Aga ikkagi on tõeliselt koleda tegelase loomine jõukohane üksnes suurele meistrile. Võib ka teistpidi öelda: kui tahate Eesti kirjanduse klassikuks saada, kirjutage kokku mõni jäägitult võigas, aga usutav tüüp, kes siintoodutele silmad ette annaks.

10. Metsamoor

Otsast otsani õelust täis ning kergesti vägivaldseks muutuv ebamäärase päritoluga vanaeit Oskar Lutsu "Nukitsamehest". Kuigi ka tema pojad Mõhk ja Tölpa ning ahju otsas vegeteerinud elukaaslane olid jubedad tüübid, allusid nad pereelus siiski moorile.

Siiski ei saa Metsamoori üdini paheliseks pidada. Näiteks ei löö ta ainult endast nõrgemaid, vaid julgeb tümitada ka oma hiiglasejõuga poegi.

Ja mis veel tähtsam: ta täitis oma kohustuse ühiskonna ees, sünnitades kolm last, viimase neist märkimisväärselt eakana. Laps, tõsi küll, rööviti Kusti ja Iti poolt, hoolimata meeleheitlikust päästmisoperatsioonist ning lõimiti külaühiskonnas sedavõrd ära, et lihane emagi teda enam ära poleks tundnud.

9. Maiv

Hiigelsuur õudne vormitu tegelane Jüri Arraku laste(sic!)raamatust "Panga-Rehe jutud", paljude tolleaegsete ja hilisemate laste (raamat ilmus 1975) õudusunenägude peategelane. Mäletan, et olin varem vaimudega kokku puutunud vaid ajakirja Pikker Edgar Valteri lõbusa karikatuurisarja "Vaimlises seltskonnas" ning Astrid Lindgreni Karlssoni kaudu, kes Vaasalinna väiketonti mängis. Sestap oli ehmatus eriti suur.

Aga nagu Metsamooril, on ka Maivil positiivne külg. Nimelt tõlgiti raamat ka vene keelde. Olen ise rääkinud ühe eestivene luuletajaga, kellele Maiv lapsepõlves sama jubedat mõju avaldas. Nii soodustas see olevus omamoodi Eestis elavate rahvaste ühismälu arengut ning on soodsalt mõjutanud integratsiooniprotsessi.

(Vaata ka: Mary Wollstonecraft Shelley "Frankenstein")

8. Lilli Ellert-Saalep

Tegelane Eduard Vilde näidendist "Tabamata ime". Üks edetabeli kahest naisterahvast, kuid ometi erineb Metsamoorist nagu öö päevast. Lilli on rafineeritud, noor, ilus, peente kommetega, kõrgete ambitsioonidega. Tema mureks pole mitte see, kuidas seapõrsas söönuks saab või mida lollidele poegadele ette anda, vaid Euroopa, kuulsus, tutvused... Räuskav ja suure maailma moevooludest äralõigatud, kuid otsekohene moor on tema vastand peaaegu igas mõttes.

Ning Lilli suudab oma mehe hulluks ajada - saavutus, mis Metsamoorile ei jää mitte ainult kättesaamatuks, vaid mille peale ta oma rustikaalses rikkumatuses ei tulegi. Metsamoori ja Lilli ehk kahe Eesti kirjanduse naisnõia võrdlus on ühtlasi matsi ja vurle võrdlus feministlikus diskursuses, mis tsivilisatsiooni karmilt, kuid õiglaselt hukka mõistab. (Lillil pole lapsi ka!)

Sarnastest iseloomujoontest tuleb märkida eeskätt mõlema käskimis- ja kamandamismaaniat. Eks see ajas kahel meeskirjanikul, Lutsul ja Vildel, vist naiste juures ühtmoodi kopsu üle maksa.

7. Kaval-Ants

Kui Tammsaare loomingust üldse pidevalt sihipäraselt halba tegevat kuju otsida, on see Ants tema viimasest teosest "Põrgupõhja uus Vanapagan". Isegi elukardetavalt haavatuna on selle mesikeelse petise ainsad sõnad: "Las põleb, las põleb, raha tuleb!"

