Tiina Jõgeda: Lusti ja lõbu, naudingute ja mõnu aeg
Esimestest pakatanud pojengiõitest paiskub jaanikuu õhtusse hõrk aroom, mis seguneb kausitäie värskete maasikate lõhnaga. Jahe prosecco sädeleb higises pokaalis. Taevalaotust katab loojanguvärvide mäng. Linnuke vidistab oksal. Tema silitab Temakese põske. Telekast tuleb jalgpall.
Nauding, ehe õnn. Millal siis veel, kui mitte jaanipäeval, rääkida naudingute psühholoogiast. Naudinguhetkede nimel tasub elada, naudingujanus tapetakse, elu ilma mõnutundeta oleks kurb ja kohutav. Ka mu vana sõber Freud ütles, et inimese psüühilise aparaadi tegevus allub naudinguprintsiibile (Lustprinzip). Naudingute ja õnne vahele on lihtne võrdusmärki tõmmata.
Lustil ja lõbul on selge sensoorne ja emotsionaalne komponent, psühholoogid kutsuvad neid toortundmusteks (raw feelings): vaimustus, erutus, orgasm, nauding, lustakus, joovastus, mugavustunne. Need on haihtuvad ega hõlma kuigivõrd mõtlemist ja üldse aju ratsionaalset poolt.
Kehalised naudingud on seotud aistingutega: silmailu pakkuvad vaatepildid, kõrvupaitavad helid, erutavad puudutused, hõrgud maitsed.
Ja mida me siis iga päev teeme? Me keelame enesele naudinguid. Nii on meid kasvatatud: juba vanarahvas ütles, et pill tuleb pika ilu peale! Kõik hea siin ilmas on tervisele kahjulik, paksuks tegev ja pohmelli tekitav! Ja kes siis töö ära teeb, kui kogu aeg käib üks lõbu menetlemine? Kõige mõnusamate asjade nautimisega käib ikka kaasas paras ports süütunnet.
Naudinguteoreetikud jagavad nauditavad tunded kolmeks. Suurema intensiivsusega naudingud on joovastus, ekstaas, põnevus, lõbusus, eufooria, ülevus ja ärevus. Keskmise intensiivusega on rõõmsameelsus, sädelevus, heatujulisus, entusiasm, ligitõmbavus, lustlikkus ning väiksema intensiivsusega mugavustunne, harmoonilisus, rahuldus ja lõõgastus. Kõik ihaldusväärsed seisundid, mida enesele keelata oleks suisa patt. “Naudingute leidmiseks ei vajata eksperti, seda oskab igaüks,” ütleb üks tähtsamaid naudingupsühholooge, positiivse psühholoogia koolkonna alustala Martin E. P. Seligman raamatus “Ehe õnn”.
Ometi on küllalt neid, kel jääb nautimisvõimest vajaka – võimalik, et see johtub hoolsast aastatepikkusest enesetsensuurist ja -distsipliinist.
Just lakkamatu tublidus ja tormamine kaotavad oskuse elada olevikus, ütleb Seligman, aga nautimisvõime on seotud just nimelt “siin ja praegu” elamisega. “Nautlemine on teadlik tähelepanu pööramine naudingu kogemisele,” õpetavad ka Fred B. Bryant ja Joseph Veroff, kes on nautlemise-teooriast (ingl k savoring) välja kasvatanud terve omaette teraapiasuuna. Nautimisvõime arendamiseks on abiks harjutamine ning ärgas tähelepanu. Bryant töötas välja (tuhandete üliõpilaste peal testitud) viis tehnikat, mis soodustavad nautlemist.
Esiteks tuleks teravdada tajusid: keskendu aistingutele, nuusuta, kuula, pane tähele. Teiseks mällu salvestamine: tekita väike meene või mälupilt mälestusväärsest hetkest. Õnnitle ja kiida ennast, et sa nii mõnusas hetkes viibid. Süvene: püüa muule mitte mõelda, ainult aisti. Ära jumala pärast kiirusta: ärgas tähelepanu ei sobi kiirustamisega kokku. Kõige tõhusam naudingutrenn on aga nautlemine koos kaaslasega: üksteisele jutustamine, mida naudinguhetk sulle tähendab – see on võimsaim naudingutaseme tõstja.
Tõsi, kinnitavad needsamad lugupeetud psühholoogid, naudingud kui hetkerõõmud on pelgalt õnne ja rahulolu allhange, osaõnn. Need pole investeeringud, mis akumuleeruks tulevikku. Kehalised naudingud lõpevad järsku, haihtuvad, seetõttu ei saa nad olla kestva rahulolu allikad, ütlevad nad. Ma pole päris nõus. Iga positiivne emotsioon on millekski hea. Kuigi ühe naudingu pidev kordamine kaotab oma toime, sest harjumine on neuroloogiline paratamatus, on sellegi vastu rohtu. Naudinguid tuleb ajas hajutada ning tuleb säilitada üllatusmoment. Mõnusat naudingurohket jaanipäeva!
