Tiiu Silves: Kindral Sillar sai poes saiaga vastu pead!
Ühel päeval helistab Tiiu Silves ise. Ta on heatujuline. Naeru lagistades teatab daam, et vaevalt ma teda ära tunnen, ta on palju muutunud. Aga pakub välja, et ajame juttu ja kutsub kohvikusse Tartu maanteel Ühispanga vastas.
Kokkulepitud ajal helistab uuesti: Ma ei tule. Ma ei taha teiega rääkida. Ma tean, kes on teilt selle loo tellinud. Ma olen teis pettunud! Nägemist!
Siiski õnnestub kuidagi Tiiu nõusse saada ja poole tunni pärast kohtume poja Siivo Silvese kontoris Suur-Ameerika 12.
Tiiu kruvib veepudelilt korgi maha ja paneb lauale kaks keraamilist kruusi. Ta ütleb, et elab välismaal, kaks päeva tagasi tuli juhuslikult Eestisse - matusele.
Räägib, et tema elu on nüüd tundmatuseni muutunud.
Tiiul on pikad punakad juuksed, mis ulatuvad poole seljani.
Mis te nüüd teete? Mis äri ajate?
Kodune olen. Kaks aastat olen olnud kodune. Praegu ma täiendan ennast inglise keele alal ja teen varsti eksamid. Teate, see on nii pingeline. Ja ma ei tahakski rääkida oma äridest.
(Valab vulinal kruusi vett.)
Ütlen teile ausalt, et 12.novembril saab viisteist aastat minu äritegevuse algusest. 1986. aastal alustasime armeenia sõpradega lilleäri.
(Analüüsivalt.)
Teate. Ühte ma võin öelda. Ma olen hakanud paljusid asju ümber hindama. Poliitikasse ma mitte kunagi minna ei taha. Aga ma ütlen seda, et rahasumma, mis on üle 10 miljoni dollari, on juba seotud poliitikaga. Meie siin võime teiega paar miljonit dollarit vahetada, pole midagi. Aga kümme miljonit on juba poliitika… Selle tõe ütles mulle kunagi üks välismaa pankiir.
Välismaa on teil pankiiridest ja advokaatidest sõpru-tuttavaid täis. Saudi Araabias olevat keegi…
Ma tunnen ju Saudi-Araabia kuningat 1976. aastast saadik. See on vana sõprus.
Mis sorti mees see kuningas ka on?
No mehena ma teda ei tea!
(Vastus kostab ilmselt ka tänavale.)
Kui te tahate tõesti teha huvitavat lugu Saudi Araabiast, siis ma võin teile rääkida.
Igal reedel käib avalikult väljakul hukkamine. Raiutakse varastel käsi ja sõrmi maha. Laimu eest võidakse kividega surnuks loopida. Ma võin teile näidata oma Saudi-Araabia haigekassakaarti.
(Läheb toob kaardi, millel on Tiiu Silvese nimi, võõrapärased sümbolid ja inglisekeelne tekst, et sellekaardi ettenäitajale antakse meditsiiniabi, kui tal selleks vajadust peaks olema.)
Ma võin sinna igal ajal sõita. Mul on selline viisa.
Seal on praegu keerulised ajad, sinna ei tasu sõita.
Eks nad ise ole ka Euroopasse tulnud. Kuningas on praegugi Shveitsis. Genfis.
Me suhtleme perekonniti. Nad on Tallinnas ka käinud. Siin Tallinnas on mul käinud niisuguseid inimesi, et kui kohalikud pangad sellest oleks teadnud, nad oleks varbad villi jooksnud nende järel!
Kuidas on Saudi-Araabia kuninga nimi?
(Lehitseb telefonimärkmikku, tulutult)
Aga ma suhtlen printsi ja printsessiga. Nad kinkisid mulle araabia kõrgklassi riided. Need on tõesti väga heast materjalist.
(Ma vaatasin pärast internetist järele, et Tiiu vana sõbra nimi on Abdulaziz bib Abdelrahman Al Saud)
Idee hakata tegema metalliäri andis teiele isa?
Ütlen ausalt. Aasta oli 1988. Ma ei osanud midagi teha. Elada oli tarvis. Mul käis maja akna all Lasnamäel Mahtra tänaval kogu aeg Stiimuli auto, mis vanametalli ja kaltsude vastu purgikaasi, pesupulbrit ja vetsupaberit vahetas.
Hakkasime isaga arutama ja isa ütles: Tiiu, võta vanametall!
Algus oli muidugi raske?
Ma olen olnud kogu aeg nagu jänes hagijate ees. Kõik olid ju mu tegevusele vastu.