Antsu peamine või isegi ainus relv oli demagoogia, millega ta kohalikke olusid mittetundvaid ning harimatuid masse ("karu jõud, aga lapse süda ja aru.") ohjes hoidis ja oma suva järgi suunas. Iseloomulik, et Ants suutis suurepäraselt oma huvides kasutada ka valitsevat kohtusüsteemi ning religiooni.

(Vaata ka: Dmitri Klenski).

6. Põhja Konn

Seda kohutavat elukat laseme Kreutzwaldil endal iseloomustada. "Temal olnud härjavärki keha ja ees kaks konnavärki kaks lühikest ja taga kaks pikka jalga, kui ka kümne sülla pikkune maosaba tagumises otsas, mispärast ta kui konn edasi läinud, aga igal hüppamisel pool penikoormat maad ära mõõtnud. (---) Keha olnud tal üleüldse soomustega kaetud, mis tugevamad kui kivi ja raud, et temale ükski asi viga ei võinud teha. Tema kaks suurt silma hiilanud öösel ja päeval kui heledamad küünlad, ja kes nende valgust kord õnnetult juhtunud nägema, see olnud kui ära tehtud ja pidanud temale suhu minema."

Silme ees kangastub nõukogudeaegne tehnikaime - sammuv ekskavaator põlevkivikarjäärist, mille laternad meelitasid tuhandete kaupa migrante Kirde-Eestisse, kus nad on siiamaani kui ära tehtud.

Huvitav, et Günther Reindorffi tuntud gravüüril on Põhja konna kujutatud krokodillina. Zooloogiliselt pole viga kuigi suur, kahepaiksete ja roomajate erinevus on suhteliselt väike.   Seda enam hämmastab geograafiline ebakõla. 

(Vaata ka: Ruhnu karu)

5. Oodo von Raupen

Lodijärve lossi noor saks Eduard Bornhöhe "Tasujas". Pani juba lapsena oma koera nimeks Tarapita, et eestlaste usku rüvetada. Vägivaldne, patoloogiline sadist, kes peksis ühtviisi nii

kupjaid kui hobuseid. Kärsitu (huvitav, et just see iseloomujoon pikameelsete eestlaste rahvusteadvuses nii negatiivne on). "Oodo oli julge, osav ja tuline. Jaanus oli vahva, osav ja külm," iseloomustab autor.

Mida ta ei suutnud jõuga, üritas läbi viia alatusega. Sisimas oligi Oodo räpane argpüks, kes ka argpüksi surma suri.

Nii nagu moodustavad Bornhöhe ja Vilde peateostes olemusliku paari kupjad, nii ka nende härrad - "Mahtra sõja" Herbert Heidegg on Oodo reinkarnatsioon.

(Vaata ka: Joachim von Ribbentrop, Vene-Saksa gaasijuhe)

4. Hiietark Ülgas

Fanaatiline roimar preestrirüüs Andrus Kivirähki romaanist "Mees, kes teadis ussisõnu". Ülimalt ohtlik ja verejanuline tegelane nagu kõik usufanaatikud, kes üritavad aega tagasi pöörata. Koosneb sajaprotsendiliselt vihast. ("...ja tegi ka juttu, aga üksnes selleks, et manada ja ähvardusi karjuda. Ta oli tühjas hiies konutamisest ilmselgelt lolliks läinud, nägi kõikjal haldjaid, ning enamasti võis teda teda kohata mõne puu juures küürutamas ning selle tüves elavale vaimule ohvreid toomas.")

Ülgas suudab hävitada tuleviku, aga ei päästa vähimalgi määral minevikku. Tema järeltulijad hulguvad praegugi Eestimaa metsades ja küngastel, kaardistavad pühi rohuliblesid, teevad urikivil urituld ega lase ilusatele mägedele mäesuusakeskusi ehitada. Ülgase aktiivne tapahimu on neis alla surutud, vaimupimedus aga säilinud.

Aga leidsin internetist ka sellise väite: "Eesti riik surub alla maausku, kui meie rahva ainsat päriselt oma usundit, olles keelanud selle tähtsamad rituaalid - inimohvri ning sõja." Tõsi, Ülgasel õnnestus nii otseselt kui kaudselt üsna mitu inimelu ohverdada.

