspressi dividendimiljonäride edetabelis

  • Äripäev hindas ta varandust kokku 183 miljonile kroonile