Mul on siiamaani meeles üks riigikontrolli istung. Kui riigikontrolli Tallinna ülem tahab ära keelata metalli väljaveo. Ja kui tõusis püsti üks Tartu Ülikooli õppejõud, ma ei tea, mis oli ta nimi, ütles, et mis õigus teil on seda naist keelata! Kas te tahate, et metsaalused oleks kõik rauakolu täis?
Siis võtsite KGB mehed kampa ja äri hakkas libedalt minema?
Jah. Ja selle jaoks, et lõpeks tõestamine, et ma pole eesel, võtsin ma endale pearaamatupidaja, kes oli töötanud KGB-s - Vladimir Aida.
Mul olid seal komitee meestest Rein Sillar (julgeolekukomitee ülem), Lemmik Lehtmets (julgeolekukomitee jaoskonnaülem), Heldur Veinberg (julgeolekukomitee uurimisosakonna ülema aseäitja.). Ega mul neid seal suurt rohkem ei olnud.
Kuidas te Rein Sillari peale sattusite?
Ma nägin pealt, kuidas Rein Sillarile löödi Tartu maantee Seegi poes saiaga vastu pead. Mul hakkas Reinust nii kahju ja ma võtsin ta enda juurde tööle.
Mul oli neid vaja ka, sest alguses hakkasid ju KGB väiksemad vennad mulle pressingut tegema.
Kes see oligi, see, kes kodu ukse juures maha lasti, pruunide silmadega, lühikeste juustega…? Te teate kindlasti…See tegi mulle ju eriti pressingut.
(Kõnealune isik on ilmselt Ivan Kristapovitsh, julgeolekutöötaja, kes oli hiljem tolli uurimistalituse ülem.)
Ja teine, kes pressingut tegi, oli tollane miilits.
Mul võisid olla nii puhtad paberid kui tahes. Tollist ilma maksmiseta läbi ei saa.
Teate, ma võin 1988. aastast saadik ära tõestada iga konkreetse metallikilo.
Rääkige, kuidas te NLiidu peaministri Nikolai Rõzhkovi käest selle metallide väljaveo litsentsi välja kauplesite?
Ütlen teile, et kui ma Rõzhkovi juurde läksin, mul oli naaritsakasukas seljas.
(Tiiu on reipus ise.)
Rõshkovi abimehed väliskaubandusministeeriumist olid kõik ümberringi, aitasid mul kasukat seljast ära. Kõik nad vahtisid silti, et mis firma kasukas mul seljas on.
Aga teate, lumi oli maas. Mul oli kontsa all jäätükk, ma kukkusin selili, ja mu rangluu läks katki! Ma olin Rõzhkovi juures lahases ja hirmsas õlavalus.
Ja saite litsentsi kätte.
Jah.
(Kõlisev naer.)
Kas teile ei tundu, et see teie KGB-tiim tegi seal, mida ise tahtis ja teie ei teadnud pooli asju?
Ütlen teile, et see, kes minu tagant varastas, oli platsimeister. Tema organiseeris sugulased tööle ja varastas. Isegi elektronkaal pandi nii, et see näitas nende kasuks.
Aga pool raha läks otse Moskva härrade kätte.
(Häiritult)
See on jamps! See fakt on täielik jamps!
Ma käisin Soomes Kuusankoski OY-s. See kandis raha minu arvele.
Ja mina tõin selle sularahana Soomest kohvriga Eestisse. Minu arvelt ei läinud raha mitte ühelegi kgb arvele. Mitte keegi ei saanud sealt võtta välja raha peale minu.
Mitte keegi!!!
(Tiiu tõstab üles küünarnukkidest kõverdatud käed, pesopesad lae suunas.)
Mitte keegi!!!
Teie impeerium oli ju suur. Pool maailma firmasid täis. Kas kontrollisite kõikide firmade arveid?
Kõik käis läbi minu! Soomest tõin.
Nii et teist mööda minna oli võimatu?
Kui minu tagant varastati, siis tehti seda öösel või õhtul.
Öösel???
Rein ja Veinberg istusid ja omaette toas. Aga ma ei tahtnudki teada, mis nad teevad. Nad täitsid ilusti ülesanded ära, mis mina neile andsin ja ma ei tea, mis nad seal pärast tegid. (Härdudes.)
Ei. Ma ei usu, et Rein mind pettis!!! Ei. Ma ei usu, et Rein seda tegi.
Teate, ma ei ole selline inimene, kes nuhib teiste taga.
(Talitsetumalt.)
Teate, mis ma võin öelda. Minu kontorist Narva maanteel käis läbi tohutu hulk juhtivaid poliitikuid. Aga nad ei käinud minu juures. Nad käisid tagatoas Sillari ja Veinbergi juures.