(Vaata ka: Kustas Utuste, Addold Mossin, Maavalla Koda)

3. Mogri Märt.

Südametu külakurnaja, kes ekspluateerib jõhkralt nii oma peret, teenijaid kui teisi kättesattunud ohvreid - liigkasuvõtmise abil praktiliselt tervet valda. Õhub nii tigedusest kui rahahimust. "Toores ja uhke, ei kergita kübarat ega tereta." Kulaku prototüüp mitme järgneva aastakümne eesti kirjanduses ning kirjanduslikust tegelasest üldmõisteks kujunenud persoon. Tema tiraad "Mul ei pea naist olema ega last, sugulast ega sõpra, jumalat ega kuradit - raha peab mul olema; raha on jumal, raha on vägi, raha on võim!" sobiks hästi kuldkirjas Eesti Panga sissekäigu kohale.

Loomulikult mulk, ehkki korpe ei söö (ihnsusest, võõras lauas sööb küll). Kui Oodo paneb koerale jumala nime, siis Märdi mõttemaailm liigub vastupidises suunas: tema teeb kaukast jumala.

Uriseva, iga sõna nagu kägistades lausuva Märdi kuju abil üritab Kitzberg absurdse järjekindlusega tõestada tõestamatut: et raha ei tee õnnelikuks, vaid hoopis hulluks.

(Vaata ka: "Piiks, piiks ja raha tuleb")

2. Kupja-Prits

Kupja amet on eesti kirjanduses vist kõige vihatum. Tüüpilise "kupjahinge" karakteristikasse kuuluvad järsk värvivahetus ametisse kinnitamise järel, jäägitu karjerism, lipitsemine ülemate ees, toores sõim ja vägivald käsualuste vastu, valetamine, keelekandmine - ühesõnaga täpselt seesama, mis kommuniste tänapäeva Eesti filmides ja teleseriaalides. Aga ka nuhkimine nii ülemate kui alamate uste taga - nii et õieti olid kupjad tänapäeva seltskonnaajakirjanike eelkäijad.

Sellele paturegistrile lisandub - nagu kuni 1970te aastateni võimutsenud eesti puritaanlik-kommunistlikule kirjandustraditsioonile omane - seksuaalne aktiivsus negatiivse omadusena.

Prits on nii vägivaldne, et jääb loogiliselt põhjendamatuks, miks ta kohe esimese rehepeksu ajal kõiki pärisorje surnuks ei peksa. Selliste orjahingede truudus ei murdu ka isanda kõige ebaõiglasema kohtlemise tagajärjel, aga lugeja moraalseks rahulduseks lendavad nad õnneks igast talupoja rusikahoobist nagu takukoonlad üle aia.

Samal ajal näiteks rehepapid ("Mahtra sõjas" Vidiste Mart), kes olid sisuliselt samasugused mõisa sundijad, on hoopis sõbralikumad tegelased, puhuvad tondijutte ja lasevad mütsi sees vilja varastada.

(Vaata ka: Hjalmar Mäe)

1. Köster

Oskar Lutsu "Kevade" antikangelane ja laste hirm kehastab kõike reaktsioonilist, mida religioon ühiskonnale peale on surunud ja surub. Tema arsenali kuuluvad nii äkkviha ("Köster tegi nii, nagu oleks talle viha pärast kärnkonn kurku läinud: esiti ei saanud mees muud kui: ok-ok. Siis tuli terve lause: "Ok sa kurivaim!") kui rafineeritud piinamine (Arno joodikuks mõnitamine kui Tali vanemad talle raha ei laena.) Ta represseerib täiesti süütuid (Liblet parve uputamise järel) ning kroonilise liiderdajana viib vaeseid neidusid häbisse (Visaku ema). Julk-Jüri on halastamatu endast nõrgemate vastu (Toots), kuid alandlik endast kõrgemate (kirikuõpetaja, abiõpetaja) ees. Kokkuvõtteks: kui Eesti kirjandusest elusat kuradit otsida, siis on see köster Lender, kellele tuli vitsad peale panna, et ta vihast lõhki ei läheks.. 

(Vaata ka: kohustuslik religiooniõpetus)