Majaomanik juba pahandas, et Tiiu, miks siin nii palju kõrgeid poliitikuid käib. Ma rääkisin sellest Reet Linna raadiosaates ja siis jätsid nad käimise katki.
Kas teile ei ole öeldud, et Gennadi, kellega te 1990 aastast koos elasite, pandi teid Moskva julgeoleku poolt valvama?
Teate. Mulle esitati sama küsimus Prantsusmaal ja ma olen seda ise ka mõelnud.
Kümme aastat oli meil imeilus elu. Ja ühel päeval kolm aastat tagasi ütleb ta mulle, et nüüd on lõpp, nüüd meeldivad talle mehed.
Tõsi või?
(Noogutab sõnatult.)
Minule oli see shokk.
Aga ma ütlen teile. Mul on väga hea sõbranna Prantsusmaal. Väga kuulus inimene, kes esineb Pariisis iga päev televisioonis ja räägib astroloogiast. Maria Duvalle.
(Tiiu paneb prillid ette ja kirjutab selle nime mu vihikusse omaenda käega.)
Ta on selgeltnägija. Ja Maria ütles mulle, et su mees on pandud sind jälgima.
Aga ma ütlen teile ausalt, et poleks seda Gennadist uskunud.
Gennadi oli haritud ja intelligentne inimene.
Jaa. Väga haritud, aga inglise keelt selgeks ei saanud. Meil õppisid enne koerad inglise keele ära, aga tema mitte.
Ja mis te ütlesite Gennadile, kui ta ära läks?
Ma ütlesin: tea seda, et ega loodus tühja kohta ei salli. Ja juhuse tahtel kohtasingi varsti ärimeest - ta on puiduärimees - ja me oleme kaks aastat küllaltki õnnelikult koos elanud.
Ka kas tohib küsida, kes on ärimees?
Jätame selle praegu privaatseks.
(Muheda salapäraga.)
Te saate sellest varsti teada, kui te internette ja ajakirjandust vaatate. Kunagi tulevikus.
(Rüüpab vett.)
Olete te teinud äritegevuses mingeid vigu?
Jah. Olen.
Mis vigu te olete teinud?
(Vahenditult.) Teate, ma saan nüüd aru. Mul ei olnud õiget pearaamatupidajat, kes arutaks, kas firmal on vaja seda ja seda. Et kas see tasub ära või ei jne.
Te olite Eesti kõige rikkam naine. Kuidas on see võimalik, et teil ei olnud firmas kompetenstseid inimesi?
(Silm niiske.) Teate. Ma olen ju tegelikult üksi. Mul on mina ise ja mu poeg.
Kui ma äri alustasin, oleksin pidanud ma oma meeskonda rohkem kontrollima.
Ma oleks pidanud olema rangem. Ma olin range, aga…
Ma ei teinud näiteks oma töötajate reise kaasa. Mõtlesin, et nad tahavad olle omaette.
Kas te vahel valetate ka? Väike hädavale mõnikord harva?
(Avameelitsedes.) Teate. Valetaja ma ei ole.
Aga midagi kahetsete? Miski on jäänud hinge peale kripeldama?
Mulle pakuti Hansapangu algusaastatel 33% Hansapanga aktsiaid 2,5 miljoni krooni eest ja ma ei võtnud pakkumist vastu. Seda ma kahetsen.
Ja ma kahetsen, et ma ei võtnud vastu altkäemaksu, mida mulle pakuti, et ma astuks turu erastamiskonkursil tagasi. Oleks ma tagasi astunud, ma oleks saanud 30 miljonit eesti krooni. Ja poolteist miljonit veel elu lõpuni iga kuu.
Ma oleksin pidanud need miljonid taskusse pistma, aga ma ei teinud seda. Vaat seda ma ei jõua elu lõpuni ära kahetseda!
Teate, ma sain teada, kui palju raha tegelikult turu ümber käib.
Ärge nüüd ehmatage, aga pahad inimesed räägivad, et te olevat Paldiski maanteel ravil olnud. Vastab see tõele?
(Oktaavi võrra kõrgemalt.)
Kust te seda kuulsite?
Räägitakse.
Ma pole elus seal olnud! Kes nii arvab? See on täitsa loll, kes nii arvab.
(Endiselt kõrge helistik.)
Võite sellele öelda, kellelt te seda kuulsite, et ma olen psüühiliselt täiesti terve. Ja et see ütleja vajab ise ravi.
Miks teie võimekad kaastöölised teie juurest kõik minema läksid?
Ma olen alati kõikidele oma kaastöötajatele öelnud, kel on lapsed ja pered, et katsuge alustada oma äri. Nii jääb teile rohkem, teil ei ole vaja teistega jagada.
Sillar ajab bensiiniäri. Ta kasutab kõiki oma kontakte ja ta on praegu väga õiges äris.
Ma ise katsusin ka alustada bensiiniäri. Aga teate, kui komitee mehi hulgas ei ole, siis ei tule sellest midagi välja.
Ja teid jäeti nelja tuule kätte?
Elu on kord selline, et sinna, kus põleb lõke ja sinna, kus on raha, tuleb kokku palju inimesi. Ja kui lõke kustub või kui raha enam ei ole, jooksevad kõik laiali.
Teate. Ma olen väga üksik inimene.
Mul ei ole kedagi. Mul on ainult ma ise ja minu poeg.
On teil üldse sõpru?
Ütlen ausalt - vähe. Aga kes on, need on jäänud vanast ajast. 70ndatel tutvusin ma NLiidu A/Ü Kesknõukogu esimehega, kel oli armusuhe ühe minu klassivenna naisega.
(Konspiratiivselt) Mina olin seal juures, kui see suhe neil tekkis.
See mees oli lihtsalt hull selle naise järele ja saatis talle kingitusi. Ja naine müüs maha kõik, mis mees talle kinkis. Suhe tuli välja, mees oleks võinud töökohast ilma jääda. Aga mina võtsin kõik enda peale. Ütlesin, et ta saatis need asjad mulle mahamüümiseks. Nii päästsin ta ametikoha.
Ja nüüd me oleme olnud head sõbrad 28 aastat.
Te olevat tahtnud saada näitlejaks?
Arstiks tahtsin!
Aga klassivend Lembit Saarsalu ütleb, et tahtsite näitlejaks.
Ma olin viie aastane, kui ma tahtsin saada arstiks. Kirurgiks. Mul olid kodus koerad-kassid kõik lahases.
Aga millest tuli see näitlejajutt?
Teate, mis ma teile ütlen. Mulle meeldis deklameerimine. Ma võitsin mitu korda Paide rajooni deklameerimisvõistlused ära. Üks asi, millega ma omal ajal laineid lõin, oli luuletus “Kuuba ema”.
(Järgmisel päeval teatab T.S. sms-i teel, et “Kuuba ema” autor on J. Jevtusenko, ja et S selles nimes on katusega.)
Ja ma laulsin küllaltki.
Pikaveres oli meil kolmkümmend viis aastat tagasi kohvik-klubi Piperitsha. Nimi oli sellest, et Pikavere, Perila ja Tshapajevi kolhoosi rahvas käis koos. Seal käis terve Tallinn koos! Oi, see oli kõige kuumem linnalähedane koht!
Seal ma esinesin ja tegin näidendeid.
Ja 1967. aastal osalesite ETV diktorite konkursil?
Jah. Viktoria Jagomäega koos kandideerisime.
Aga ütlen teile ka seda, et juba tol ajal mängis suurt rolli päritolu. Kes on su vanemad, milline on nende positsioon. Eelvoorust pääsesin edasi, aga päris lõpuni mitte.
Kas poleks olnud hea amet? Ei mingit jama ei KGB, tolli ega politseiga.
Nüüd mind sinna enam ei võeta.
Teie elukogemuse juures võikiste teha talkshowd. Sel oleks minekut. Telejaamade reitingud tõuseks nagu mürin.
(Vallatu naer ja paus järelemõtlemiseks.)
Tegelikult on isegi hea, et nad mõtlevad, et Silves on hull.
Ma nii kirjutangi.
Ärge kirjutage!
(Sõõm vett.)
Või kirjutage pealegi!
Aga ma ütlen teile ka seda, et kui ma vähegi raha saan, ma tahan ära maksta auvõla Ühispangale. Ma tahan tasuda kõigile, kes mind on aidanud. Seda ma ütlen teile.
(Paus.)
Ja ärge arvake, et maja võeti Siivolt niisama. See osteti! Ma võin teile näidata pangatshekki, et ta sai selle eest raha.
Millest me siis temaga elame, olgem ausad!!!
Me lahkume rõõmsalt. Lepime kokku, et Tiiu poseerib fotograafile järgmisel päeval Pirital suure tuule käes, sest Tiiule meeldib torm.
Ja Tiiu pakub, et kui mul peaks tulema tahtmine temast raamatut kirjutada, võib ta selleks kaks nädalat aega võtta ja rääkida, mis juhtus.
Õhtul helistab sümpaatne meeshääl, kes teatab, et on Tiiu Silvese abikaasa ja mingit pildistamist ei tule.
